I thought that you'd be here by now

One for the good days

Öeldakse, et inimene on õnnelik, kui tal on vähemalt paar väga head sõpra. Mul on selles suhtes vedanud, et mul on neid rohkem kui mõni. Ja nad on imelised.

Ma ei karda neile isiklikest asjadest rääkida. Ma ei karda nende ees liiga loll näida. Ma ei karda nende ees oma arvamust avaldada. Ma ei karda nende ees nutta. Teiste sõnadega ma ei karda nende ees mina olla. Ma usaldan neid. Ja see on midagi suurt minu suust öelduna, sest god knows, et mul on inimeste usaldamisega probleeme olnud. Avastan end viimasel ajal tihti neid vaadates naeratamast. Näiteks siis, kui mõned neist kell üks öösel imaginary muusika järgi tekkidesse mässituna õues keldrimäel tantsu teha otsustavad. Või kui nad usinalt rannas palki tõstes trenni teha üritavad. Või siis kui nad valjusti ja valesti Ott Leplandi Kuula venekeelset varianti kaasa laulavad. Või kui nad vabas õhus autost mürtsuva muusika taustal eriti geisid tantsuliigutusi teevad. Aga eriti siis, kui mõnda neist südamest naeratamas näen ja pilkude kohtudes tema pilgu tähendust sõnadeta mõistan. Usun, et inimestele väljaspool meie seltskonda tunduksid nad kui kamp hullumajast põgenenuid. Ja nad ongi erilised, kuid mitte selle sõna halvustavas tähenduses. Nad on heasüdamlikud. Nad on ainulaadsed. Nad on minu inimesed. Ja ma ei tea mida ma teeks, kui ükski neist mul ära kaoks. 

Üks mu väga häid sõpru läheb juba paari nädala pärast sõjaväkke ja ma siiani ei kujuta ette, mida ma ilma temata tegema hakkan. Ta on meie seltskonna tugipost ning vaatamata kõikidele asjaoludele ning meie segasele ajaloole pärast viite aastat endiselt üks olulisemaid inimesi mu elus. Leian end üldse tihti mõtlemast, et mis siis saab, kui kõik ükshaaval eri suundadesse liikuma hakkavad. Kas me suudame sama tihedalt kontakti hoida? Vastus sellele on, et tõenäoliselt mitte. Seepärast võtangi meie ajast koos alati viimast. Et siis, kui saabub see aeg, kus me üksteist aina harvemini nägema hakkame, midagi meenutada oleks. Filmis Meet Joe Black oli selle kohta ilus tsitaat: 'If we lucky maybe we got some nice pictures to take with us.' Tundub, et mul on vedanud, sest mul on juba praegugi pilte, mida endaga igavesti kaasas kanda. Ja seda suuresti tänu neile inimestele.

Head sõbrad on harvad, seepärast ei kavatsegi ma kurvastada, kui kunagi lahku kasvama peaksime, vaid rõõmustan selle üle, et nad mul üldse olemas olid.

Aitäh teile.

 

Come what may

Palju on juhtunud nende paari kuuga, kui ma siia kirjutanud pole. Olen jõudnud vahepeal oma bakalaureusetöö ära esitada ja kaitsta, 23. aastaseks saada, parimate sõprade sünnipäevi tähistada, esimest korda see aasta rannas käia, inglasi võõrustada, autokooli sisse astuda ning ülikooli ära lõpetada. Elutempo on viimasel ajal nii kiire olnud, et ei ole isegi puhkuse ajal puhata jõudnud, ning see on masendav. Sõpradega koos aega veeta ning uusi asju kogeda on küll tore olnud, kuid ma tunnen, et vajan sellest kõigest hetkeks pausi. Väikest hingetõmbeaega. Kasvõi ühte päeva iseeendale, kus end korralikult välja magaksin, aiamaal musta teega hommikut tervitaksin, pärastlõunal oma lemmikpaikades jalutamas käiksin, hiljem hea pika kuuma duši võtaksin ning õhtul voodis mõnd kaua tahaplaanile lükatud iseseisvat filmi vaataksin. See on naljakas ja kummaline, et just siis, kui end rutiinist välja murrad, tekib uuesti vajadus nende tuttavate ja näiliselt ebaoluliste tegevuste järele, ning sa mõistad äkitselt, et need samad tähtsusetud tegevused ei olegi tegelikult nii tähtsusetud. Elu koosneb olulistest ja vähem olulistest sündmustest ning sellel on põhjus, miks need mõlemad meie elus aset leiavad - et me erinevusi tunnetaksime. Ja et me neid erinevusi tunnetades igasuguseid elu aspekte hindama õpiksime.

