Little cracks they escalated

See on huvitav, kuidas asjad ööpimeduses hoopis kurjakuulutavamana tunduvad, kui nad tegelikult on. Seda eriti üksi ringi seigeldes. Siis ei ole midagi imestada, kui isegi heinapall sulle kallale kargavat näib, rääkimata varjudest, mis vahel su kõige kardetavamate õudusunenägude tegelaste kuju võtavad. 

Yep, you guessed it, väike öine jalutuskäik tuli jälle ära. Marsruut: Maardu järv - Koogi ehk 10 kilomeetrit puhast kõndimisrõõmu! Teekond sisaldas endas muuhulgas vihaste ilmaoludega võidu jooksmist keset Peterburi maanteed, kihutavate autode eest teeäärsetesse lompidesse hüppamist, pulgakommi söömist, hulganisti ebaõnnestunud hääletamiskatseid ning aeg-ajalt ka iseendaga rääkimist. All in all, great success! Kui välja arvata see, et avastasin ennast huvituvat päris jalgsimatkale minemisest, siis midagi head sellest öisest jalutuskäigust ei tulnud. Pigem halba, sest mu usaldus meeste vastu on nüüd veelgi kahanenud. Ja selleks on vahel veelgi vähem vaja kui sõbra lubadusest taganemist.

Loodan vaid, et maailmas siiski on mehi, kes ei vea teisi inimesi alt. Oleks ju tore, kui saaks vahelduseks loota ka kellelegi teisele, mitte ainult iseendale.

Teie terviseks!

Hold on

Haige olemine, haiglad, trauma - sellised on viimaste päevade märksõnad. Ilmselt sõnusin ära, kui ütlesin eelmise nädala algul, et pole ammu tõelist haigust tunda saanud, sest nädala lõpul olin kui jalust niidetud. Ja selle teo taga polnud mitte üks valge prints hobusel, vaid üks väga kuri viirusenärakas! Haigla territoorumile ma loomulikult selle pisiku tõttu ei sattunud. Arstile oli minek teises asjus. Ja kui mul varem polnud mitte vähimatki hirmu haigla ees, siis pärast tänasele õõvastavale vaatepildile tunnistajaks olemist ma ilmselt nii hea meelega polikliiniku ustest enam sisse ei astu. Nimelt, leidsin ennast reaalselt keset Dr House'i osa (nõrganärvilistel lugeda omal vastutusel).

Olin just parajasti haigla koridoris ootamas arsti vastuvõttu, kui minust vaevalt meetri kaugusel istuv mees sai (epilepsia?) hoo. See oli ühtlasi ka esimene kord, kui minu süütud silmad taolist asja pealt näinud on. Kui asi oleks ainult kontrollimatu tõmblemisega piirdunud, siis poleks šokk ilmselt nii suur olnud. Kuid kuna ta veel oma pea ära lõi nii, et sellest ojadena (ja ma ei liialda!) verd purskama hakkas, siis olin ikka päris korralikult ära hirmutatud. See vaatepilt söövitas end vist nii selgelt mu mälusse, et näen tõenäoliselt täna öösel unes kuidas iseenda vereloigus tõmblev näost hall täiskasvanud mees mulle silmisse vaatab. Sest seda ta ju tegigi. And it creeped the hell out of me. Ilmselgelt on reaktsioon selliste asjade peale täiesti individuaalne. Olen kindel, et mõni poleks teist nägugi teinud, kuid mina kui kõige õrnahingelisem, kõige empaatilisem ja veidike nõrganärviline inimene lihtsalt ei oska ennast mitte häirida lasta. Mulle ei ole vaja selliseid pildikesi oma pähe. Piisab sellest, et olen taoliste asjade toimumisest teadlik. Ülejäänu jätan professionaalide hooleks. Minust ei saa kunagi arsti, that's for sure, kuid õnneks on inimeste abistamiseks ka teisi viise.

Olge terved!

Luke, I am your father!

Nii. Nüüd sain siis ka ametliku kinnituse oma kahtlustele - asthma it is. Õnneks on see nö 'parim' astma vorm, mida üks astmaatik tahta võiks. Ehk siis kerge astma. Küll aga pean arsti ettekirjutusel järgmised 3 kuud regulaarselt inhalaatorit kasutama. Eks siis aja jooksul selgub, kas see ka mingeid muutusi toob. Muide, arst kinnitas mulle, et see ravim on soodne. Oleks kohe pidanud aimama, et meie arusaamad soodsast võivad 'natukene' üksteisest erineda. Üks selline väike asjandus läks mulle maksma 220 krooni. Ja seda 75% soodustusega! Kujutage siis ette, mis see veel ilma soodustuseta maksta võiks, sel juhul küsitaks astmaatikult sõna otseses mõttes hingehinda!

