Something about this place

Kogesin Uue Maailma Tänavafestivali tänavu veits teisest küljest aka ulatasin heatahtliku inimesena korraldajatele oma abikäe. Ja ennäe, nad ei hammustanudki seda otsast ära, vaid võtsid lahkelt vastu. Ja tegid pai kah. Sest sellised need Uue Maailma tegelased juba kord on - sõbralikud, heasüdamllkud ning valmis kõiki issanda loomaaia kirjusid elanikke oma kodus vastu võtma. Nii ma siis suundusingi teisipäeval seltsikasse, kus toimus vabatahtlike nö infotund. Nii hea oli üle pika aja taas seltsimajas viibida. Seal veedetud õhtuid meenutades tuleb mulle alati automaatselt naeratus suule. Koosolekul iseenesest midagi peale enda tutvustamise, seltsist rääkimise ning ülesannete jagamise väga ei toimunud, kuid olemine oli sellegipoolest mõnus. Minu ülesandeks jäi siis lõpuks olla mõlemal festivali päeval rattaparklas valves. And guard I did!

3. september ehk laupäev algas uniselt, sest magada sain tänu sõpradega kella poole seitsmeni hommikul istumisele vaid kolm tundi. Vähemalt jäi Härra Pohmelus seekord tulemata. Festivalile jõudsin kohale veidi hiljem, kui oleksin pidanud, kuid sellest polnud suurt lugu - õnneks suhtuvad sealsed inimesed kellaaegadesse sama loominguliselt kui mina. Ilm oli hommikust saati ilus ning päiksepaisteline nii et kui ma Uue Maailma tänavaile saabusin olid kõik kohad juba festivalikülastajaid täis. Kes kauples, kes ostsis, kes niisama

melu nautis. Ning kuigi ma päeva esimesel poolel kõigest toimuvast tööpostil istumise tõttu osa ei saanud, avanes mul aeg-ajalt siiski võimalus ringi jalutada, seltsikas tasuta seljankat lürpida ja kuuma teed juua või sõpradega juttu puhuda. Õhtul seevastu olin vaba nagu linnuke ning sain Külli, Reigo, Greta ja Angela (ja vihma) seltsis Malcolm Lincolni

ning Lenna kontserti nautida ehk hea tuju ja imelikud tantsuliigutused garanteeritud! Pärast olid jalad läbimärjad kuna loomulikult lasid mu kallid  ja vastupidavad saapad kenasti vett läbi. Külma ning vähese une tõttu eelmisel ööl jäigi äftekale minek seekord ära. Selle asemel sõime Greta juures makarone ja vaatasime poole silmaga filmi. Ning kuna ma ei soovinud märgade saabastega ka järgmisel päeval ringi trampida, siis suundusin öösel koju. Puupüsti täis autos, but I got there.

Pühapäev saabus palju rõõmsamalt kui laupäev. Esiteks juba sellepärast, et sain paarid tunnid rohkem magada kui eelmisel ööl. Ning teiseks sellepärast, et mul oli tol päeval tööpostil seltsiks palju jutukam kaaslane kui eelneval päeval. Kahju ainult, et meil väga liikuv töö polnud, sest uni oli lõõmava päikese käes  eriti kerge tulema. However, hoolimata sellest, et ma kella kuueni praktiliselt ühe koha peal istusin, maandusin ma ikkagi pärast valvest äratulemist vähemalt tunniks ajaks seltsika hoovi diivanile. Ainus vahe oli selles, et diivanil oli mulle kaaslaseks ülimaitsev Somersby pirnisiider. Lõpuks oli aega ka lihtsalt kogu seda mõnusat atmosfääri endasse hingata ning väikseid pildikesi igast pisimastki detailist oma mällu salvestada.

Uue Maailma Festivali juures on alati kõige maagilisem asi olnud selle kõiki ühendav jõud. Uskumatu, kuidas üks üritus suudab mitte ainult terve kogukonna vaid aga ka kaugemalt kohale tulnud rahva ühte liita. Inimesed, kellega nende päevade jooksul tutvusin olid nii toredad! Kõik ümberringi olid abivalmid, lahked ja naeratasid alati möödaminnes üksteisele. Sellist sorti nähtust võiks tihedamini meie tänavatel ette tulla, ja mitte ainult Uue Maailma Festivali ajal ja Uue Maailma piirkonnas, vaid ka mujal Eestis ja muul ajal. Mõelge kui palju ilusam see meie maailm siis oleks.

Smile, smile, smile!