Ma küll ei tea, kas usun saatusesse, kuid leian, et kõik juhtub põhjusega. Iga otsus ning iga tegevus viivad kuhugi. See muutus, mis nende asjade tagajärjel aset leiab, ei pruugi küll kuigi suur olla, kuid see on oluline. Poleks ma argipäeva rutiinist välja murdnud, ei oleks ma tõenäoliselt avastanud, et vajan neid lihtsamast lihtsamaid rutiinseid tegevusi niisamuti kui spontaanseid. Ja et aeg iseendale ning üksinda olemine on vahel parim asi, mida inimene tahta võiks.

Hinnakem elu.

Chocolate joints and spooning unicorns

Aeg on kolm viimast nädalavahetust taas lühidalt kokku võtta.

30. märts - 1. aprill

Kui reede üsna uniselt Reijo juures pärast tööd istudes möödus ja ma juba poole ühe ajal öösel rõõmsalt, Ed Sheeran kõrvus, kodu poole jalutasin, siis laupäeval osutus juba palju meeleolukamaks. Nimelt seadsid umbes poole üheteist ajal õhtul kolm väga ilusat neidu sammud Voh Krahli poole Tallinn Music Weekile. Siinkohal tänud Gretsile, kes mind tasuta sisse sebis. Ning keda me kuulama läksime? Loomulikult härra Vaiko Epliku. Ning ausõna, selle mehe muusika on nagu vein, mis aastatega ainult paremaks muutub. Kontsert oli lihtsalt meeliülendavalt hea! Ning Vaiko improviseerimisoskus - üle prahi! See tegi küll tema lauludele kaasa laulmise raskemaks, kuid kuulamise selle võrra huvitavamaks. Oli ka aeg, et näeksin lõpuks ühe tõelise Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdi ära! Ülejäänud õhtu jätkus aga hoopis muil mail. Kuna ma polnud pärast kontserti veel kaugeltki valmis magama minema, liitusin teistega ning istusime maha sellises hubases väikses kohas nagu Koht. Uskumatu kui paljude paikade eksistentsist mul aimugi pole! Peab vist tõesti tihemini linnas käima hakkama. Teine tore avastus oli see, et mehed Tallinnas on selle ajaga veel ilusamaks läinud, kui ma sealt eemal olen olnud. Hiline kellaaeg meelitab ikka hoopis teistsugusemaid inimesi välja kui päeval. Veel üks põhjus, miks teinekord jälle õhtuks linna jääda. 

Õhtule pani rasvase punkti kerge burks Viru Hesis. Seejärel suundusin juba taksoga Greta juurde, kus ma muide terve öö ilma Greta endata veetsin. Küll on tore, kui sõbrad sind niimoodi usaldavad. Nii et kokkuvõtvalt üks paganama tore nädalavahetus, mis siis, et pühapäeval juba kell pool 9 hommikul end Greta soojast voodist tööle ajama pidin. Totally worth it. Teinekordki, Tallinn!

6. - 8. aprill

Samal ajal kui enamus inimesi Suurel Reedel kodus mune värvis ning koksis, olin mina tööl; ega siis kaubanduskeskuse töötajatel pühasid pole. Ei. Milleks?! Niisiis tuli õhtuks mingisuguseid skeemid välja mõelda, sest marsad käisid riigipühade puhul teise graafiku järgi ning ma tahtsin siiski normaalsel ajal peole jõuda. Õnneks sain Roltsi üsna vähese moositamise järel nõusse endale linna järgi tulema. Nii et lõunal väiksed vajalikud ostud Prismast ning olingi kohe pärast tööd valmis maailma vallutama! Kõht täis ja riided vahetatud, suundusimegi poole üheteist paiku Koogilt Reijo juurde. Tervitused kohale jõudes olid "soojad" nagu alati, nii et sain kohe õhtu esimese (sõbra) matsu kirja pandud. No hard feeling, bro. Edasi läksid asjad aga päris kuumaks. Sõna otseses mõttes kuumaks. Lumisest õuest sisse astudes oli tunne nagu oleksin otse sauna sattunud, mis on irooniline, sest tegemist oligi saunaruumiga, lol. Ainult, et see, mis selle ruumi kuumaks kütnud oli, polnud kohe kindlasti mitte saun. Uskumatu kui palav seal ikka oli! Lausa nii palav, et pidin kohe pooled riided seljast ära koorima. Loomulikult ei möödunud palju aega enne kui ma isegi selle higise massi sees olin - mul ju ei lastud rahus istudagi. Aga jumal tänatud, et ei lastud, sest sellist tantsu, mis seal tol reedel aset leidis, polnud ma varem sealmail näinud. Tegemist oli ikka ühe väga meenutamistväärt peoga! 

