Kui laupäeval Ashtanga jooga workshop'i sisse jalutasin poleks eales arvanud, et sealt nii inspireerituna lahkun (niisamuti kui ma ei arvanud, et joogas füüsiliselt eriti palju pingutama peab - fail). Jõudsin veel kindlamalt järeldusele, et jooga on just see, mida mul vaja on. Kosutus meeltele ja kehale. Samm sisemise rahu ja tasakaalu suunas. Aah, kõlab hästi! Peab selle plaani teoks tegema.
Selle ja veel miljon teist plaani. Õnneks on tulnud kusagilt (kurat teab kust) motivatsioon nii et tegelen juba praegu nii mõnegi plaani elluviimisega. Tööotsingud (ja ka mõned esialgu saladuseks jäävad otsingud) on täies hoos, uus läpakas on ilmselt paari nädala pärast käes, aga see pole veel kõik - olen ka viimaseks ülikooliaastaks paljud asjad enda jaoks paika pannud ja actually eesmärgid püstitanud (millega ma kahel eelmisel aastal lihtsalt ei viitsinud pead vaevata). Ja ka see pole veel kõik - kui kõik õnneks läheb, liitun ma roolikeerajate klubiga! Ja uskuge või mitte, ka see pole veel.. no wait, that's it.
Aga nagu kombeks järgneb õnnestumiste reale alati õnnetus. Nii jäingi täna piletida sõidu eest mupole vahele. Lol. I guess it was bound to happen, pool aastat ilma piletita sõitmist ja mitte vahelejäämist tunduski liiga hea, et tõsi olla. Ja kõige iroonilisem on see, et mu trahv on väiksem kui summa, mille oleksin pidanud mittetallinlase kuukaardi eest välja käima. Nii, et kas ma kokkuvõttes õppisin sellest midagi? Ei.
Natsa head eestimaist muusikat ka siia lõppu:
Mikaaaa kontserdilll laulis Lenna naene seda lauluuu kaaaa!!
ReplyDelete