For now I am winter

Unistused on ühed veidrad asjad. Olen aastaid üksi elamisest unistanud. Mu korterist pidi saama mu isklik heaoluoaas. Midagi, millest rõõmu tunda. Keegi ei öelnud mulle, et kui unistused lõpuks täide lähevad, ei pruugi need enam olla see, mida tegelikult tahad.

Muutused on alati mu jaoks rasked olnud. Ma ei ole kerge harjuma uute asjadega. Seepärast oligi kummaline, et kohe kui ma oma Tartu korteri uksest sisse astusin, tundsin end kui kodus. Tol hetkel ma seda endale loomulikult ei teadvustanud, kuid paari nädala möödudes taipasin äkitselt, et ei igatsenud kodu järele mitte üks teps. Ja see oli muljetavaldav, arvestades asjaolu, et mul tekkis tavaliselt koduigatsus juba peale paari päeva eemalolekut. Ma ei eita, et Tartuga harjumine võttis aega - kellel ei võtaks, kui esimest korda kodust välja kolida - kuid see ülemink oli nii loomulik, nii õige. Ilmselt tegi kolimise kergemaks ka asjaolu, et ma ei elanud üksi. Mul oli korterikaaslane, kellega õhtuti teetassi taga oma päevast rääkisime ning kass, kes küll palju pahandust tegi, kuid see-eest ka seltsi pakkus. Tasapisi leidsin rahulolu ning üürikeseks viivuks kogesin ka, mis tunne on olla tõeliselt õnnelik. See linn võimaldas mul end tunda mugavalt mitte ainult enese nahas, vaid ka ümbritsevas keskkonnas. See linn tõi oma olemusega minus välja kõige paremad omadused. See mitte hoopis ei muutnud mind, vaid päästis tõelise 'minu' valla. 

Tallinn ei ole halb koht, kus elada, kuigi inimesed on teistmoodi. Mõnes mõttes on tänavapilt kirju, kuid kui lähemalt vaadelda, võib enamik inimestest spetsiifilistesse gruppidesse ära jagada. Ma ei ole kunagi ühtegi gruppi kuulnud, kuigi vahel soovisin, et oleks. Tean, mis tunne on meeleheitlikult kuhugi sobituda üritada lihtsalt selleks, et end hästi tunda, kuid see ei ole enam ammugi mina. Olles vahepeal targemaks saanud, leian, et see on pigem kurb, kui soov ühtekuuluvuse järgi on nii suur, et inimene kaotab protsessi käigus iseenda ja omadused, mis ta eriliseks tegid. Milleks end niimoodi piiritleda? Just seepärast mulle Tartu meeldibki, et seal on piirid hägustatud. Keegi ei torka rohkem või vähem silma ning mingeid gruppe ei saa otseselt eristada, kuna need koosnevad niivõrd erinevatest inimestest. Eks ülikoolil on olnud oma roll selles, miks Tartus üksteise vastu nii tolerantsed ollakse ning erinevatest paikadest pärit inimesi avasüli vastu võetakse. See on üks põhjustest, miks ma Tartusse armusin - inimesi aktsepteeritakse nende endina.

Viimased kolm kuud on olnud kui teadvusest teadvusetusesse triivimine ja vastupidi. Kui korraks ära unustada, mis seljataha maha jäi, ei tundugi kõik nii hall ja lootusetu. Olen õppinud mõtteid vaigistama ja lasknud rutiinil end üle võtta. Huvitav töö ning meeldivad töökaaslased on aidanud mõtted mujale viia ning paar head õhtut on Tallinnas ka kindlasti olnud. Mugav on minna ja tulla siis kui soovid, sõbraga murul head siidrit juua, mööda vanalinna ringi uidata ning vahel isegi mõne eriti toreda välismaalasega tuttavaks saada ja mitu tundi jaburusi rääkida. Ning oh, kui palju rõõmu, kui leida ka Tallinnas oma koduteelt mänguväljak, kus varajastel hommikutundidel kiikuda ja liumäest alla lasta. Siiski ei ole üksi elamine päris see, mida ette kujutasin. Tõtt-öelda on see palju üksikum, kui esialgu tundub. Ning neil päevil, kui endal hetkeksi mõelda luban ja tagasi vaadata lasen, tunnen nagu langeks kivi uuesti sajakordse raskusega südamele. Vahel tundub nagu võiks see mind iga sekund purustada ja jätta alles vaid varemed.