Õhtu täis uusi tutvusi, vanu häid sõpru, tantsu, higi, hõõrumist, kallisid, musisid, õrnusi ning mis peamine - naeru! Ka üks väheseid kordi, kus ma peopaika ööseks jäin. Lihtsalt ei tahtnud, et see öö veel otsa saaks. Ning siis kui vältimatu lõpuks juhtuski ja pidu lõpu leidis, olin ma isegi kitsal madratsil ja ilma tekita magades täitsa soojas ja õnnelik. Üle pika aja üks armsamaid ning muredevabamaid õhtuid. Meenutasime veel hommikulgi Brituga läbi lume Koogi poole jalutades kõike juhtunut.

Laupäeva õhtu möödus taaskord Reijo juures istudes, kuid seekord ikka võrdlemisi rahulikult. Mängisime kaarte - või noh kuivõrd ühe venna cheatimist kaardimänguks nimetada võib - ning ajasime omavahel juttu. Loomulikult ei möödunud õhtu ka mõnitusteta minu pihta. Kuidas saakski, kui ma oma tegude ja noh, üleüldse eksisteerimisega mõnele ette jään. Aga pole hullu, ta pole ainuke inimene, kes seda mängu mängida oskab! Üks asi, milleta ma aga lootsin, et õhtu möödub, oli Aksi pükstelangetamistrikk. Kahjuks mu soov täide ei läinud. Oh, meie kõigi vaeseid silmi! Ja kõrvu. Selle mehe häält oleks vist ka küla ühest otsast küla teise otsa kuulda. Õnneks said poisid ta ühel hetkel siiski magama. Meie olime küll selleks ajaks juba päris kaugel.. Nimelt tuli meil kõigil ühel hetkel nii suur söögiisu, et otsustasime minu juurde pelmeene praadima minna. Nii võtsimegi poest ühe suure paki ning istusime Briti, Eku ja Mammuga köögis maha. Hiljem liitusid meiega ka Aksile unelaulu laulnud Reijo ja Maarion ning mõne aja pärast saigi söögiorgia alata. Kolm pelmeenidega ülekuhjatud taldrikut, kuus kahvlit ning mitte ühelegi ei jäänud lõpuks ainsatki alles. Ega nälga ei anna siis häbeneda. Ning oh, kus sai ka naerda. Lausa pisarateni naerda. Ja kurat enam mäletab, mille pärast. Üks asi on kindel - te olete ühed veidramad ja imelisemad olendid, mu sõbrad! Ning see nädalavahetus oli tõesti üks vingemaid, sest ma ei mäleta, millal ma varem veel pärast nädalavahetuse lõppu nii õnnelik ja naerusuine oleks olnud.

