The war is over

Kui tavaliselt ootan ma jõule kasvõi natukene, siis see aasta tahtsin endale päevast päeva tööl ühtesid ja samu jõululaule kuulates kuuli pähe lasta. Samuti ei pannud ma ühtki jõuluehet oma tuppa üles. Isegi kingitusi oli see aasta raskem leida. Ei tea tõesti, milles asi oli, kuid lõpuks tulid jõulud hoopis teistsugused kui oleksin võinud arvata. Ehk läbi aegade kõige veidramad. Mitte head, mitte halvad, vaid veidrad.

Tsepelliinitegu

Erinevalt enamikest inimestest algasid minu pühadeaegsed pidustused juba reedega, sest 23. detsembril leidis aset väike jõuluistumine mu sekundaarse (kuid mitte vähem tähtsa) perega - koogikatega. Kuna pidasin kõigile eraldi kingituste tegemist ebavajalikuks, otsustasin palju lihtsama ja maitsvama variandi kasuks. Nimelt küpsetasin poistele hoole ja armastusega ühe suure pitsa. Tundub, et nii nemad kui mina jäime tulemusega rahule. Pitsa sai ülimaitsev ning söödi ära lähima 15 minuti jooksul. Kahju ainult, et õhtut sama kiiresti käima lükata ei õnnestunud. Peomeeleolu tuli alles üsna hilistel tundidel, umbes sellel ajal kui Eku ja Siim kuuseotsinguilt tagasi saabusid. Jah, kuuseotsingutelt, sest apparently meil oli seda äkitselt ilmtingimata vaja. Igatahes, kui nad siis lõpuks saabusid, näitasid nad uhkelt ette väikest habrast kuuske. Mis oli nende arust mänd ja mis oli tegelikult kadakas. Nii et meil oli lõpuks hoopis jõulukadakas, mis Briti geniaalse ideevälgatuse järel tagurpidi cribi lakke riputati ning hiljem lapiku laua viina pudeli ning tühjade suitsupakkidega ära ehiti. Kus selliseid asju veel juhtub? Ilmselgelt ainult Koogi cribis.

Rääkides asjadest, mida igal pool ei juhtu, ühel hetkel sai õhtu päris vahukoorene, sest mul oli ju vaja oma geniaalne nali ära teha ja kedagi pihutsatava vahukoorega rünnata. Minu kahjuks lendas see nali kergelt öeldes vastu taevast (ja vastu cribi lage ja lõpuks uksest välja). Oh well. Aga vähemalt said kõik ühe magusa suutäie! Ja lõpuks hakkas ka lund sadama, mis tegi kõigil meele eriti heaks. Kokkuvõttes sai üksteise seltsis rõõmsalt juttu aetud, tantsitud, chuppa-chupsi pulgakomme imetud ning muudki. Ootamatu lõpuga, kuid siiski suuremas osas positiivne õhtu.

Jõulud ajasid naerma vol.1

Jõulud ajasid naerma vol.2

Jõululaupäev saabus uniselt, kuid üldiselt meeldivalt, sest bohmelusehärrast polnud kippu ega kõppu ja ning mind valdas mingi kummaline rahutunne. Ma polnud juba ammu sellist rahu tundnud. Lausa nii ammu, et ma ei mäletanud enam, kui hea see tunne oli. Nii et see aasta ei olnud jõulud mitte ainult pelgalt ametlik ülemaailmne rahuaeg, vaid tähistasid ka mu sisemise sõja lõppu. Sõda oli läbi ja kõik oli äkitselt selge. Nautisin iseendalegi üllatuseks jõule lõpuks ometi rahuliku südamega. Jõululaupäev pere keskis osutus päris meeldivaks.

Jõuluvana käis külas

Ärkasin umbes poole ühe paiku päeval ja sain kohe oma toast välja astudes üsna positiivse üllatuse osaliseks. Nimelt olin varem vannituba külastades kuuse kõrval seisvat hiilgelsuurt karpi täielikult ignoreerinud ja nüüd seisis mu silme ees suhteliselt ringitõstetud tuba ja suur uhiuus lameekraantelekas. Mitte, et ma enam eriti telekat vaataks, kuid siiski. Aitäh, Rimtom! Esimene kingitus kätte saadud, tuli hakata sööke tegema. Mitte, et ma oleks midagi teinud, kuid siiski. Tõin edukalt ettekäändeks oma täiesti reaalset 37.5 palavikku ja lõin see aasta vahelduseks kõigele ilma süümekateta käega. Õnneks said söögid ilma minutagi valmis ning saime lõpuks umbes kella kuue paiku lauda istutud. Ning nagu tõelisele Leedu juurtega perele kohane, tõime ka nendel jõuludel tsepelliinid lauale. Kes ei tea, millega tegu on, siis SIIA peale klikkides saate aimu, mida need endast kujutavad. Possibly kõige ebaisutavama välimusega kõige maitsvamad asjad maailmas.

Paar toiduringi tehtud, oli aeg kingid kuuse alla vedada. Ja oi, kui meeletult palju neid sel aastal oli. Lausa nii palju, et need vaevu kuuse alla ära mahtusid. Ja mina isegi ei pannud oma kingitusi sinna alla! Nii et Jõuluvana oli see aasta eriti helde. Ma jäin absoluutselt kõigi oma kingitustega rahule: Gianfranco Ferre In The Mood For Love lõhn, maasikalõhnaline vannisool, küünal, kruus, lühikesed kõrge vöökohaga püksid, retuusid, triibuline kampsun ja Merit Raju raamat Hingele Pai. Aga eriti meeldis mulle mu salapäkapikkude kingitus, milleks oli beebiroosat värvi varrukatega fliistekk Snuggie. Nii armas, kui sõbrad sellise üllatuse teevad ja päkapikumütsides su koduukse taha ilmuvad. Ütleme nii, et tulen nüüd harva kodus olles selle alt välja. Thanks, Sugarplums! Aga kõige rohkem meeldib mulle siiski kingitusi teha, mitte saada. Näha kõigi nägusid kui nad neid avavad. Nii et tegelikult oli hoopis see mu kõige parem kingitus.

Jõulumelu

Katsetan oma uut lõhna

Kelli ja ta uus sõber

Kahju ainult, et me sel aastal oma traditsioonilisele jalutuskäigule ei läinud. Pole juba ammu Jägala Joal käinud. Aga ju siis jääme järgmise aasta peale lootma. Igaljuhul õhtu lõpetasin ma hoopis vähem perekondlikumalt ja päris mittejõululiselt ehk siis Eku juures omade jopedega Stephen King'i Pet Sematary't vaadates. Endiselt üks päris judisemaajav film, mis sest, et 1989 aastal tehtud. Pärast filmi lõppu jätsin aga teised endast sinna maha ning vedasin oma väsinud kolu koju magama. Olin ju endiselt veidike tõbine. 25. detsembril tähistasime jõule edasi teise sugulaspere juures. Märksõnadeks söömine, söömine ja veelkord söömine. 

Lõppude lõpuks võis jõuludega isegi üsna rahule jääda. Ma ei olnud küll 100% õnnelik, kuid ma polnud ka kurb. Ma olin lihtsalt oma rahu leidnud. Ja seda oli rohkem kui oleksin võinud see aasta oodata. 

Happy belated Christmas!