"Kuidas su päev möödus?", "Kuidas sul läheb?" Mõnikord piisaks ainult mõnest küsimusest ning paarist kõrvast, kes oleks nõus kuulama ilma, et seda peaks paluma. Raske on olnud elada tundega, justkui jääksid koguaeg millestki ilma, kuna oled valel ajal vales kohas. Raske on olnud endast maha jätta inimesi, kes on kalliks saanud ning neid, kes oleks veel kallimakski võinud saada. Raske on endale tunnistada, et tunned neist puudust. Veel raskem on neile seda tunnistada. Kuid mõnikord pole sinna midagi parata, inimesed kaugenevad ja kaovad su elust ükskõik kus linnas sa ka ei ela. Jääb üle vaid loota, et inimesed, kes sinust tõeliselt hoolivad, on sinu jaoks rasketel hetkedel olemas ning need, kellel on mõeldud su ellu tagasi tulla, lõpuks tee sinuni leiavad, hoolimata vahemaast. Ning võib olla on siis ka lootust jälle hetkeks puhast õnnetunnet kogeda.

Kõige raskem on olnud leppida sellega, et ma ei saa enda otsuses süüdistada kedagi peale iseenda. Mulle on öeldud, et kõik on peas kinni ning võib olla on neil isegi õigus. Võib olla ma idealiseerin linna, millel on ka omad vead, kuid võib olla ma ei tahagi leppida vähemaga, kui selle vabadustundega, mida Tartus elades tundsin. Loodetavasti leian selle ühel päeval ka Tallinnast. Kui ei, siis on alati võimalus Tartusse naasta.

Armastusega

We all know how to fake it

Ma ei saa aru inimestest, kes oma elu ise keeruliseks teevad, olgu see siis probleemide ignoreerimise, mõistatuste, valede rääkimise või valede järelduste tegemisega. Miks ei võiks inimesed lihtsalt avameelsed ja üksteisega ausad olla? Mina olen alati uskunud sellesse, et kui midagi kripeldab, on targem see välja öelda ja seejärel rahulikult oma eluga edasi minna. Me ei või ju ometi teada, millest teine inimene mõtleb. Tulutu on analüüsida ja analüüsida ja lõpuks ikka valedele järeldustele jõuda. 

Muidugi, kui inimest tuntakse lähedalt juba mitmeid aastaid ja ta käitumismustrid on tuttavad, siis võib mõningatele järeldustele omapäi jõuda, kuid uuemate tutvustega seda eelist ei ole. Miks me ei võiks riskida ja algusest peale üksteisega ausad olla? Kui selle tulemusena selgub, et inimeste iseloomud omavahel ei sobi ja edasine suhtlus on mõttetu, siis on parem seda teada saada ju pigem varem, kui hiljem. See säästaks mõlemaid osapooli ebaratsionaalsete järelduste tegemisest, kohmakatest kassi-hiire mängudest ja valelootustest.

Inimesed püüavad nii meeleheitlikult oma vigu peita ja end kaitsta, et kaotavad tihtipeale pigem potentsiaalse sõbra, kui ütlevad välja, mida nad mõtlevad. Minu arust on see kurb. Elu on liiga lühike, et hirmu pärast riskimata jätta. Mõned inimesed võivad arvata, et ma olen kõigile võimaluse andmisega naiivne, kuid vähemalt ma riskin. Kuigi kõik riskid end alati ära ei tasu, siis need mõned üksikud on seda ohvrit sajakordselt väärt.

