Red lipstick all on the paper

Vabad päevad on kui taevane kingitus (tööinimesed teavad, millest ma räägin). Kui tavaliselt saadan need magades ning absoluutselt mitte midagi kasulikku tehes mööda, siis vahel harva tuleb ette ka erandeid. Ja need erandlikud päevad on tavaliselt erandlikult head. 

2x Kristina

Üks selline kolmapäev sai mööda saadetud Greta seltsis, esimene pool päevast koos sarju vaadates ja juttu rääkides ning teine pool päevast linna peal ringi jalutades. Oi, kuid mitte ainult. Nimelt tuli mulle poole päeva pealt spontaanne idee paar uut kõrvaauku teha. Ning loomulikult ei jäänudki see vaid idee tasandile, vaid sai Salocentris teostatud. Paar väikest sutsu ja voila, oligi kaks uut kõrvaauku juures! Ma ikka suudan vahel iseennast üllatada, rääkimata siis teistest. Igaljuhul tulemusega jäin ma väga rahule. Õhtule pani ilusa punkti vanalinnas jalutamine ning pildistamine.

Taaskord kõik uus on jaanuarikuus

Teine täiesti fantastiline päev oli fantastiline suuresti tänu ühele fantastilisele inimesele - Kristinale! Ning ei, mul ei ole uskumatult kõrge ego ega isiksusehäired, vaid mul tõesti on üks väga hea sõbranna, kes juhtumisi ka mu nimekaim on. Päev sai alguse ühe korraliku juusutueinega Hesburgeris. Kõhud korralikult täis, läksime tipa-tapa läbi lumise vanalinna juuksurisse, kus ma oma elu esimese radikaalse soengu tegin. Või noh, kõigist eelnevatest soengutest radikaalseima. Ning ma ei saaks tulemusega rohkem rahul ollagi! Päris värskendav oli üle poole aasta taas juuksurit külastada, mitte koduste vahenditega midagi kokku klopsida, nagu mul viimastel aastatel tavaks on saanud. 48 euri läks nii kui niuhti, kuid see-eest totaalselt asja ette! Seda ma muidugi mainima ei hakka, mis reaktsioon mu emal kõige selle peale oli. Ütlen ainult, et see ei olnud just kõige heakskiitvam, lol. Igatahes pärast juuksurit suundusime Coca Cola Plaza'sse kinoaegu vaatama. Kuna seal aga ei tundunud mingit head filmi normaalsel kellaajal näidatavat, seadsime sammud hoopis Solarisse ning meie üllatuseks saime piletid The Ides Of March'i eellinastusele! 

Niitmine väsitab nii ära, et vahel on vaja keha kinnitada

Uskumatult rahul ning uskumatult õnnelikud, oli meil nüüd filmini aega umbes kolm tundi. Esimene asi, mida tegime, oli Pärnu maanteel asuva kangapoe külastamine. Sitsid-satsid ostetud, läksid kõhud taaskord tühjaks. Nii leidsimegi end peagi Karjakeldrist kuuma tee ning friikartulite lummuses. Nii mõnus oli lihtsalt kuskil soojas kohas maha istuda ning juttu rääkida. Veetsime seal vähemalt tunnikese enne kui taas õue ning sealt edasi kinno suundusime. Film oli meile, kui kahele suurimale Goslingu hullule, nagu rusikas silmaauku. Seetõttu ei pidanud kumbki meist end ila tilkumisel ning jumaldavate häälitsuste tegemisel tagasi hoidma. Ja uskuge mind, neid häälitsusi jagus selle tunni ja 34 minuti peale ikka omajagu. Ning vaimustust peale filmi lõppu veel vähemalt tund aega. Kui peaksin selle päeva kuidagi kokku võtma, siis ma ütleksin, et see oli üks värskendavamaid väljaskäike üldse. Ning seda kõike tänu Kristinale. Uskumatult mõnus on ühe oma parima sõbrannaga mööda lumiseid tänavaid ringi jõlkuda, litsitürasid pilduda, ilusaid võõraid mehi piidelda ning kõva häälega naerda. 

Sellised päevad on hea meeldetuletus sellest, et I've actually got it good. Et mul on asju, mille üle rõõmus olla ning inimesi, kes minu jaoks nii heas kui halvas olemas on. Ja nende pärast tasub alati end vabal päeval maast lahti upitada ning linna vedada.

Spread a little love!