Don't go changing

If this is the last song,
That I ever play,
Then I guess it's time to take
My curtain call
I'm dying to thank you all 

Ehk mõnes mõttes jäigi see nende viimaseks looks, vähemalt neile omases vanas heas tuttavlikus žanris, sest see muusika, mida mu kõrvad eile BBC Radio 1'st esimest korda kuulsid, ei meenutanud mulle küll kusagilt otsast McFly'd. Pigem Lady Gaga't. Ja seda mitte heas mõttes. Mul pole Lady Gaga vastu midagi, aga kui ehtne pop-rock band hakkab pärast 7 aastat järsku tegema Gaga ja 3OH!3 vahepealset tantsulist electro pop'i, siis on küll põhjust natukene shaken olla.

Come on, guys! Kus on särisevad kitarrisoolod (või üldse kitarrisoundid, for that matter), korralikud bassikäigud ja õiged trummid, mitte mingid sünteetilised helid? Ma saan aru, et bändid muutuvad ajaga, aga sellist kannapööret ei osanud ma küll ette näha. Aga kuna see on kõigest üks laul nende Novembris ilmuvalt uuelt albumilt, siis ma veel ei anna nende muusika suhtes alla.

Pärast 6 aastat nendega üleskasvamist võib öelda, et they're the most awesome people I've never met. Ja kui selline muusika on see, mida nad tõesti teha tahavad, siis go for it, guys! Mu kõrvad ei pruugi teid küll kuulata, kuid mu silmad jäävad alati teie tegemisi jälgima. Cheers, mates!

Meanwhile, kui jutt juba uuest kraamist käib, siis ka David Cook'il on varsti teine album ilmumas. Loodame, et tema ikka rocki lainele jääb.

Seniks aga meenutame, miks meile DC meeldib:

Aa, ja muusika on tal ka hea!