FOLK YEAH

Reede ehk saabumine

Kuna sain viimasel hetkel teada, et üllatus-üllatus rongid ei käigi praegu, siis sain veel õigel hetkel omale bussipileti broneeritud. Minek folgimaale oli otse töölt nii et enne kui bussijaama jõudsin pidin pool Tallinna oma kodinatega läbi käima.

Aga küll ma olin õnnelik, et bussi kasuks otsustama pidin, sest sain tervelt 2 tundi ja natukene peale kuulata kõige kõrvupaitavamat iiri aktsenti! Julgesin sõidu lõpul iseendalegi üllatuseks poistega juttu tegema hakata - tuli ju varakult folgimelusse sisse elada. Saabumisel (mis toimus umbes 20 ajal õhtul) võis kohe julgelt riided vähemaks võtta, sest Viljandis oli Tallinnaga võrreldes palju soojem ning ilusam ilm. Pärast natukest omapäi seiklemist leidsin lõpuks sõbrad üles, kes olid, ilmselt teadmata, millega nad nõustuvad, valmis mu kotte terve õhtu ringi tassima (magala asus ju siiski umbes 25 minuti jalutuskäigu kaugusel kesklinnast ning kainet juhti polnud ammugi kellestki neist loota). Nägin juba esimeste sealoldud tundide peale kokku umbes seitset tuttavat, rääkimata võõrastest, keda oli terve linn paksult täis. Ja seda varajaste hommikutundideni.

Käisime järve ääres, seiklesime mööda tänavaid ringi, istusime lauluväljakul ning külastasime igasugu väikseid huvitavaid Viljandi kesklinna nurki. Kuigi suutsin rummipudelist esimese õhtu jooksul ära hävitada vaid veerand, oli see täitsa piisav, et mind pärast pikka töönädalat ärkvel ning rõõmsana hoida. See oli ikka meeletu kui palju me edasi-tagasi ringi sagisime, saades kokku kord ühtede, kord teiste inimestega. See folgi melu ongi vist see, mis inimesi nagu mesilasi ümber lilleõite sagima meelitab. Ning oi, kui palju ilusaid inimesi ta sinna meelitanud oli! Iga sammuga tuli mõni kena meesterahvas vastu. Rain lõbustas end terve õhtu mulle meest otsides. Tulutult, aga siiski. Suurema osa ööst veetsime rannas ning kui kõhud lõpuks tühjaks läksid ostsime ühe korraliku portsu friikartuleid ning suundusime Rainiga telklasse.

Öö veetsin aga mitte telgis, vaid hoopis minibussitaolises autos, mille tagaiste oli mitte rohkem kui poole meetri laiune. Needless to say, uni polnud just kõige kiirem tulema sellistes mugavates oludes ning ega kõhuvalu ka palju kaasa aidanud. Ega see, kui Arvi minu kotis oleva viina järgi tuli. Ega see, kui Siim mulle mitu-mitu korda helistas ning lõpuks ukse taha tuli, et telki kutsuda. Aga vähemalt oli seal vaiksem kui hoovis, kus valjult mussi lasti ning ohtralt alkoholi tarbiti. Nii et kokkuvõttes sain ma vist rohkem magada kui teised. Ja kindlasti rohkem kui Siim, kes vist vaid paariks tunniks selle nelja päeva jooksul sõba silmale sai (kuigi tema põhjus oli kaugel ebamugavast magamisasemest).

Kuna ma võõra inimese majja (olgugi, majarahvas lubas meil oma hoovis peatuda) ikka naljalt omapäi öösel veepudeli täitmiseks ei julgenud siseneda, siis pidin järgmisel hommikul leppima vihmaveerennivee joomisega. Ja ega see väga maistev ikka polnud. Ega õiget värvi.

Laupäev ehk instafun

Pärast poolt ööd lakke vahtimist ja paari vähe korralikumat tundi und oligi kell 11. Kõht juba karjus "süüa, süüa!" nii et liikusimegi veidi aja pärast Rainiga kohalikku Maximasse toidupoolise järgi. Imelik kui teistmoodi see teekond valges tundus. Tagasi tulles istusime telklas maha, sõime-jõime ning muljetasime ülejäänud seltskonnaga eilsete seikluste teemal, kes reedest taastumas, kes polnud kainet tundi neljapäevast saati näinudki. Igatahes käis üks pidev puzzle kokku panemine. Pärast söömist ootas ees rand ning ka mina sain lõpuks ometi ujuma. 55m sügavuses vees ujumine oli küll veidi hirmutav, sest jalgu põhja panna polnud võimalik, kuid vähemalt sai end korralikult ära jahutatud.

