We've been running a sleepless run

Enne kui uuest aastast rääkida saab, tuleb vana aasta viimased sündmused kokku võtta. Minu vana aasta lõpp kujunes siis selliseks.

Kõigepealt tuleb rääkida sellest, et käisin 21. detsembril kauaoodatud PÖFFi vabatahtlike tänuüritusel kohvik Wabaduses. Loomulikult ei pidanud ma oma otsust kohale ilmuda kahetsema, sest sinna oli kokku tulnud kamp kõige toredamaid filmihuvilisi, kelle jällenägemise üle mul siiras heameel oli! Nagu paljud teisedki, kogunesime ka meie oma Artise kambaga ühe väikse laua taha. Ning õhtu nende inimeste seltsis oli äärmiselt meeldiv ja meeleolukas! Väiksed tänukõned, väiksed jutuajamised ning suuuur praad, mille hõrku maitset ma veel siiani mäletan. Ahjukartul, hapukapsas, verivorstid ning punase veini kaste - kas see kõik juba mitte ei kõla kohutavalt isuäratavalt?! Lisaks sellele pakuti veel veini ning maailma kõige taevalikuma maitsega kreemitäidisega kooki. Seriously, palun retsepti! Kui nüüd aga söögist veidike eemale liikuda ja natuke rohkem üritusest endast rääkida, siis mingil hetkel toimus kõigi kohalolijate vahel väike loosimine. Armas oli see, et osa võtsid mitte ainult vabatahlikud, vaid ka põhimeeskonna liikmed ise. Võite juba arvata kui palju nalja meil sai, kui PÖFFi enda eestvedajad PÖFFi meenete uhkeiks omanikeks said või meessoost isikud endale PÖFFi kõrvarõngaid võitsid. Kõige meeldivama üllatusena tuli aga see, et ka minagi endale PÖFFi kõrvarõngad võitsin. Kuna tahtsin neid nii kui nii endale soetada, siis oli see võit igati asja ette. Kokkuvõtvalt väga mõnus õhtu! Ning kuigi ma pidin nende meeldivast seltskonnast juba kella kümne paiku lahkuma, jäi mu südant soojendama meie väike mõte korraldada jaanuaris Artise kambaga filmiõhtu. Till then, my friends, till then!

Vahetult enne aastavahetust jäin ma loomulikult haigeks. Kuid see ei takistanud mul ometi 28. detsembril Johnnyga kokku saamast. Meil oli juba ammu plaan üks mu lugu linti saada ning lõpuks oli meil mõlemal piisavalt vaba aega, et see teoks teha. Nii ma siis läksin oma meeletult valusa kurguga hommikul poole üheteistkümnese bussi peale, sealt edasi Johannese auto peale ning siis Pääskülla Sandri juurde, kelle pool kogu Johannese tehnika oli. Väike soojendav tee hinge alla ja istusimegi maha, et looga tegelema hakata. Mida rohkem me lugu kuulasime ja koos improviseerisime, seda rohkem vaimustusse ma sattusin. Eriti meeldis mulle Sandri improvisatsioon klaveril, mis oli lihtsalt nii hingematvalt ilus, et ma oleks selle lõppedes talle kalli tahtnud teha! Ma ei olnud selles loos varem klaverit ette kujutanudki, kuid nüüd leian, et ilma selleta ei saaks kohe mitte kuidagi. Kahjuks oli Sander sunnitud meid mõne tunni pärast üksi jätma, et tööle minna nii et jäime lõpuks oma ideedega kahekesi. Kui ma parajasti ei laulnud või kitarri ei mänginud, siis pikutasin põrandal

ja õgisin Mynthonit sisse, sest apparently mul oli mõne tunniga päris korralik palavik üles tõusnud. Lisaks sellele levis mu kurguvalu kõrvadesse ja lõpuks ka pähe. Aga hoolimata kõigest sellest saime umbes kaheksa tunniga linti algse versiooni sellest, millest loodetavasti kunagi üks väga hea lugu tuleb. So stay tuned! PS. Sandri emme, võileivad ja tee olid imemaitsvad!