13. - 15. aprill

Kuna reede oli mul vaba, magasin rahulikult vähemalt lõunani (loe: kolmeni). Ning hoolimata sellest, et ärgates väikse palaviku ning lõhkuva peavaluga ärkasin, seadsin viiest siiski sammud Joosepi juurde. Keegi pidi ju grillihooaja ametlikult avama! Natuke ahjulihade söömist toas ning juba kolisimegi kõigi asjadega õue õiget grilli tegema. Samal ajal kui naised terrassil tantsu lõid, seadsid poisid õues grilli üles ning avastasid lõpuks enda jaoks ka jalgpalli. Mäletan, kuidas üks hetk neid lihtsalt vaatama jäin. Seda, kuidas nad naerusuil murul palli tagusid. Ja mäletan, kuidas Kristinale pärast seda otsa vaatasin ning kuidas ta tol hetkel täpselt minu mõtet jagavat tundus - et kui hea meel mul siin olla on, ja just koos nende ja mitte mingisuguste teiste inimestega. Jah, päev tundus tõesti paljulubav. Minu "õnneks" aga tundsin end juba mõne tunni pärast nii halvasti, et kaalusin tõsiselt kojuminekut. Lükkasin selle mõtte lõpuks siiski õhtusse, sest otsustasin, et parem olla haigena meeldivas seltskonnas, kui kodus voodis lesides ja emodes. Ning mul on hea meel, et ma seda tegin. Kaks valuvaigistit sees, hakkas palavik ka lõpuks alanema, nii et mul oli hiljem isegi üsna normaalne enesetunne. Õhtu lõpetasime Jossi köögis mõnusalt krõpse ja lihatükke nosides ning samal ajal vanu tuntud Eesti räpilaule Maarja-Liisi hääletute esimesete muusikavideote taustal kuulates. Kaheteist ajal õhtul oli aga paras aeg koju liikuma hakata. Natuke How I Met Your Mother'it ja mõtlesin, et keeran kerra ära. Asjad loomulikult minu plaani järgi ei läinud ning und ei näinud ma veel järgmise päeva hommikuni, sest öö edenedes võttis tervis nii halva pöörde, et vaevlesin lõpuks kuni järgmise päeva õhtuni tugevates maovaludes. Pidin isegi tööle minemata jätma. Suutsin ju vaevu end liigutadagi ilma et süda pahaks läheks ja magu veel hullemini valutaks.

Ma ei tea siiani, millest see kõik tingitud oli - kas tegemist oli lihtsalt kõhugripi või millegi hullemaga. Igatahes üle ma selle lõpuks väga vaevaliselt siiski elasin. Tänane öö oligi tegelikult esimene pärast haigust, mil korralikult magada sain ja hea enesetundega ärkasin. Ajasin ju end pühapäeval veel tööle ka. Nii et see nädalavahetus kahjuks nii hästi välja ei kukkunud kui eelmine või üleelmine. Aga ega kõik nädalavahetused ei saagi sama head või paremad olla. Vahel tuleb ka mõni halb ära kannatada. Ning järgmine kord see vääriliselt tasa teha.

Elamusterohket aprilli jätku!

 

Maybe I'll be drunk again

Kolme viimase nädala puhul ei ole küll paljust rääkida, kuid need vähesed päevad, millest kohe kokkuvõtte teen, väärivad igati mainimist.

Kõigepealt tuleb rääkida reedest, 17. märtsist, ja Silla sünnipäevast. Uskumatult mõnus õhtu omade ja vähem tuttavamate inimeste seltsis! Kuna tegemist oli aga taas töönädalavahetusega ja ma otsustasin peolemineku kasuks alles samal päeval, oli orgunnimist küllaga. Kõigepealt pidin peoriided kuidagi endani toimetama ning teiseks, kingituse kuskilt muretsema. Õnneks lahenes kõik meelepäraselt ning olimegi peale üheksat Eku ning Kristinaga teel Krissu poole, kes juhtumisi minu üllatuseks väga kaugel Kristiine Keskusest ei elanud. Peol jagunesid inimesed kiiresti gruppidesse ning loomulikult koosnes üks gruppidest peamiselt koogikatest ning selle kandi lähedasematest semudest. Tõeliselt meenutamistväärt õhtu kallite seltsis! Ma arvan, et mul ei lähe kunagi meelest see vähemalt veerandtunnine improvisatsioon, mida me ühes toas korraldasime. Ma ei teadnudki, et mu inimesed nii muusikalised on! Väga mõnus üllatus igatahes. Samuti ei lähe mul meelest see dramaatiline sõnumivestluste ettelugemine, mida Maarion ja Siim meile veatult etendasid. Bravo, guys! Tantsule sellel õhtul küll väga ei kiskunud, kuid see-eest jagus muud tegevust nii, et hetkekski igav ei hakanud. Kahjuks pidin juba nelja ajal öösel lahkuma, sest vajasin siiski paari tundi und enne kui taas tööle suundusin, kuid ega ka jalutuskäik öömajale sündmustevaene polnud. Kuidas saakski, kui su kaaslaseks on äsja pettumustvalmistavalt peolt tulnud puruburjus õde, kes nagu puutlatv tugeva tuule käes kõigub.