Vahetades aga sujuvalt teemat (okei, võibolla mitte nii sujuvalt), esimene koolinädal on suhteliselt märkamatult lõpule jõudnud. Ja endiselt pole koolirütmist jälgegi. Ikka ja jälle avastan ennast kell 3 või kell 4 öösel ikka arvutis olevat. Te võite ju aimata, kui raske on oma filmilembusest loobuda. Aga ma isegi ei luba, et hakkan järgmisest nädalast korralikuks, sest ma tean end natuke liiga hästi. Selle eest luban hoopis kaks uut filmi ära vaadata, mis ma endale mõned päevad tagasi tõmbasin. Säh teile kooki moosiga! PS. tahaks Viru katusekino ka lõpuks külastada.

Rääkides Virust, what are the odds, et ma jälle Vaiko Epliku nägema juhtusin, seekord siis Viru tänava läheduses. Kuna tean isegi ühtteist stalkimisest, siis ei pane ma seda talle pahaks. Olen ju siiski noor ja ilus. Ja astmaatik. What more cudcha ask for?

Veel 15 minutit

Tere. Minu nimi on Kristina. Ja ma avastasin kaks päeva täiesti maagilise maailma!

Maailma, kus inimesed sulle tänavail soojalt vastu naeratavad, kus osatakse ja tahetakse olla sõbralikud. Maailma, kus hinnatakse kvaliteetset muusikat. Maailma, kus inimesed julgevad olla nemad ise ning kus ei olda võõrad stiilile. Maailma, kus iga naaber on ühtlasi ka sõber. Maailma, mis hoiab ühte. Maailma, kuhu tunnen, et südames kuulun. Jah, sa võid aeg ajalt puust plangugu vastu pead saada, kuid seda mitte kunagi meelega! Ja kui sa arvad, et keegi su ratta ära varastas, siis võta rahulikult Seltsimajas tass teed ja loe raamatut, sest küll su naaber, kes ratast väikseks käiguks poodi laenas, selle mõne hetke pärast tagasi toob!

Tere tulemast Uude maailma!

Kahest päevast Uue Maailma tänavafestivalil piisas täiesti, et ma sellesse mõnusalt boheemlaslikku kommuunilaadsesse paika armuksin. See küll asub Tallinna kesklinnas, kuid saan omast kogemusest rääkida, et sinna sisenedes on uskumatult lihtne unustada, et üldse Tallinna piirides viibid. See on tõesti maailm omaette. Kummaliselt sooja ja paeluva atmosfääriga paik. Nagu kodu. Ainult, et veel parem!

Tänavafestival sisaldas endas äärmiselt sõbralike inimestega tutvumist, koogisöömis- ja teejoomisnaudingut, sutsu alkoholi, Seltsimaja hoovis diivanil lösutamist and last but not least, hindamatut kontserdielamust! Trio, koosseisus Jaan Pehk, Vaiko Eplik ja Jarek Kasar, oli lihtsalt fenomenaalne! Lugude valik, lavaline olek, vokaal, improvisatsioon - see kõik oli kümnesse! Ka Lenna sai mõnusa hubase kontserdiga hakkama (Go Ahven ja Masso! See tähendab.. ee.. mida?), aga nii kustumatut muljet ta siiski mulle jätnud kui eelmainitud 'kuldne trio'.

Saatuz!!!

And what are the odds, et Vaiko Eplik mulle ja Gretale Viru keskuses järgmisel päeval vastu juhtus jalutama? Vahel on selliseid päevi, kus kõik asjad mingil maagilisel moel paika loksuvad ning see oli üks neist päevadest. Paneb mõtlema, et äkki saatus siiski on mingil määral olemas. Aga ainult mingil määral, sest mõningate soovide ja unistuste täide minemise nimel peab ju ise ka natukene vaeva nägema, eks? Igatahes, Uue Maailma elanikud, ärge siis väga välja tehke kui üks vaene tudengist Koogi küla kodanik teie kodutänavaile edaspidi natukene liiga tihti ära eksima hakkab. Kui stalkimisharjumused kõrvale jätta on ta tegelikult täitsa vahva inimene!

Ja rääkides saatusest, selline armas lookene siia lõppu: klikin selle lingi peale, sest see viib mind kuulama Orelipoisi lahedat lugu

Music is our freedom

Uskumatu, aga ma tõesti ootan, et kool juba pihta hakkaks! See kolmas ja viimane aasta. See aasta, kus enam pole mingeid segadusi ja sellest tingitud asjatut stressi, vaid on maa ja ilm aega, et rahulikult kogu ülikoolikogemust nautida. Ja oi, kus ma kavatsen seda teha!

