Arvasin, et mul on reedel viimane tööpäev, aga ennäe, tuli välja, et sooviti veel nädalaks appi. Nõustusin meeleldi muidugi, lisaraha kulub ju alati ära. Ning peale selle on mul maailma sümpaatseimad ülemused. Ausalt. Tõid mulle abiks olemise eest isegi roosikimbu. Selliseid naljalt ikka igalt poolt ei leia. Nii ma siis suundusingi reedel peale tööd, lillekimp näpus, Külliga linna peale. Edukad maikaotsingud seljataga, püüdis Külli minust tulutult fotomodelli vorpida. Rõhk sõnadel püüdis ja tulutult, sest ma ei tea oma häid nurki just kõige paremini ning tunnen end kaamera ees (normaalse inimese poosides) veidi kohmakalt. Kuid vähemalt allun ma hästi juhendamisele, so maybe there's hope for me after all. Fotoshootid tehtud, maandusime Dublinerisse, kus maitsvate pelmeenide ja mõnusa siidri juurde käisid mahlakad vestlused pornograafia teemadel. Õhtule pani punkti Solarise katuse külastamine, kust avanes uskumatult ilus vaade päiksepaistelisele Tallinnale.
Kui nädalavahetus algas energiliselt, siis ülejäänud sellest möödus laiseldes. Ja ikka täiega laiseledes. Lausa nii laiseldes, et olen üsna kindel, et oleksin laisklemismeistrivõistlusel oma saavutustega pingerea tipus. Nii et viimane aeg see spordialaks kuulutada! Tahaks ju lõppude lõpuks öelda, et ma vähemalt mingil alal tugev olen. Ühesõnaga täiesti ebaproduktiivne nädalavahetus, ning ma ei oleks paremat osanud tahta! Vedelesin voodis, vaatasin filme, mängisin kitarri, laulsin ning reivisin dubstepi järgi.
Mu meelest nendel istuvatel piltidel on küll kõik paigas, ei ole midagi kohmakat seal...
ReplyDelete