Pühapäevahommikune jalutuskäik tööle oli palju sündmustevaesem, kuid ka sellevõrra mõnusam. Kõndisin mälu järgi Kristiine poole ning laulsin kõva häälega Ed Sheerani laule kaasa. Perfection. Töölt sain taaskord asjaolude õnnelikul kokkulangemisel tulema juba poole kahe ajal päeval. Olin kindel, et lähen otsejoones koju magama, kuid guess again, Kristina. Täpselt sel hetkel, kui olin tagaruumis riideid vahetamas, olid poisid teel mulle tööle külla. Kuna hakkasin aga just töölt lahkuma, saime lõpuks hoopis Kristiine keskuse ees kokku. Pärast väikest Prismas ringi tiirutamist ning kaalutlemist lükkasin siiski (üllatus-üllatus!) kojuminemise idee tahaplaanile ja liitusin nendega. After all, keegi pidi ju nende poiste üle vaatama. Nii me siis võtsimegi, üks puruburjus jorss ning neli kõvasti selgemat jorssi tema kõrval, suuna Arvi poole. Ning oi, kus teel sinna nalja (ja piinlikust tunda) sai. Tänu Siimule teab nüüd tõenäoliselt pool Mustamäe trollis olevast rahvast, et Kristina Silaškova on lahe. Iseasi muidugi, kas nad seda usuvad. Samuti ei olnud üldse piinlik vaadata, kuidas ta iga möödakäija käest high five'i küsis ning iga teise võõra inimesega juttu rääkima hakkas. Aga elu on seiklus! Ja ma ei pidanud hetkeski kahetsema, et nendega liitusin. Sest kuigi Arvi juures polnud küll suurem asi lõbus, oli tripp kahe toreda sõbraga tema maja taga asuvasse Hes'i maailma parim, kui mitte parim maailmas!

Saime vaadata kuidas Brit pori peal perseli käis ja Maarion teda väga härrasmehelikult üles ei aidanud; sõime ühed külluslikud eined, mina sealhulgas maksin ka härra oma kinni; juhatasime Siimu telefoni teel üle tee, et ta auto alla ei jääks, kuid ta kõndis ikka rahulikult punasega üle tänava; naersime Britiga pisarateni, kui poistel terve nägu burksikastet täis oli, nii et meil endil toit kurku kinni jääma pidi; vaatasime kuidas Siim keset Hesi Bangarangi järgi tantsis ning hiljem järjekordselt terve Hes'i eine tasuta välja kauples ning rääkisime lõpuks sellest, et sõidame nähtamatus Bätmobiilis Hesi drive-in'i ja nõuame uusi eineid. Now that's what I'm talkin' bout! Kõhud täis, võtsime Arvi juurest oma kotid ning asusime taas neljakesi teele - seekord siis suunaga kodu poole. Kuna aga bussini oli omajagu aega, suutsid need vennad veel igasuguseid huvitavaid asju korda saata. Isegi peaaegu võõraga kaklema minna, ja seda kõike nende kahe sekundi jooksul, kui ma Kaubamaja küljelt raha välja võtmas käisin. Uskumatud tüübid! Aga Kaupsi alumisel korrusel Siimu telefonist Ed Sheeranit kuulata oli mõnus ning Harjumaa Liinide väikse bussi tagaistmel igasuguseid laule koos kaasa laulda veel mõnusam. Mäletan siiani, kuidas me bussi ette liikudes kõik Bruno Mars'i The Lazy Song'i kaasa laulsime nagu see oleks maailma kõige normaalsem asi, mida bussis olles teha. Õhtu jätkus minu juures voodis lebades, taustaks taaskord Ed Sheeran. Pidime algul filmi vaatama, kuid kuna kõik nii väsinud olid, keerasime end lõpuks lihtsalt minu suures voodisse kerra ja unelesime kollektiivselt. Omamoodi mõnus lõpp ühele väga heale nädalavahetusele.

