There's so much going on it gets hard to breathe

Lumi on maas. Jah, ilus paks valge lumekiht on lõpuks ometi maas, kuid kus on soojus? Kus on rahu ja vaikus? Tavaliselt on nii, et lume tulekuga muutuvad asjad imeväel lihtsamaks, seest läheb soojemaks, mõtteisse saabub selgus ning probleemid hakkavad tasapisi iseenesest laabuma. Seekord on teisiti. Lumi on endaga kaasa toonud vaid külma, ebakindluse ning veel rohkem probleeme. Miski justkui näriks koguaeg sisimas ja ei laseks rahulikult olla. Oh, kuidas tahaks tagasi aega, mil mu suurimaks mureks oli see, mida oma barbie-nukule selga panna. Aega, mil vaid õues turnikatel ronimine tuju heaks võis teha. Aega, mil kõik lihtsam oli.

Meenutasime just Stennuga ühel neljapäevasel õhtul cribis vanu häid aegu. Neid aegu, millal meie maja kõrvalhoone pööningust koogikate lemmik kohtumispaik sai. Ehk cribi algusaegu. Uskumatu, kui palju asju nende nelja aasta jooksul juhtunud on. Nii häid, kui halbu, kuid enamuses siiski häid. Ja mälestusväärseid. See oli nii mõnus aeg, kui cribi põrand praktiliselt ainult madratsitest, tekkidest ja patjadest koosnes. Mäletan neid suveõhtuid, kui me kõik lihtsalt teki alla filmi vaatama pugesime. Ja seda õhtut/ööd, kui me tuled kustus ja hirmust kanged teki alla peitusime, kuna väljast varemetest imelikke kraaksuvaid helisid kuulsime. Ja neid meeletuid suviseid pidusid, mil tants ja hea tuju hommikul kella seitsmeni kestsid. Ja seda talvist aega, mil me kahe nädalaga kilo vesipiibutubakat ära tõmbasime. Aega, mil cribis ainult omad ja kõige paremad inimesed käisid. Vot see oli alles aeg! Kahju, et asjad muutuma peavad või õigupärast juba muutunud ongi. Jah, elu cribis käib edasi, kuid see ei ole enam endine. See ei ole enam sama hea. Vanad näod on asendunud uute ja võõrastega. Õhkkond on teistmoodi. Ka crib ise on aastate jooksul muutunud. Võiks arvata, et muutused on positiivsed, kuid ometi igatseme taga just neid aegu, mil kõik need muutused veel olemata olid.

Läksin eelmisel reedel juba poole kaheteist ajal koju, sest peotuju ei olnud. Ja see pole juba esimene kord, kui nii juhtunud on. Tunnen viimasel ajal aina suuremat vajadust keskkonnavahetuse järele. Ma küll armastan neid tüüpe surmani ja ei jätaks neid kunagi, kuid mul on vaja tihemini sellest väiksest külast välja saada. Mul on vaja vaheldust. Jalutasin just ühel päeval peale tööd lumises vanalinnas ringi, sõin McDonaldsist ostetud friikaid ja kuulasin Michael Buble'd. See tunne, mis mind selle jalutuskäigu ajal valdas, oli nii vabastav. Ma tundsin esimest korda üle pika aja, et saan jälle hingata. Ja ma ei tahaks, et see jääks viimaseks korraks. Mul on vaja õhku. Mul on vaja jälle hingata. Loodan, et uus aasta sisaldab endas neid hingetõmbehetki. Loodan, et saan proovida asju, mida kunagi varem proovinud pole. Et 2012 tuleb the year if firsts. Tegelikult see juba hakkabki vaikselt selliseks kujunema. Sain näiteks esmaspäeval endale oma elu esimese nutitelefoni. Samuti istusin esimest korda elus autorooli. Ja sõitsin. Ja ei ajanud kedagi alla! Nii imelik, aga samas nii loomulik oli autot juhtida. Nagu ma oleks seda juba varem teinud. Palun teeme nii, et autojuhiload saavad üheks neist uutest asjadest, mida osaliseks sel aastal saan. Teeme nii, et see aasta tuleb parem kui eelmine, sest god knows I deserve a break.

Veider aga kui ma end rahutuna tunnen, siis leian alati lohutust koristamises. Mulle meeldib asju ära panna ja ringi tõsta, sest see on värskendav. Ma koristan, sest nii tunnen, et oman vähemalt millegi üle kontrolli. Tõstsin näiteks nädala algul oma toas jälle asjad ümber. Isegi vana, kohutavalt mittetahetud õmblusmasin sai muusikakeskuse ja CD'de hoidjana lõpuks rakendust. Mu elu võib küll vahel üks paras segadus olla, kuid mu tuba on see-eest alati korras. Ja juba see toob natukenegi rahu südamesse. Ei tahaks uskuda, et kõik head ajad läbi on (kuigi see hetkel nii tunduda võib). Loodan, et paremad on veel ees ja rabavad mind jalust just siis, kui seda kõige vähem ootan. Tahan ilutulestikku, tahan tormi, tahan äratust!

Tahan rahu