Rohkem avameelsust.

The most perfect day I've ever seen

Meie puhkusereisist on nüüdseks 3 nädalat möödas, ja täpselt kõik need 23 päeva olen ma mõelnud, kui tore oleks sealsamas kohas nende samade inimestega uuesti tagasi olla. 

Ma olen alati selliste tüüpiliste paketireiside puhul natuke kahtlustav olnud, sest midagi nende juures lihtsalt ei ole kunagi ahvatlenud. Seega ei oleks iial arvanud, et Egiptusesse satun, aga võta näpust. Nii me saabusimegi õe ja õetütrega kolmekesi nagu präänikute maalt ühel jahedal 25. veebruari õhtul suvisesse Hurghadasse ja veetsime seal seitse ööd ja kuus suurepärast päeva, mida keegi meist ei unusta.

Me ujusime, päevitasime, põlesime ära ja nautisime hommikul kella kümneseid kokteile. Me vahetasime viis korda päevas riideid, saime kohaliku boyfriendi ja maskeerusime moslemiteks. Me veetsime unetuid öid, lugesime lasteraamatuid ja tegime powernap'e. Me tähistasime sünnipäevi, laulsime üle terve linna s dnjom roždenjat ja veetsime kohalikus klubis Reginas tantsuseid tunde. Me plaanisime banaaniga poseerimisest raamatuid kirjutada, panime lennukitele nimesid, rääkisime anekdoote ja kastsime maasikaid alkoholi sisse. Me külmetasime, nägime koralle, jõime tuhatoosist kokteile, mõtlesime vasakule ja söötsime Markot. Me kiikusime, lasime liumäest alla, naersime end hääletuks. Me sosistasime, nägime tähti ja tantsisime paljajalu hommikutundideni.

Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et ma reisilt selliste toredate tutvuste ja kogemuste võrra rikkamana naasen, siis... ma ei oleks teda tõenäoliselt uskunud. Selliste inimestevaheliste sidemete tekkimine on haruldane ja ma väärtustan neid koosveedetud hetki ja pisarateni naerma ajavaid vestlusi nii kaua kuni mu mälu mind lõpuks alt vedama hakkab. See ei olnud ei päike, soojus, ujumine, peesitamine ega kõik hinnas joogid ja söögid, mis sellest unustamatu reisi tegid, vaid need inimesed ja seiklused, mida mul oli privileeg koos nendega kogeda.

Selge on see, et teist sellist reisi enam ei tule. Kuidas saakski? Tuleb veel paremaid ja veel elamusterikkamaid, või vähemalt selline on lootus. Ning kui järgmised seiklused kosmilise sekkumise tahtel neidsamu või vähemalt sama toredaid tegelasi sisaldavad, siis ma tean, et mul on vedanud.

Aitäh, kosmos.

Everything in its right place

Ma olen muutunud. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma tunnen seda. Tartu on mind muutnud. Kui paljud tulevad siia selleks, et oma noorusest viimast võtta, siis minu eesmärk oli teistsugune. Ma tahtsin leida oma kohta siin elus. Ma teadsin juba, kes ma olen, kuid mitte seda kuidas ma sobin sellesse võrrandisse, mis on mind ümbritsev maailm.

Tartus elamine on mulle palju õpetanud. See on aidanud mul ennast rohkem vabaks lasta. Tänu sellele on mul olnud võimalus kohata eriti omanäolisi tegelasi ning nendega ette võtta põnevaid rännakuid. Näiteks mäletan seda pikajuukselist ameeriklast, kellega öises Tartus parke avastasime ja kelle kohmakas üritus mind õhtu lõpul suudelda pani mind padavai ööliini bussi peale jooksma. Mäletan matemaatikut, kes mulle särasilmselt LSD-d pakkus ja kelle elamistingimused mulle reaalse kultuurišoki tekitasid. Mäletan seda meeldivalt joobes härrasmeest, kes väitis, et on uputanud kolm laeva ja tunnistas, et peaks olema vanglas. Mäletan väga hästi tegelast, kes mu kohutavate aastavahetuste needuse murdis ja enesele teadmata mu emotsionaalsest koomast välja tõi. Mäletan kunstnikke, naljamehi, blonde minevikukummitusi ja salapäraseid kallistavaid pontusid. Kuid kõige enam mäletan noormeest, kes minuga terve öö maast ja ilmast rääkis ning kell kuus hommikul purskkaevu kõrval mind pool tundi järjest kallistas. Tartu jääb mulle alatiseks sind meenutama.

