Tegin täna nostalgiat ja kõndisin mööda kunagise kodukandi, Mustamäe, tänavaid tööle. Kõik oli muutunud, aga samas ikka nii kodune. Nii teistsugune, aga nii sama. Iga sammuga tuli mingi lapsepõlvega seotud seik meelde (endale üllatuseks ka pisarad silma). Unes lähen tihtipeale koju just Mustamäele. Vist jätsin osakese endast sinna maha.
Ja see jalutuskäik poleks kaugeltki maailma parim olnud ilma maailma parima filmi maailma parima film score'ta.
Veenduge ise:
Nawww
ReplyDeletecreepy muusika
ReplyDelete