For now I am winter

Unistused on ühed veidrad asjad. Olen aastaid üksi elamisest unistanud. Mu korterist pidi saama mu isklik heaoluoaas. Midagi, millest rõõmu tunda. Keegi ei öelnud mulle, et kui unistused lõpuks täide lähevad, ei pruugi need enam olla see, mida tegelikult tahad.

Muutused on alati mu jaoks rasked olnud. Ma ei ole kerge harjuma uute asjadega. Seepärast oligi kummaline, et kohe kui ma oma Tartu korteri uksest sisse astusin, tundsin end kui kodus. Tol hetkel ma seda endale loomulikult ei teadvustanud, kuid paari nädala möödudes taipasin äkitselt, et ei igatsenud kodu järele mitte üks teps. Ja see oli muljetavaldav, arvestades asjaolu, et mul tekkis tavaliselt koduigatsus juba peale paari päeva eemalolekut. Ma ei eita, et Tartuga harjumine võttis aega - kellel ei võtaks, kui esimest korda kodust välja kolida - kuid see ülemink oli nii loomulik, nii õige. Ilmselt tegi kolimise kergemaks ka asjaolu, et ma ei elanud üksi. Mul oli korterikaaslane, kellega õhtuti teetassi taga oma päevast rääkisime ning kass, kes küll palju pahandust tegi, kuid see-eest ka seltsi pakkus. Tasapisi leidsin rahulolu ning üürikeseks viivuks kogesin ka, mis tunne on olla tõeliselt õnnelik. See linn võimaldas mul end tunda mugavalt mitte ainult enese nahas, vaid ka ümbritsevas keskkonnas. See linn tõi oma olemusega minus välja kõige paremad omadused. See mitte hoopis ei muutnud mind, vaid päästis tõelise 'minu' valla. 

Tallinn ei ole halb koht, kus elada, kuigi inimesed on teistmoodi. Mõnes mõttes on tänavapilt kirju, kuid kui lähemalt vaadelda, võib enamik inimestest spetsiifilistesse gruppidesse ära jagada. Ma ei ole kunagi ühtegi gruppi kuulnud, kuigi vahel soovisin, et oleks. Tean, mis tunne on meeleheitlikult kuhugi sobituda üritada lihtsalt selleks, et end hästi tunda, kuid see ei ole enam ammugi mina. Olles vahepeal targemaks saanud, leian, et see on pigem kurb, kui soov ühtekuuluvuse järgi on nii suur, et inimene kaotab protsessi käigus iseenda ja omadused, mis ta eriliseks tegid. Milleks end niimoodi piiritleda? Just seepärast mulle Tartu meeldibki, et seal on piirid hägustatud. Keegi ei torka rohkem või vähem silma ning mingeid gruppe ei saa otseselt eristada, kuna need koosnevad niivõrd erinevatest inimestest. Eks ülikoolil on olnud oma roll selles, miks Tartus üksteise vastu nii tolerantsed ollakse ning erinevatest paikadest pärit inimesi avasüli vastu võetakse. See on üks põhjustest, miks ma Tartusse armusin - inimesi aktsepteeritakse nende endina.

Viimased kolm kuud on olnud kui teadvusest teadvusetusesse triivimine ja vastupidi. Kui korraks ära unustada, mis seljataha maha jäi, ei tundugi kõik nii hall ja lootusetu. Olen õppinud mõtteid vaigistama ja lasknud rutiinil end üle võtta. Huvitav töö ning meeldivad töökaaslased on aidanud mõtted mujale viia ning paar head õhtut on Tallinnas ka kindlasti olnud. Mugav on minna ja tulla siis kui soovid, sõbraga murul head siidrit juua, mööda vanalinna ringi uidata ning vahel isegi mõne eriti toreda välismaalasega tuttavaks saada ja mitu tundi jaburusi rääkida. Ning oh, kui palju rõõmu, kui leida ka Tallinnas oma koduteelt mänguväljak, kus varajastel hommikutundidel kiikuda ja liumäest alla lasta. Siiski ei ole üksi elamine päris see, mida ette kujutasin. Tõtt-öelda on see palju üksikum, kui esialgu tundub. Ning neil päevil, kui endal hetkeksi mõelda luban ja tagasi vaadata lasen, tunnen nagu langeks kivi uuesti sajakordse raskusega südamele. Vahel tundub nagu võiks see mind iga sekund purustada ja jätta alles vaid varemed.

"Kuidas su päev möödus?", "Kuidas sul läheb?" Mõnikord piisaks ainult mõnest küsimusest ning paarist kõrvast, kes oleks nõus kuulama ilma, et seda peaks paluma. Raske on olnud elada tundega, justkui jääksid koguaeg millestki ilma, kuna oled valel ajal vales kohas. Raske on olnud endast maha jätta inimesi, kes on kalliks saanud ning neid, kes oleks veel kallimakski võinud saada. Raske on endale tunnistada, et tunned neist puudust. Veel raskem on neile seda tunnistada. Kuid mõnikord pole sinna midagi parata, inimesed kaugenevad ja kaovad su elust ükskõik kus linnas sa ka ei ela. Jääb üle vaid loota, et inimesed, kes sinust tõeliselt hoolivad, on sinu jaoks rasketel hetkedel olemas ning need, kellel on mõeldud su ellu tagasi tulla, lõpuks tee sinuni leiavad, hoolimata vahemaast. Ning võib olla on siis ka lootust jälle hetkeks puhast õnnetunnet kogeda.

Kõige raskem on olnud leppida sellega, et ma ei saa enda otsuses süüdistada kedagi peale iseenda. Mulle on öeldud, et kõik on peas kinni ning võib olla on neil isegi õigus. Võib olla ma idealiseerin linna, millel on ka omad vead, kuid võib olla ma ei tahagi leppida vähemaga, kui selle vabadustundega, mida Tartus elades tundsin. Loodetavasti leian selle ühel päeval ka Tallinnast. Kui ei, siis on alati võimalus Tartusse naasta.

Armastusega