Double rainbow all the way!

'Oi, kui mul oleks oma korter, siis..' ja nii hakkas see mõtete jada lahti hargema pärast eilset, kui käisin vaatamas õe värskelt ostetud remondijärgus olevat korterit. Tulemuseks see, et olen juba 3 tundi üürikorterite kuulutusi sirvinud. Sirvin ja nutan, sest kolimissoov on vot NIIIIII suur ja raha on vot nii vähe. 

Tahan, et mind tervitaksid koju tulles rahu ja vaikus, mitte 11 valjuhäälset sugulast. Tahan astuda korras tuppa, mitte seapessa. Loomulikult pole ma teab mis korralikuse etalon ja aitan teinekord segadusele kaasagi (ja kodukorrajumal vaid teab, et vahel näeb mu tuba välja kui kõrbestseen, kus suured tolmutuustid rahulikult tuule saatel teed ületavad), kuid vähemalt mõistan, et igal asjal on oma koht ja mis peamine, et tarbetud esemed käivad prügikasti (mida mu vanu ajakirju ja väikseid nipsasjakesi korjav ema ilmselgelt ei mõista). Jah, mul saab olema väike hubane valgusküllane 1- või 2-toaline minimalistlikult sisustatud korter Tallinna kesklinnas või selle vahetus läheduses. Minu isiklik heaoluoaas. Nagu ütlevad laulusõnad: 'Somewhere over the rainbow skies are blue, and the dreams that you dare to dream really do come true.' Ainuke asi, millest tõsiselt puudust tundma hakkaksin, oleks looduslähedus. Miski ei trumpa üle soojal suveööl paljajalu rohu peal kõndimist või vihmaga lompides plätserdamist. 

Ja rääkides vikerkaartest.. olgu ma nii looduslaps kui olen, selle mehe tasemele oleks minulgi raske jõuda. And he's not even on drugs! (at least not in this particular video..) Who needs them drugs anyway when you can get high on mother nature!

Võtkem eeskuju.