Vabast nädalast (jah, mitte ainult koolilastel pole aeg-ajalt vaheaeg, vaid ka tööinimestel eksib kord kvartalis üks vaba nädal graafikusse ära) nii palju, et tõeliselt mainimisväärt oli vaid teisipäev. Ja see päev oli lausa ajalooline. Nimelt nägi crib tol õhtul viimast korda pidu. Nii ootamatult kui see ka ei tulnud, see on tõsi - cribi uks on nüüd avalikkusele suletud ning meile alles jäänud vaid mälestused seal veedetud ajast. Need, kes selle kohaga algusest peale kokku puutunud on, ilmselt nõustuvad minuga, kui ütlen, et tegemist on justkui ühe ajajärgu lõpuga. The end of an era. The end of one heck of a remarkable era! Sellisega, millesugust teist enam lihtsalt ei tule. Seepärast ongi kahju, et crib sellele kohale väärilist lõpupidu ei näinud. Ju vist peab õnnelik olema, et need vähesedki inimesed kohale tulid, kes kohal olid, sest etteteatamisaeg oli tõesti väike. Kuid ka kõige paremad laulud ning tants ei oleks suutnud minu jaoks tol õhtul tasa teha asjaolu, et mõned cribi põhilised asukad kohal polnud. Joosep, Sten, Tauri - mu armsad! - te ei kujuta ette ka kui väga ma teid sinna oleks tahtnud. Teieta polnud see õhtu pooltki nii hea, kui see oleks võinud olla. Seepärast otsustasingi, et pean meie viimaseks peoks hoopis seda reede õhtut, kui kõik viimati koos olime. Vot see oli alles õhtu! Ma nii väga loodan, et nüüd, kus crib suletud on, elab selle hing ikkagi koogikates edasi. Ma ei ole veel mitte kuidagi pidi valmis suureks kasvama. Vähemalt mitte praegu. Vähemalt mitte täielikult.

This life is a party!

Hope

15. veebruaril kasvas mu tatoveeringute arv kolmeni. 2in1day, baby.

Chicken on the phone

Kui tavaliselt ainult oma nädalavahetustest räägin, siis seekord on põhjust terve nädal kokku võtta, sest need üleelmised 7 päeva on praeguse seisuga selle aasta sisukaimad olnud.

Nädal algas sellega, et Jürmann tuli mulle õhtul külla ning läksime joale jalutama. Uuh, kui hea oli end värskes õhus tuulutada ning samal ajal tühjaks rääkida. Ja ega jutt ei saanud otsa ka siis, kui me vannitoas mu juukseid värvisime. Eriti mõnus algus eriti mõnusale nädalale! Teisipäev oli järjekordne tööpäev, kuid hoolimata sellest suundusin kohe pärast koju jõudmist riideid vahetama ning seejärel cribi. Kuna kolmapäev ning neljapäev olid enamikel inimestel õpetajate streigi tõttu koolivabad ning minul juhtuse tahtel ka täitsa töövabad, siis sai nädalavahetus põhimõtteliselt alata. Cribis pidu aga kaua ei kestnud, sest mõte soojast tantsuruumist oli palju ahvatlevam, kui jääkülmast. Seega suundusime mõne aja pärast suure kambaga (ning loomulikult ka stroboga) Reijo juurde. Ja vot alles seal läks pidu korralikult käima! Tuju polnud küll õhtu alguses just kõige parem, sest kõigi teiste asjade seas pidid ka mu jalad pikal jalutuskäigul Reijo juurde õhukestes sukkades miinuskraadide käes peaaegu ära külmuma, kuid õnneks jätkus õhtu üsna tantsuselt ning halvad mõtted olid tänu toredale seltskonnale peagi peast läinud. Need riided ei pruukinud küll jalutuskäigu jaoks sobida, kuid olid ülejäänud õhtu jaoks rohkem kui ideaalsed. Mingil hetkel öösel oli aga siiski aeg koju minna, sest nii pidu kui inimesed hakkasid vaikselt ära vajuma ning aina rohkem kontrollimatuks muutuma. Pärast kurnavat ning eriti jäist jalutuskäiku koju oli soe voodi ainuke asi, millest mõelda suutsin.

