We all know how to fake it

Ma ei saa aru inimestest, kes oma elu ise keeruliseks teevad, olgu see siis probleemide ignoreerimise, mõistatuste, valede rääkimise või valede järelduste tegemisega. Miks ei võiks inimesed lihtsalt avameelsed ja üksteisega ausad olla? Mina olen alati uskunud sellesse, et kui midagi kripeldab, on targem see välja öelda ja seejärel rahulikult oma eluga edasi minna. Me ei või ju ometi teada, millest teine inimene mõtleb. Tulutu on analüüsida ja analüüsida ja lõpuks ikka valedele järeldustele jõuda. 

Muidugi, kui inimest tuntakse lähedalt juba mitmeid aastaid ja ta käitumismustrid on tuttavad, siis võib mõningatele järeldustele omapäi jõuda, kuid uuemate tutvustega seda eelist ei ole. Miks me ei võiks riskida ja algusest peale üksteisega ausad olla? Kui selle tulemusena selgub, et inimeste iseloomud omavahel ei sobi ja edasine suhtlus on mõttetu, siis on parem seda teada saada ju pigem varem, kui hiljem. See säästaks mõlemaid osapooli ebaratsionaalsete järelduste tegemisest, kohmakatest kassi-hiire mängudest ja valelootustest.

Inimesed püüavad nii meeleheitlikult oma vigu peita ja end kaitsta, et kaotavad tihtipeale pigem potentsiaalse sõbra, kui ütlevad välja, mida nad mõtlevad. Minu arust on see kurb. Elu on liiga lühike, et hirmu pärast riskimata jätta. Mõned inimesed võivad arvata, et ma olen kõigile võimaluse andmisega naiivne, kuid vähemalt ma riskin. Kuigi kõik riskid end alati ära ei tasu, siis need mõned üksikud on seda ohvrit sajakordselt väärt.

Rohkem avameelsust.