Drunk on Gosling love

Rohkem kui kaks kuud ootel olnud filmipostitus on nüüd kogu oma hiilguses teie ees.

Kõigepealt, Oranges And Sunshine, võrratu, uskumatult südamlik tõsielul põhinev film sotsiaaltöötajana elatist teenivast Margaret Humphreys'st, kes paljastas aastal 1987 UK's 'lapsmigratsiooni skeemi' ning aitas isiklikult paljudel üksteisega kontakti kaotanud pereliikmetel teineteist taas üles leida. Veider, aga enne selle filmi nägemist ei olnudki ma kordagi sellise insidendi asetleidmisest kuulnudki, mis näitab kui osavalt Briti võimud seda skeemi vaka all hoida suutsid. Kokku saadeti Suurbritanniast lapstööjõuks Austraaliasse, Kanadasse, Uus-Meremaale ja Lõuna-Aafrikasse üle 100 000 lapse. Seda kõike läbi suurte valede ning pettuste. Lastele öeldi, et nende vanemad surid või nad jätsid neid maha ning vanemad ei saanud tihtipeale teadagi, mis nende sotsiaalhoolekandesse antud lastest edasi sai. Paljud neist lastest olid nii füüsilise kui ka seksuaalse vägivalla ohvriteks. Aga hoolimata sellest, et lapsmigratsiooni skeem juba 1869. aastal alguse sai, vabandasid Briti ja Austraalia valitsused lapsmigrantite ja nende perede ees avalikult alles kumbki 2010. ning 2009. aastal (samas kui Kanada võimud väikest avalikku huvi ettekäändeks tuues vabandamast keeldusid). Kindlasti viimase aja üks liigutavamaid ning südanlõhestavamaid filme.

Teiseks, The Tree Of Life, midagi impressionismi ning visuaalse kunsti austajaile (kuid tõesti ainult neile, sest filmi sündmused arenenevad tavavaataja jaoks veidi aegalselt ning film ise on üdini sümbolistlik). See linateos räägib 50ndatel Texases elavast perekonnast ning näitab pere vanima poja Jacki teekonda süütust lapsepõlvest küsimustest tulvil täiskasvanuellu. Üsna huvitav film, mis mulle, kui impressionismivõhikule, kohati üsna ajusid ragistama panevaks osutus. Kavatsen selle filmi kindlasti veel ühe korra ära vaadata, sest nii palju kui ma ka ei proovinud, ei saanud ma filmi keerulisuse ning tugeva peavalu kombinatsioonil ekraanil toimuvast alati täielikult aru. Küll aga võin öelda, et see oli tõeline kunstiline nauding ning visuaalne pärl.

Kolmandaks, Incendies, üks väheseid välismaised filme, millele võimaluse olen andnud ning minu üllatuseks üks väheseid filme üldse, mis on suutnud mul suu imestusest (ning hiljem vaimustusest) ammuli ajada. Tõeliselt uskumatu lugu vennast ja õest, kes ema surma järel viimase palvel oma kadunud venda Lähis-Idast otsima lähevad ning naise rada pidi käies tema varjatud elu tasapisi avastama hakkavad. Kuna dialoog on aga prantsuse, araabia ning inglise keeles ning ainukesed internetist allatirivad subtiitrid annavad soovida, võib tekstist arusaamisega vahel raskusi tekkida, kuid soovitan seda filmi sellegipoolest. It will blow your mind! Ekraaniteos, mis välismaiste filmide mainet minu silmis kindlasti vähemalt poole võrra tõstis. Ja pealegi, seal kõlas Radiohead'i laul!

Neljandaks, eestimaine dokumentaal Uus Maailm, mis räägib Kristiine lähedal asuvast Uue Maailma piirkonnast, selle erinäolistest asukatest ning nende töödest ja tegemistest. Minu jaoks vägagi aktuaalne film, sest olen selle sama kandi ning nende inimestega viimase kahe aasta jooksul meeletult palju kokku puutunud. Tore oli lõpuks teada saada, kuidas Selts ning Seltsimaja alguse said; kuid ka milliste raskuste ning takistustega nad kõik nende nelja aasta jooksul hakkama on pidanud saama; samal ajal kui mina vaid Uue Maailma Seltsiga seonduvatest positiivsetest asjadest rääkida oskaksin. Kummardus filmi tegijatele Jaan Tootsenile ning Jaak Kilmile. Väga ehe, väga mahe ning väga entertaining dokumentaal. Ainukene asi, mille üle natuke norida tahaks, on lõpp. Kahtlaselt kurval noodil lõppes kõik. Muidu igati viis pluss.

Viiendaks, samanimelisel raamatul põhinev The Help, mis räägib mustanahaliste teenijannade elust 50ndatel. Uskumatult hea adaptsioon ning uskumatult hea töö näitlejate poole pealt (ja ma ei mõtle siinkohal vaid kõigile tuntud Emma Stone'i). Eriti sümpaatseks osutusid Aibileeni (Viola Davis) ning Minny (Octavia Spencer) karakterid. Samuti meeldisid mulle dialoogid, mis kord eriti sügavamõttelisi tõeterasid sisaldasid ning mis teinekord lihtsalt kuradima naljakad olid. Pisarad ja naer garanteeritud. Väga inspireeriv ning armas film. Ning see filmiskoor. See jumalik filmiskoor! Taaskord väga thomasnewmanilikult hea muusika. Ega ta ilmaasjata Hans Zimmeri kõrval mu lemmik filmimuusika helilooja pole.

Kuuendaks, kurbnaljakas indie film 50/50, mille keskmes olev Adam Lerner (Joseph Gordon-Levitt) saab 27-aastaselt teada, et ta põeb eriti harulast tüüpi vähki ning ta ellujäämisšansid on täpselt pooleks. Võiks ju arvata, et film, mis räägib vähist, on automaatselt kurva alatooniga, kuid selle linateose puhul ei saaks te rohkem eksidagi. Kogu teema tõsiduse juures on see üks väga värskendav ja muigamapanev komöödia. Ma ei ütleks küll, et see film nüüd päris mu lemmikute hulka oma tee leidis, kuid märkimisväärt on ta igaljuhul. Igati mõnus vaatamine, isegi suurema seltskonnaga. Ning Joseph Gordon-Levitt on kindlasti oma generatsiooni üks andekamaid ning sümpaatsemaid näitlejaid ja vääriks palju suuremat tähelepanu!

Seitsmendaks ning viimaseks, poliitiline draama The Ides Of March. Kust alustada? Esiteks ei ole tegemist tavalise poliitilise filmiga, sest kui oleks, siis ma jääks juba esimestel minutitel magama. See film aga paelus mind avatiitritest lõpuni välja, osalt Ryan Goslingu ning osalt stsenaariumi enda pärast. Lugu siis noorest presidendikampaania meeskonnaliikmest Stephen Meyersist (Ryan Gosling), kes valimiste ajal esimest korda elus tõeliselt räpase poliitikaga kokku puutub ning oma kandidaadi Mike Morrise (George Clooney) kaitseks kõiksugu tagajärgi likvideerima hakkama peab. Eriti huvitavate käikude ning pööretega linateos, mis isegi minusuguse vähim poliitikahuvilisema inimese endasse imeda suutis. Ning Gosling. Kas mul üldse on veel midagi muud vaja lisada? Didn't think so.

Järgmiste muljeteni!
(Although don't hold your breath, mul läheb teinekord paar kuud, et oma mõtted kirja panna).