Ootan praktiliselt iga uut ainekursust suure huviga. Eriti excited olen aga muusikakriitika erikursuse pärast. Kujutage ette, see aine lausa nõuab kontsertite ja festivalide külastamist ja loomulikult ka kuuldu kritiseerimist. Kaks minu lemmiktegevust ühendatud. Mis võiks olla ideaalsem? Ainuke asi, mis teeb kurvaks on see, et ma sel aastal enam WAFis ei jätka. WAF on nende kahe aasta jooksul, mil ma seal käinud olen, saanud kui teiseks koduks. Imelik on mõelda, et ma sinna enam vähemalt kord nädalas pead sisse ei pista, et häälepaelu teritada või siis, et lihtsalt toredate inimestega lõbusalt aega veeta.

Laulujumal vaid teab, kui tänulik ma olen kõige eest, mis sealsed pedagoogid ja kaaswafikad mulle andnud on! Ja kui te varem juba ei teadnud, siis nüüd teate, et just teie olete mu enesekindluse ja eneseusu allikad; need tegelased, kes on teinud minust nii parema laulja kui ka parema inimese. Ma armastan teid kõikide nende hetkede eest, mil maailm tundus ilusam paik puhtalt sellepärast, et teie ja muusika mul olemas olite. Laululahing kuulub igavesti ühtede mu elu parimate kogemuste hulka. Ja teie kuulute igavesti mu südamesse.

Take care. Bye bye. See ya around. Aeg on uuteks kogemusteks. Ja ma olen valmis. Ning kus iganes suunas ma ka ei liiguks, üks asi on kindel - minu muusika jääb minuga.

Veel üks kord, for old time's sake:

 

Chica bomb!

See on huvitav, kuidas muusika mu kõrvaklappides peab alati vastama olustikule, ümbruskonnale ja meeleolule. Võiks öelda, et igal väiksemal või suuremal sündmusel mu elus on oma soundtrack.

Minu lemmikosa Hiiumaale mineku juures on alati olnud praamisõit. Ma ei suudaks vist sõnadessegi panna kui väga ma merd jumaldan. Ja poolteist tundi praamiga sõitmist, see tähendab one on one time'i merega. Ning mis oleks kvaliteetaeg ilma kvaliteetmuusikata. Selle praamisõidu sountrackiks sai Islandi päritolu Jónsi sooloalbum Go. Maagilised aga samas mõnusalt karged põhjamaised saundid segunesid ideaalselt müstilisel merel möllavate taltsutamatute lainetega ja tekitasid tunde nagu kõik oleks võimalik ning et parim ootab veel ees. Oleks siis ülejäänud reis sama nauditav olnud.

Ema igaöised norskamismaratonid ja sellest tingitud magamatus kutsusid esile väga pahura Kristina. Loomulikult ei aidanud kaasa ka tühjast tähjast tekkinud vaidlused ja tunne, et sinuga eriti ei arvestata. Note to self: mõtle tulevikus kaks korda enne kui perepuhkusega nõustud. Rõhk sõnal 'puhkus'. Kuid vähemalt oli hiidlastest sugulaste seltsis toredaid hetki ning tädi Lydia hoovis muru peal pikutada äärmiselt meeldiv!

Viimane õhtu sõpradega Kärdlas ja quality time Gretaga tema ütlemata toredate vana(vana)emade juures panid seekordsele Hiiumaa tripile siiski positiivse punkti. Eriti mõnus oli hommikul päiksepaiste saatel soe teetass käes ja hea muusika klappides mere äärde jalutada. See juba meenutas mulle seda puhkust, mille järgi ma Hiiumaale olin läinud.

Tõeline puhkus oli aga lõpuks siiski see, kui sain pärast viite pooleldi unetut ööd maanduda oma mõnusasse (norskamisvabasse) voodisse ja magada seal õndsalt kuni kella kolmeni päeval, ainsaks soundtrackiks peas mu enda hingamine.

Nagu Vaiko enda ja Eliidi esimese plaadi lõpusõnas ütleb: Sänx a lot ja näeme tulevikus!

Honey, let's do your hair

Aga aitab filmidest ja filmijutust ja kõigest sellest monkeybisnjessist, sest mina lähen HIIUMAALE! Ja uskuge mind, seda kohta ei kutsuta ilma asja paradiisisaareks!
See ongi reaalselt maailma parim paik, kus käia akusid laadimas. Ja just seda mul plaanis teha ongi.

Is gonna be a week full of sweet joyfullness!!!!


Peace out, brothas!



xx
oo
ho ho ho