Viimased kuud on olnud korraga nii sündmusterikkad kui sündmustevaesed. Jõudsin vahepeal uuesti kahel jalal käima õppida, tervislikumat toitumist proovida ning isegi rohkem spordiga tegelema hakata. Uskumatu, millise suure elumuutuse üks väike vigastus endaga kaasa võib tuua. Täielikult taastumine võtab küll aega, aga mul pole kunagi rohkem motivatsiooni olnud. Rattasport, vesi ning juurviljad on nüüd minu igapäevaelu lahutamatu osa. Samuti jõudsin kuu aega tagasi 24. aastaseks saada. See oli muide üheksa aasta jooksul esimene kord kui ma sünnipäevapidu ei korraldanud ning ma ei kahetse oma otsust hetkekski. Kes tahtis mind isiklikult õnnitleda, sel oli selleks võimalus. Kes ei tahtnud, see lihtsalt ei tahtnud. Vähemalt oli see aasta teistsugune kui eelmised. Sain sünnipäevale eelneval õhtul oma kahe tüdrukuga hostel Euphorias jämmimas käidud ning õigel päeval järgmise hommikuni huvitavatel teemadel vesteldud.
Kolmas suurem sündmus oli mandlioperatsioon, mis sai pärast mitut kuud edasi lükkamist 13.mail lõpuks ära tehtud ning mis osutus imekombel palju valutumaks, kui ma oodata oskasin. Ainuke tõeliselt raske päev oli operatsioonipäev ise, sest verd alla neelata ei tohtinud ning kui mulle öelda, et ma ei tohi midagi teha, siis see on ainus asi millest mõelda suudan. Õnneks olin õhtuks juba paremas vormis ning sain üksinda oma kaheses palatis rahulikult arvutist filme vaadata. Ülejäänud päevad ma lihtsalt ootasin seda meeletut kurgu- ja kõrvavalu, millest kõik internetis kirjutasid, kuid mis mul tulemata jäigi. Kokkuvõttes usun, et kui ma selle operatsiooni tulemusena saan nüüd edaspidi valulike tagajärgedeta külma jooki tarbida, suvel väljas ilma kaelarätita käia ning ei pea pidevalt väikse palaviku käes vaevlema, siis see oli seda väärt. Hoolimata sellest, et mu põlv pidi kaks nädalat trennita olema ning ma ägeda silmapõletikuga traumapunktis lõpetasin - still worth it. Neljas suur saavutus minu jaoks oli esimest korda elus oma laulu esitamine suuremale publikule. Muidugi tuli ette tehnilisi viperusi ja hääle murdumisi ja tuhat teist asja, kuid kui aus olla, siis mind isegi ei huvitanud, et kõik ideaalne polnud. See tunne, mida ma laval olles tundsin end ise kitarriga saates ja enda kirjutatud laulu lauldes, oli kirjeldamatu.
Ma ei tea kas asi on vanuses või milleski muus, aga ma olen selle aasta jooksul palju rohkem tulevikule hakanud mõtlema ning pere rohkem väärtustama. Püüan kodus vastutustundlikumalt käituda ning teiste pereliikmete huvisid ja otsuseid rohkem toetada, maksan kõik oma arved ja kulutused ise kinni ning isegi kogun hoogsalt raha, kuigi ma ei tea veel täpselt mille jaoks. Paljud käesoleva aasta sees asetleidnud sündmused on mind mõistma pannud, et võibolla ma olen liiga kaua valedele asjadele rõhku pannud ja andnud liiga palju energiat sinna, kus seda tegelikult vaja polnudki. Kõik need aastatepikkused suhtedraamad on põhjustanud vaid liigset stressi ja südamevalu ning jätnud mind lõpuks vaid halbade kogemuste võrra rikkamana. Muidugi ma olen tänu sellele sotsiaalsete situatsioonide kontekstis vaimselt kõvasti arenenud, aga kuhu jäid kõik teised eluvaldkonnad? Ma olen nii kaua keskendunud suhetele, olgu need siis romantilised või sõprussuhted, et ma ei tea siiani, mis alal ma karjääri teha tahaksin või mis mind üldse elus õnnelikuks teeb. Kõik see on olnud sekundaarne, kuigi oleks võibolla pidanud olema esmatähtis.
Tõsi on see, et me ei saa kunagi kindlad olla, kas me käitume 100% õieti või teeme millegi suhtes selle ainuõige otsuse, aga me peame õppima end sellega kaasnevast koormusest vabastama. Võibolla oli see viimane emotsionaalne löök ja minu vaikiv reaktsioon just märk sellest, et minu limiit on lõpuks täis. Ma ei viitsi seda suhete pagasit järjekordsete draamadega täiendada. Ma ei jaksa ega taha enam selgitusi kuulata ja koguaeg millegi eest asjatult võidelda. Ma tahan selle asemel teada, mis maailmal mulle pakkuda on, millised huvid ja iseloomujooned võimaldaksid mul tööturul edukas olla, mis tunne oleks elada võõral maal võõraste inimeste keskel ja kus ma kümne aasta pärast olla tahaksin. Ma tean, et ka selle vaimse teekonnaga võivad kaasneda omad raskused ja pisarad, kuid vähemalt on need uutmoodi raskused ja uutmoodi pisarad - midagi, mis hiljem tulevikus end mitmekordselt ära tasuvad. Ma tahan olla iseseisev, ja asjalik, ja aktiivne, ja tegeleda millegagi millesse ma kirglikult suhtun. Ma tean juba kes ma olen, kuid nüüd on aeg järele uurida, mis see on, mida ma õieti elult tahan.