29. detsember ehk järgmine päev saabus eriti raskelt, kuna valuvaigisti mõju oli kadunud, palavikku täpselt 38 ning iga kord neelatades tunne nagu keegi mulle viiskümmend nuga kõrri ja kõrvadesse torkaks. Värisesin pool tundi teki all enne kuni otsustasin siiski mitte oma tervisega mitte riskida ja töölt koju jääda. Magasin peaaegu terve päeva maha, üritades vähegi tervemaks saada. Õnneks oli mul ka järgmine päev graafiku järgi vaba nii et suutsin vähemalt palaviku alla saada. Õhtu poole tuli nagu kõige kiuste loomulikult Siimult kõne, et kas välja viitsin. Hakkasin juba kindlalt 'ei' ütlema, kui ta mulle väljas olemise asemel hoopis sooja autot pakkus. Sain kohe aru, et ta oli lõpuks oma autojuhiload kätte saanud. Palju õnne veelkord, mees! Nii ma siis pakkisingi end soojalt sisse ja hüppasin autosse. Saime ikka kõiksugu kohtades autoga ära käidud - Kostiveres, golfiväljakute juures, rannas, you name it! Ja ma olen üsna kindel, et me kõik tundsime end mingil hetkel kui ühed parajad ossid, sest me sõitsime enamuse ajast reaalselt sihitult ringi. Aga lõbus oli sellegipoolest. Õhtu sõprade seltsis seevastu väga lõbusaks ei kujunenud. Ainuke tore moment oli see, kui sain ühele härrale teenitult bitchslappi panna (ma usun, et kui Helena oleks näinud, siis ta oleks mu üle uhke olnud). Voodisse jõudsin ma juba kella kahe ajal öösel, kuid nagu ikka tuli uni alles kella poole kuue paiku hommikul. Nii et kokkuvõttes sain enne tööle minekut vaid tunnikese magada.

31. detsembril üles ärkamine oli üks raskeimate killast, teadagi miks. Õnneks pidin tööl olema vaid kella viieni nii et ostsin oma poole hinnaga kleidi ära ja tulin tulema. Aega kodus ettevalmistamiseks oli suhteliselt vähe, kuid suutsin kõigest hoolimata oma ühetunnise unega tuju kuidagi kõrgel hoida. See tähendab hetkeni, mil mu sõbrad otsustasid 45 minutit varem liikuma hakata ja minuga soovidega mitte arvestada. Tõesti tänks, sõbrad! Nii ma siis istusingi veel kaks tundi hiljem ikka kodus, sest kuskilt polnud enam ei autot ega kainet juhti leida. Kuigi olin endiselt üpriski tõbine ja lisaks kõigele ka üsna vihane, võtsin siiski lõpuks poest vajalikud asjad ära ja hakkasin miinuskraadide ja lumega Kätlini poole liikuma. Jumal tänatud, et Rolts mulle poole tee peale vastu tuli ja Uus-Rebalasse ära viskas, sest ma ei kujuta ette, mis tujus ma muidu sinna kohale oleks jõudnud. Igatahes minu saabudes oli suurem osa rahvast juba kohal ja lõbusas olekus nii et otsustasin eelnevalt juhtunust mitte suurt asja teha ning end kiiremas korras teistega samale lainele viia. Lubasin endale pühalikult, et sel hetkel, kui kell kukub, olen rõõmus. Ja seda ma ka lõpuks olingi.

Sain uue aasta saabudes nii palju kallistusi, et raske oleks olnud mitte rõõmus olla! Kellelt üks, kellelt mitu kalli, ning kellelt hoopis õhuskeerutamist ja sõbramusi! Pole vist ühelgi aastavahetusel nii suure armastuse jagamise osaliseks saanud. Tore oli lõppude lõpuks uut aastat vastu võtta nii paljude omade inimeste seltsis. Nemad olid need, kes tegid sellest õhtust/ööst just selle, mis ta oli. Ja uskuge mind, see oli midagi meeletut! Võisin ühel hetkel sügavamõttelist juttu ajada ning teisel end segaseks tantsida. What a night, what a night! Koju hakkasin liikuma umbes poole kaheksa paiku hommikul, täiesti katki rebitud sukkades (don't even ask). Loomulikult jalutasin rahuga pool teed maha enne kui tuli pähe keegi endale järgi kutsuda (burjus inimene pole just kõige teravam pliiats karbis, that's for sure). Igatahes koju ma lõpuks siiski jõudsin, mis sest, et elusa ja mitte eriti tervena. Mis luges oli see, et mul oli tuju endiselt laes!

Öeldakse, et su ülejäänud aasta tuleb täpselt selline, nagu see uue aasta esimestel minutitel oli. Mina olin neil esimestel minutitel õnnelik. Kohe päris südamest õnnelik. Nii et here's hoping, et see aasta tuleb midagi erilist. Et see aasta tuleb minu aasta.

To new beginnings!