Ülejäänud aja sisustasime kail istudes juttu rääkides, vorstivõileibu süües ja eriti vingeid vettehüppeid vaadates. Suht lahe oli olla tunnistajaks sellele, kuidas terve rannaäär ühele tüdrukule kaasa elas, kui ta üritas julgust kokku võtta, et kõrgemast tornist alla hüpata. Või siis kuidas punastes keepides ja lipuga spartalased tornist vette hüppasid (või peaksin ma ütlema lendasid?), ja mitte ainult üks, vaid mitu korda ning iga kord uut stseeni etendades ja THIS IS SPARTAAAA! karjudes. Saaks ma vaid julguse, et ise ka järgmine kord üks vettehüpe teha. Kui mitte kellegi teise, siis vähemalt enda silmis oleksin ma küll kangelane! Ujumised ujutud, suundusime Tauriga tagasi telkide juures. Soetasin tee peale jäävalt turult omale ka väikse meene. Ütleme nii et 1 euri eest päris badass käepael!!!! Hiljem autos riideid vahetades mõtlesin, et vajun totaalselt snooze'i ära, aga õnneks äratas rumm koolaga mind siiski õhtu edenedes üles.

Üks vaieldamatuid päeva tipphetki oli see, kui Tauriga mööda folgiala kõiksugu sildid küljes ringi patseerisime. Ma ei olnud vist ühe ja poole päeva peale kokku ka nii palju naernud kui nende 30 minuti jooksul. Inimeste reaktsioonid Tauri otsaees seisvale "OLEN INVALIID" kirjale olid lihtsalt priceless ning ma jooksin veel pool ööd "OTSIN ALBERTIT" sildiga ringi. Sadly, ma ei leidnud ühtegi. See-eest tegin aga tutvust hulga teistesuguste võõraste nimedega. Üks neist uutest sõpradest lõpetas näiteks mu süles magades. Ning ega ma teda ära ajama ka ei hakanud, teine ju otsis vaid natukene sooja.

Õhtu leidis minu jaoks varajase lõpu (niivõrd-kuivõrd kella kolme varajaseks nimetada saab). Rumm ja koola, Bon Iver ning melanhoolia seltsiks, jalutasin läbi öise Viljandi auto poole. Ning üllatus-üllatus - korralik uni saabus jälle alles 8 ajal hommikul. Ilmselt coca-cola'st tingitud kõhvalu pärast. Kuid õnneks oli mul seekord kõrval pudel Vichy maasikamaitselist vett. Ning sellest piisas, et mind õnnelikuks teha.

Pühapäev ehk tõuse üles ja läheme ära

Äratus saabus jällegi 11 ajal. Eilsed krõpsud ning öko täisteravilja saiaviilud kõlbasid täiesti ka järgmisel päeval süüa. Kui telgid ning muu kraam kokku korjatud said, oli aeg veel viimane poeskäik ette võtta ning seejärel Viljandile head aega öelda. Hüvastijätt oli küll natukene kurb, kuid vähemalt oli mul autos kõige lõbusam seltskond, kelle põhjapanevad ütlused (aga eriti Siimu bravuuritari laul) mind nii mõnelgi korral pisarateni naerma panid. Olgu nad kui tahes ebakained, ma ei vahetaks neid vist kunagi kellegi teise kainete sõprade vastu. Kõige vingem oli see, et tänu ühe noormehe halvale kaardilugemisoskusele sõitsime kogemata läbi ka proua Fatme, õdede Puukide, Pano ja Pudi kodukülast Saarepeedist! Hell yeah! Elu on seiklus! Kuid niivõrd väsitav seiklus, et juba tund aega pärast koju jõudmist (17 paiku) otse voodisse maandusin ning sealt enne kella kuute täna hommikul ei tõusnud.

Kokkuvõttes oli see THE adventure of the summer! Vähemalt praeguse seisuga, kui üks kuu suve veel ees seisab. Kuigi ma ühele kontserdile (kahjuks) ei jõudnud, piisas folgimelust ja sõprade ning uute tuttavatest seltskonnast täielikult, et elamus kätte saada. Külastaksin seda väikest ja armsat linna hea meelega teinekordki. Ja siis jälgiks mõnd kontserti ikka ka. Aitäh Viljandi, aitäh ilmataat ja aitäh sõbrad!

Järgmine aasta uuesti ja veel paremini.