Olen saanud ka mitmeid häid sõpru. Mul on sõber, kellega saab aeg-ajalt nädalavahetuseti huvitavaid õlusid mekkimas käia. Mul on sõbranna, kellega teeme naisteõhtuid, mis peaaegu alati ikka meeste seltskonnas lõppevad. Mul on naaber, keda küll tihti ei kohta, kuid kelle suitsetav kogu rõdul alati minus mõnusalt koduse tunde tekitab. Mul on vanad klassiõed, keda on olnud tore üle pikkade aastate kõige suvalisematel momentidel kohata. Mul on sõbrad, kellega kinno minna, kui kodus töötamine ära tüütab. Ning mul on muusika ja isegi koht, kus laulmas käia.

Asi, mille eest ma aga Tartule kõige tänulikum olen, on see, et ta on mind toonud välja mineviku hägususest võimalusterohkesse olevikku ja pannud mõtlema tulevikule. Kasvanud on ambitsioon, selginenud on eesmärgid, mille poole püüelda ning tekkinud on kujutis sellest, milline mu elu võiks viie või kümne aasta pärast välja näha. Vaat, et annan peaaegu täiskasvanu mõõdu välja. Peaks mõne lapsiku nalja siia sisestama, et mitte liiga tõsisena näida. Tegelikult olen ma uhke selle üle kui kaugele ma jõudnud olen. Omaette elamine on kindlasti minu täiskasvanuks saamisel suurt rolli mänginud.

Kuus kuud Tartus on olnud imelised. Isegi kui meie teed varsti lahku lähevad, olen sulle alati tänulik, Tartu. Oli tõeline privileeg siin elada.

Aitäh, Tartu.

Give up the ghost

My friend, my love, it's over

I'll never be the same

These are the words I thought 

but 

I never got to say

I'm sorry that I missed it

and did not want to see

the way that you had drifted

so far apart from me

I'm sorry that you felt like

you could not come to me

I'm sorry that you lied

and 

I'm sorry I believed

I'm sorry how it ended

and that it made you cry

but most of all I'm sorry

I never said goodbye

You can always come back home

Kui pean õue minnes saapad jalga tõmbama ja veidi rohkem kihte selga võluma, siis tean, et sügis on saabunud. Pärast sellist tegusat suve ei ole mul isegi kahju, sest jõudsin teha kõike, mida plaanisin ja kõike, mida ei plaaninud. Kui ma tavaliselt suvel oma laiskuse tõttu mitte kuskile ei jõua, siis sel aastal ületasin end igati ja külastasin kolme puhkusenädala jooksul lausa kolme väga toredat paika - Hiiumaa, Saaremaa ja Pärnu.

Esimese linna kohta ütlen nii palju, et Pärnu on tõesti oma suvepealinna tiitli vääriline. Neil päevil, mis ma seal veetsin, aeg justkui peatus. Kellelgi polnud kuhugi kiiret, keegi ei tundunud kurb ega ükskõikne ning inimesed lihtsalt kulgesid ühest hetkest teise, nautides head sööki, head seltskonda ja head ilma - ühesõnaga võttes ühest suvepäevast kõike, mida on võimalik võtta. Sain nende kolme päeva jooksul Pärnu rannas ujuda ja siidrit juua, jalad oma lemmiktennistes villi kõndida, Steffani pitsat ja Caesari salatit süüa, öösel linna peal valeliku GPSi järgi ära eksida ning Greta ja Tõnise juures kodust grillliha mekkida, nilbeid lauamänge mängida ja üleväsinuna pisarateni mittenaljakate laulude üle naerda. Tol pühapäeval, kui ma bussiga taas Tallinna poole tagasi sõitsin, oli esimene kord, kui ma tõesti ei tahtnud koju minna. 

