All good things come to end. Ja nii on lood ka Potteri saagaga. Enam kui kümme aastat seiklusi Harry ja tema sõpradega on nüüdseks end ammendanud ning igaveseks kirjanduse ja filmiajalukku salvestatud. What an incredible journey it has been! Mul võttis kaua aega, et suuta kogu Potteri elamust sõnadesse panna, kuid siin ta on.
Kui McArmastus välja jätta, siis ei ole ma kunagi ühelegi asjale nii pühendunud olnud, ja veel nii kaua. Rääkigu asjatundmatud inimesed palju tahavad, see saaga köidab täiskasvanuid sama palju kui lapsi ning teismelisi. Olin juba neli osa filmide näol ära näinud, kui sain enda valdusesse kõvade kaante vahel oleva viienda osa, ning ma ei pannud seda käest enne kui viimase peatüki viimase lehekülje viimased laused loetud said. Alates sellest ajast olen ma olnud Potteri raamatute lummuses ning tagant järele kõik osad läbi lugenud. Mõne osa isegi kaks korda. Ning ma loeksin iga kell kõik need seitse raamatut uuesti läbi. Kui see saaga suudab juba minusuguse mitte just kõige innukama lugeja oma võrku püüda, siis selles peab midagi erilist olema.
Kui raamatuid hakkasin alles hiljem lugema, siis Potteri filmide fänn olin ma algusest peale. Iga osa sai õhevil oodatud ning seejärel kinos ära vaadatud. Ning kuigi ma eelistan nüüd raamatuid filmidele, olen siiski ka viimaste suur fänn. Siiani on mulle pettumuse suutnud valmistada vaid kuues film (Harry Potter and The Half-Blooded Prince), mis oleks olnud justkui tükkideks hakitud ja siis ebaloogiliselt kokku liimitud. Samuti ei olnud stseen, kus üks tähtis tegelane surma sai, nii tundeküllane kui oleks võinud olla ehk ei pressinud minust välja pooltki neid emotsioone, mis ma raamatut lugedes tundsin (aka I wept like a baby). Asi võis muidugi olla selles, et ma teadsin filmi vaadates, et see tegelane sureb, kuid ma usun, et see stseen oleks võinud siiski ka võimsam olla.
See eest ei vedanud seitsmenda osa kumbki pool mind alt. Emotsioone oli küll ja rohkemgi kui oleks vaja olnud. Nutsin, naersin ning elasin iga oma ihurakuga peategelastele ning teistele väiksematele, kuid mitte vähem tähtsamatele, osalistele kaasa. Ma arvan, et Harry Potteri raamatute ja filmide edu saladus seisnebki selles, et see suudab omavahel kombineerida nii mitmeid žanreid, siduda ühte nii mitmeid teemasid ja projekteerida parallelselt nii mitmeid suhteliine. Filmide puhul tuleb loomulikult välja tuua ka suurepärane cast. Unustamata ei tohi jätta ka tugevat visuaalset poolt. Seitsmes ja viimane film oli ikka tõeline vaatemäng! Uskumatu, et tänapäeval saab puhtalt kirjelduste põhjal tehnoloogiaga täiesti uue maailma luua. Ja veel nii maagilise maailma!
Harry Potteri lugu on igaljuhul pärl ning ma loodan, et J.K. Rowlingult saab kunagi veel midagi samaväärselt head, kui mitte paremat, lugeda. Seniks aga tuleb Potteri kogemust elusana hoida. Ehk kutsun mõnel nädalavahetusel sõbrad külla ja korraldan ühe korraliku filmimaratoni.
Kui McArmastus välja jätta, siis ei ole ma kunagi ühelegi asjale nii pühendunud olnud, ja veel nii kaua. Rääkigu asjatundmatud inimesed palju tahavad, see saaga köidab täiskasvanuid sama palju kui lapsi ning teismelisi. Olin juba neli osa filmide näol ära näinud, kui sain enda valdusesse kõvade kaante vahel oleva viienda osa, ning ma ei pannud seda käest enne kui viimase peatüki viimase lehekülje viimased laused loetud said. Alates sellest ajast olen ma olnud Potteri raamatute lummuses ning tagant järele kõik osad läbi lugenud. Mõne osa isegi kaks korda. Ning ma loeksin iga kell kõik need seitse raamatut uuesti läbi. Kui see saaga suudab juba minusuguse mitte just kõige innukama lugeja oma võrku püüda, siis selles peab midagi erilist olema. 
No comments:
Post a Comment