We're the young, we're alright

Pole juba kaks nädalat tööl käinud, kuid puhkuse tunne hakkab alles nüüd tulema. Olen ju vahepeal igasugu asju korda saatnud nii et polegi jõudnud veel korralikult hinge tõmmata. Näiteks sain mõned nädalad tagasi  natuke tädikohustusi täita ehk lapsehoidmisega kätt harjutada.

Tuleb tunnistada, et kell pool seitse hommikul tõusta ja pea kahe aastase lapsega sellistel varajastel tundidel entusiastlikult suhelda oli minusuguse pahura ärkaja jaoks paras väljakutse, kuid tõdesin siiski lõpuks (endalegi üllatuseks), et harjuksin sellega ilmselt ajapikku ära. Tuleks lihtsalt teistsugune magamisgraafik sisse harjutada. Samuti kartsin, et ma pole suurem asi lasteinimene. Jah, ma saan lastega hakkama ja võin nendega hea meelega mõnda aega tegelda, kuid kas ma ka suudan terve päeva ühe väikse põnni aega lõbusalt sisustada? Tuleb välja, et suudan. Ja mitte ainult lapse aega lõbusalt sisustada, vaid ka samal ajal süüa teha. Perfect housewife ftw! Sellegipoolest on omad lapsed veel valgusaastate kaugusel. Praegu on vaja noore inimese elu elada, küll pärast jõuab neid mini-me'sid kanseldada.

Ning kuidas paremini noore inimese elu elada, kui mitte spontaanselt käitudes! Sattusin ühel  ilusal kolmapäevasel päeval juhtumisi endise klassiõe ning pikaaegse sõbranna Niksiga tänaval kokku. Veetsime lõpuks terve õhtupooliku koos - ründasime napilt enne kinnipanemist kangapoodi ja leidsime mulle peapaela jaoks riide, seejärel reidisime kaltsukat ja saime mulle cheeky'd lühikesed teksapüksid ning lõpuks jalutasime mõnusa päikepaistelise ilma saatel mööda kesklinna ringi ja kujutasime ette ilusat elu oma veel olematutes kesklinna korterites. Rääkides spontaansusest, oleme mitu nädalavahetust järjest Külli ja Reigoga mu aias väikest sorti grillfesti korraldanud. Liha, grillvorstid, lehtsalat, kurk ja ketšup with a little bit of junk food on the side - yum! Lisaks grillimisele sai ka vesipiipu tehtud ning Jägala-Joal plowlitud.

20.augustil said sammud loomulikult Vabaduse Laulule seatud. Ning erinevalt sellest ignorantsest eelnevas sajandis elavast massist, kes tänaseni ürituse kvaliteedi üle vigisevad, jäin mina kontsertitega väga rahule. Need, kes lootsid seal näha seal Uno Loopi või Ivo Linnat oleksid ehk pidanud oma pilgu enne üritusele tulekut kavale peale heitma. Nõustun täiesti Tõnis Mägiga, kes ütles oma kommentaaris delfi publikule, et see kontsert oli hea ülevaate sellest, mis praegu Eesti muusikas toimub. Just nimelt! See on edasiminek. See on areng. Ja sugugi mitte halb areng. Jah, ma armastan Eesti laulupidusid surmani, kuid kõik rahvaüritused ei pea nendele sarnanema. Tegemist oli värske lähenemisega, kuid taaskord haakusid nii paljud eestlased mineviku külge ning ei suutnud end uuele avada. Masendav.

Aga samal ajal kui teatud rahvamass kibestunult ja pettunult üritust kritiseeris nautisin mina koos Külli, Reigo ja Gretaga täiel rinnal kontserti. Line-up oli ju erakordselt hea - Eplik, Kasar, Malcolm Lincoln, Ewert & The Two Dragons, Dagö ja Kerli; puhas meloodiline nauding! Samuti avaldas mulle muljet kaugelt Iirimaalt kohale lennanud Sinead O'Connor, kelle rahulikud ent haaravad viisid üllatavalt pehmelt kõrvu paitasid. Tänu heale muusikale ning väärt seltskonnale oli õhkkond ka kuidagi palju meeldivam. Trehvasime sõpru, sõime vahtu, mängisime õhupallidel trumme, õgisime end friikartulitest ääreni täis, rääkisime elust ja vahtisime kell 12 öösel tuhande inimese keskel murul pikutades tähti. Kui see ei ole korda läinud üritus, siis ma ei tea mis on!

Jäägem eestlasteks, aga saagem eurooplasteks!