Hiiumaa oli nagu alati - maagiline! Suutsin seekord väärtustada isegi perega koosveedetud aega. Eriti mõnusaks harjumuseks kujunesid meil ühised hommikusöögid tädi Valli köögilaua ümber, kuid äärmiselt nauditav oli ka ühel õhtul magusa veini saatel ema ja tädi Valli lapsepõlvelugusid kuulata ning oma vanavanemate ja isegi isa kohta uusi fakte teada saada. Sain ka Hiiumaal ise autot roolida ja Kaluripäevadel hiigelsuurte kalalaevade pardal ringi uudistada. Sellest hoolimata oli reisi parimaks osaks siiski Hiiumaa rannapidu. Peoeelne suplus rannapaargus ning eriti toredate tegelastega seiklemine Kärdla linna peal tegid sellest ööst ühe selle suve maagiliseima. Oh seda naeru, sarkasmi, kraavi kukkumist, siniseid silmi, pitsa söömist ja muidugi ostutšekile inproviseeritud intrigeerivat luulet. Isegi purjuspäi praamisõit koju oli täis ootamatusi ning rõõmsaid taaskohtumisi öiste kaaslastega. 

Selle aasta teine rannapidu, millest osa võtsin, toimus Saaremaal, Mändjalas. Piletid said ostetud juba mitu kuud varem, et teha minek võimalikult kindlaks. Kui enamik sõpradest said auto peale, siis kolm lonerit alustasid oma teekonda Muhumaale hoopis bussijaamast (Muhumaal oli Siimu maakodu, kus enne õigesse peokohta jõudmist leidis aset väike soojenduspidu). Juba järgmisel hommikul võtsime ülerahvastatud autodes suuna Saaremaa poole. Saime teel sinna kõhud kõveras oma positsioonide üle autos naerda (kujutage ette kolme inimest tagaistmel ning ühte nende jalgade peal isteme vahel lamamas), naistega Kuressaares kaltsukaid reidida ja hiljem oma väärtuslike kaltsukaleide täis kottidega kultuurses restoranis pastat süüa. Kuna tegemist oli eriti toreda seltskonnaga, kellega autot jagasime, siis jõudsime kõik Mändjalasse õnnelike ja naerusuistena. 

Kui enamikule külastajatest jäi Saaremaa rannapeost meelde eelkõige ossitümps ja purjus inimesed, siis mina mäletan hoopis teistsuguseid asju. Seda lõputut telkla ja peoala vahel sõelumist, mille vahemaaks oli küll 200 meetrit, kuid mille läbimine võttis iga kord aega rohkem kui pool tundi. Ma mäletan neid toredaid inimesi, keda alati sellel teelõigul kohtasin, sealhulgas Margust ja Jack Danielsit. Mäletan seda, kuidas meie poisid liitusid suvalise paariga rannajoonel, kes vastamisi kätekõverdusvõistlust korraldasid ja sellest massiürituse tegid. Mäletan kuidas me tantsupõrandal "saagi käima tõmbasime". Mäletan selles väikses rannaäärses majakeses tantsimist. Mäletan oranže päikeseprille. Mäletan, kuidas liiv mu tennistes krudises ja ma lõpuks seda enam tähele ei pannudki. Veetsin seal küll pooliku unega öid, külje all vaid maa ning peavarjuks vaid telk, kuid need olid ühed selle suve nauditavamad päevad. Tagasiteel saime Skrillexi taustal läbi Kuressaare Reijo telefonile järgi sõita, jõudsime eriti bossidena praamile eelisjärjekorras, mängisime jäätee purgiga tõde ja tegu ning tantsisime autos DJ Cammy kaasahaaravate biitide järgi. Tahtsime oma reisi veel nii väga pikendada, et maandusime lõpuks mu aiamaal ja grillisime viimasedki lihad ära. Nende nelja päeva jooksul sai selgeks vähemalt üks asi - iga hea reisi aluseks on hea seltskond.