Tuleviku terviseks.
Kolmas suurem sündmus oli mandlioperatsioon, mis sai pärast mitut kuud edasi lükkamist 13.mail lõpuks ära tehtud ning mis osutus imekombel palju valutumaks, kui ma oodata oskasin. Ainuke tõeliselt raske päev oli operatsioonipäev ise, sest verd alla neelata ei tohtinud ning kui mulle öelda, et ma ei tohi midagi teha, siis see on ainus asi millest mõelda suudan. Õnneks olin õhtuks juba paremas vormis ning sain üksinda oma kaheses palatis rahulikult arvutist filme vaadata. Ülejäänud päevad ma lihtsalt ootasin seda meeletut kurgu- ja kõrvavalu, millest kõik internetis kirjutasid, kuid mis mul tulemata jäigi. Kokkuvõttes usun, et kui ma selle operatsiooni tulemusena saan nüüd edaspidi valulike tagajärgedeta külma jooki tarbida, suvel väljas ilma kaelarätita käia ning ei pea pidevalt väikse palaviku käes vaevlema, siis see oli seda väärt. Hoolimata sellest, et mu põlv pidi kaks nädalat trennita olema ning ma ägeda silmapõletikuga traumapunktis lõpetasin - still worth it. Neljas suur saavutus minu jaoks oli esimest korda elus oma laulu esitamine suuremale publikule. Muidugi tuli ette tehnilisi viperusi ja hääle murdumisi ja tuhat teist asja, kuid kui aus olla, siis mind isegi ei huvitanud, et kõik ideaalne polnud. See tunne, mida ma laval olles tundsin end ise kitarriga saates ja enda kirjutatud laulu lauldes, oli kirjeldamatu.
Ma ei tea kas asi on vanuses või milleski muus, aga ma olen selle aasta jooksul palju rohkem tulevikule hakanud mõtlema ning pere rohkem väärtustama. Püüan kodus vastutustundlikumalt käituda ning teiste pereliikmete huvisid ja otsuseid rohkem toetada, maksan kõik oma arved ja kulutused ise kinni ning isegi kogun hoogsalt raha, kuigi ma ei tea veel täpselt mille jaoks. Paljud käesoleva aasta sees asetleidnud sündmused on mind mõistma pannud, et võibolla ma olen liiga kaua valedele asjadele rõhku pannud ja andnud liiga palju energiat sinna, kus seda tegelikult vaja polnudki. Kõik need aastatepikkused suhtedraamad on põhjustanud vaid liigset stressi ja südamevalu ning jätnud mind lõpuks vaid halbade kogemuste võrra rikkamana. Muidugi ma olen tänu sellele sotsiaalsete situatsioonide kontekstis vaimselt kõvasti arenenud, aga kuhu jäid kõik teised eluvaldkonnad? Ma olen nii kaua keskendunud suhetele, olgu need siis romantilised või sõprussuhted, et ma ei tea siiani, mis alal ma karjääri teha tahaksin või mis mind üldse elus õnnelikuks teeb. Kõik see on olnud sekundaarne, kuigi oleks võibolla pidanud olema esmatähtis.
Tõsi on see, et me ei saa kunagi kindlad olla, kas me käitume 100% õieti või teeme millegi suhtes selle ainuõige otsuse, aga me peame õppima end sellega kaasnevast koormusest vabastama. Võibolla oli see viimane emotsionaalne löök ja minu vaikiv reaktsioon just märk sellest, et minu limiit on lõpuks täis. Ma ei viitsi seda suhete pagasit järjekordsete draamadega täiendada. Ma ei jaksa ega taha enam selgitusi kuulata ja koguaeg millegi eest asjatult võidelda. Ma tahan selle asemel teada, mis maailmal mulle pakkuda on, millised huvid ja iseloomujooned võimaldaksid mul tööturul edukas olla, mis tunne oleks elada võõral maal võõraste inimeste keskel ja kus ma kümne aasta pärast olla tahaksin. Ma tean, et ka selle vaimse teekonnaga võivad kaasneda omad raskused ja pisarad, kuid vähemalt on need uutmoodi raskused ja uutmoodi pisarad - midagi, mis hiljem tulevikus end mitmekordselt ära tasuvad. Ma tahan olla iseseisev, ja asjalik, ja aktiivne, ja tegeleda millegagi millesse ma kirglikult suhtun. Ma tean juba kes ma olen, kuid nüüd on aeg järele uurida, mis see on, mida ma õieti elult tahan.
Tuleviku terviseks.
No comments:
Post a Comment