Nüüd olen aga hoopis neljandas paigas, kuid siin ei kvalifitseeru ma pelgalt turistina ega harva külalisena. Ma elan siin. Jah, täpselt kaks nädalat tagasi sai minust Tartu linna elanik ning ei, ma ei käi siin ülikoolis. Ma käin siin hoopis elukoolis (ja natuke ka keeltekoolis). Iga päev on mul uued ained, uued loengud ja uued õppetunnid nii et saan siin linnas ühte või teistpidi targemaks, kui ma kodust lahkudes olin. Ema võib küll kurb olla, sest milline armastav lapsevanem ei oleks, kuid sellel väiksel linnupojakesel oli viimane aeg pesast välja lennata ning ükskõik kui hirmutav see ka ei oleks, ta on valmis oma tiibu sirutama.

Tartus näeme!

Clarity, peace, serenity

Elu on irooniline. Just siis, kui kõik tundub paika loksuvat, juhtub alati midagi sellist, mis kogu olukorra pea peale keerab. Olen avastanud, et ei suuda enam teatud laule kuulata või teatud pilte vaadata, sest nendega seotud mälestused on lihtsalt niivõrd sügavad, et need tekitavad minus emotsioone, millega ma ei taha või ei ole veel valmis silmitsi seisma. Jah, olulistest asjadest elus on raske lahti öelda. Eriti kui kõik nii kiiresti juhtub, et ei jõua veel õieti seisukohtagi võtta. Elu läheb küll edasi, aga mida teha kõikide nende lahendamata tunnete ja mõtetega, mis sellest ajast õhku rippuma jäid? Ma olen alati uskunud, et kõike on võimalik selgeks rääkida ning alati ka selle põhimõtte järgi toiminud, kuid ometi mitte seekord. Küsin endalt pidevalt, et miks just nii, kuid vastuseks on alati vaikus.

Viimased kuud on olnud korraga nii sündmusterikkad kui sündmustevaesed. Jõudsin vahepeal uuesti kahel jalal käima õppida, tervislikumat toitumist proovida ning isegi rohkem spordiga tegelema hakata. Uskumatu, millise suure elumuutuse üks väike vigastus endaga kaasa võib tuua. Täielikult taastumine võtab küll aega, aga mul pole kunagi rohkem motivatsiooni olnud. Rattasport, vesi ning juurviljad on nüüd minu igapäevaelu lahutamatu osa. Samuti jõudsin kuu aega tagasi 24. aastaseks saada. See oli muide üheksa aasta jooksul esimene kord kui ma sünnipäevapidu ei korraldanud ning ma ei kahetse oma otsust hetkekski. Kes tahtis mind isiklikult õnnitleda, sel oli selleks võimalus. Kes ei tahtnud, see lihtsalt ei tahtnud. Vähemalt oli see aasta teistsugune kui eelmised. Sain sünnipäevale eelneval õhtul oma kahe tüdrukuga hostel Euphorias jämmimas käidud ning õigel päeval järgmise hommikuni huvitavatel teemadel vesteldud.

Kolmas suurem sündmus oli mandlioperatsioon, mis sai pärast mitut kuud edasi lükkamist 13.mail lõpuks ära tehtud ning mis osutus imekombel palju valutumaks, kui ma oodata oskasin. Ainuke tõeliselt raske päev oli operatsioonipäev ise, sest verd alla neelata ei tohtinud ning kui mulle öelda, et ma ei tohi midagi teha, siis see on ainus asi millest mõelda suudan. Õnneks olin õhtuks juba paremas vormis ning sain üksinda oma kaheses palatis rahulikult arvutist filme vaadata. Ülejäänud päevad ma lihtsalt ootasin seda meeletut kurgu- ja kõrvavalu, millest kõik internetis kirjutasid, kuid mis mul tulemata jäigi. Kokkuvõttes usun, et kui ma selle operatsiooni tulemusena saan nüüd edaspidi valulike tagajärgedeta külma jooki tarbida, suvel väljas ilma kaelarätita käia ning ei pea pidevalt väikse palaviku käes vaevlema, siis see oli seda väärt. Hoolimata sellest, et mu põlv pidi kaks nädalat trennita olema ning ma ägeda silmapõletikuga traumapunktis lõpetasin - still worth it. Neljas suur saavutus minu jaoks oli esimest korda elus oma laulu esitamine suuremale publikule. Muidugi tuli ette tehnilisi viperusi ja hääle murdumisi ja tuhat teist asja, kuid kui aus olla, siis mind isegi ei huvitanud, et kõik ideaalne polnud. See tunne, mida ma laval olles tundsin end ise kitarriga saates ja enda kirjutatud laulu lauldes, oli kirjeldamatu.

Ma ei tea kas asi on vanuses või milleski muus, aga ma olen selle aasta jooksul palju rohkem tulevikule hakanud mõtlema ning pere rohkem väärtustama. Püüan kodus vastutustundlikumalt käituda ning teiste pereliikmete huvisid ja otsuseid rohkem toetada, maksan kõik oma arved ja kulutused ise kinni ning isegi kogun hoogsalt raha, kuigi ma ei tea veel täpselt mille jaoks. Paljud käesoleva aasta sees asetleidnud sündmused on mind mõistma pannud, et võibolla ma olen liiga kaua valedele asjadele rõhku pannud ja andnud liiga palju energiat sinna, kus seda tegelikult vaja polnudki. Kõik need aastatepikkused suhtedraamad on põhjustanud vaid liigset stressi ja südamevalu ning jätnud mind lõpuks vaid halbade kogemuste võrra rikkamana. Muidugi ma olen tänu sellele sotsiaalsete situatsioonide kontekstis vaimselt kõvasti arenenud, aga kuhu jäid kõik teised eluvaldkonnad? Ma olen nii kaua keskendunud suhetele, olgu need siis romantilised või sõprussuhted, et ma ei tea siiani, mis alal ma karjääri teha tahaksin või mis mind üldse elus õnnelikuks teeb. Kõik see on olnud sekundaarne, kuigi oleks võibolla pidanud olema esmatähtis.

Tõsi on see, et me ei saa kunagi kindlad olla, kas me käitume 100% õieti või teeme millegi suhtes selle ainuõige otsuse, aga me peame õppima end sellega kaasnevast koormusest vabastama. Võibolla oli see viimane emotsionaalne löök ja minu vaikiv reaktsioon just märk sellest, et minu limiit on lõpuks täis. Ma ei viitsi seda suhete pagasit järjekordsete draamadega täiendada. Ma ei jaksa ega taha enam selgitusi kuulata ja koguaeg millegi eest asjatult võidelda. Ma tahan selle asemel teada, mis maailmal mulle pakkuda on, millised huvid ja iseloomujooned võimaldaksid mul tööturul edukas olla, mis tunne oleks elada võõral maal võõraste inimeste keskel ja kus ma kümne aasta pärast olla tahaksin. Ma tean, et ka selle vaimse teekonnaga võivad kaasneda omad raskused ja pisarad, kuid vähemalt on need uutmoodi raskused ja uutmoodi pisarad - midagi, mis hiljem tulevikus end mitmekordselt ära tasuvad. Ma tahan olla iseseisev, ja asjalik, ja aktiivne, ja tegeleda millegagi millesse ma kirglikult suhtun. Ma tean juba kes ma olen, kuid nüüd on aeg järele uurida, mis see on, mida ma õieti elult tahan.

Tuleviku terviseks.