Kolmapäev algas üllatavalt positiivsel noodil. Päike paistis ning kuigi uni oli veel silmas, tuli juba tahtmine end maast püsti ajada ja liigutama hakata. Nii võtsimegi Jürmanniga, kes ka ühel hetkel mu juurde ööseks oli tulnud, kohe ärgates koos tantsu üles. Kell kümme hommikul, lol. Seems legit. Pärast väikest hommikusööki oli aga aeg end üles lüüa ning üks korralik tripp ette võtta. Nii et parimad riided selga, huuled tulipunaseks, seksikad päikseprillid pähe ning oligi minek. Kõigepealt tuli poisid peale võtta. Poisid olemas, käisime poest läbi, sest loomulikult ei saanud sõit alata enne, kui väike gin soetud oli. Ma ei liialda, kui ütlen, et mind kummardati nagu jumalannat, kui sellega poeukest välja astusin. Kõik inimesed peal, hakkasime lõpuks liikuma. Ning kus oli meie esimene peatus? Loomulikult Lasnamäe Hesis. Külluslikud burksid hinge all, suundusime autopesulasse, kus Siim meile ühe eriti erootilise klaasipesu tegi. Safe to say, et kõik autosolijad olid krampides. Kuna poistel olid aga alkoholivarud selleks ajaks otsa saanud, tuli järgmine peatus teha Punases Selveris. Ja ma ütlen teile nii palju, et ega see poeskäikki paljastusteta ei möödunud. Viinad ostetud, tuli mõte Russalka juurde jalutama minna. Nii me siis sõitsimegi laulu, tantsu ja äärmiselt suure hulga roppuste ning nilbuste saatel Pirita poole. Enamuse ajast lahtise aknaga, kuna mõnel härral oli vajadus absoluustelt kõigile tänavailkõndijale serenaadi laulda.

Jalutuskäik ise oli peaaegu sama naerurohke kui sõit sinna ja sisaldas endas väga palju huvitavaid ideid, nende seas ettepanekut endale implantaadid hankida. Teades neid härrasid, oleksin pidanud juba varem teadma, et mu avar pluus nende pilgud näolt dekolteele tõmbab. Lisaks huvitavatele kommentaaridele saime ka tänu mõne härra geniaalsele improviseerimisoskusele kuulata, kuidas kõlaksid luikede ning partide omavahelised dialoogid. Tõtt-öelda ma ei teadnudki, et luiged nii nilbed ja lõdva püksikummiga on. Huvitav oli ka mere ääres Siimule selga hüpata ja sama targasti kohe jää peale pikali kukkuda. Note to self: Purjus inimesele ei tasu teinekord selga hüpata. Veel väike käsikäes jalutuskäik Jürmanniga ning olimegi valmis taas autosse istuma, järgmiseks sihiks Lasnamäe Rimi. Loomulikult toimus teel sinna veel rohkem "paljastusi", nii et ma ühel hetkel iseenda naeru kätte lämbuda kartsin, ning ega naer Rimi parklaski vaibunud. Kuidas saakski, kui sinuga keset teed tantsima hakatakse ja auto numbrimärkidest laul tehakse. Sisenemine oli meil ka eriti uhke: härra, kaks naist käevangus kõva häälega kuulutamas, kuidas ta meid mõlemaid igal õhtul paneb. Oh, seda edevust. Samal ajal kui me Jürmanniga poelettide vahel tiirutasime ja vajalikku kokku ajasime, mängisid poisid spordiosakonnas võrkpalli ning kiusasid järjekordset müüjat oma kurikuulsa küsimusega: "Kus teil see eriti valgurikas kohupiim on?" This is the life, man.

Sõit koju oli täpselt sama paljastusterohke ja täpselt sama vali või vaat, et valjemgi, kui linnasõit. Märksõnadeks, nagu ikka, vaid nilbused ja räuskamine. Lõpuks maandusime jälle minu juures. Mõni muidugi esialgu esikust kaugemale ei jõudnud ja jäi sinna minust maha põrandale pikutama, kuid vähemalt leidis ta hiljem tee mu tuppa siiski üles. Ja kuigi kõik päris ruttu ära vajusid, sain vähemalt rahul olla, et olin endale sõbra näol uue põrandalapi leidnud. See, miks ta mulle üldse voodi alla lükati, jääb muidugi endiselt müsteeriumiks. Istumine minu juures leidis aga kiire lõpu pärast seda, kui mind korralikult välja vihastati. Õnneks kukkus samal ajal ka terve viinapudel põrandale katki (oh, seda õnnetust ja poiste näoilmeid!), nii et oli hea vabandus André juurde edasi liikuda. Väsinud ja endiselt natuke pahane, arvasin, et jään seal magama, kuid õnneks äratas mõte Hesi minemisest mind lõpuks siiski piisavalt üles. Siim muidugi ei suutnud end taas Hesis tagasi hoida ja korraldas seal igasuguseid huvitavaid asju, rääkimata sellest, et ta André juurest mingisuguse valgusti kaasa võttis ja sellega meid kõiki pimestas. Aga eine oli hää ja uni pärast seda einet veel parem. Lausa nii hea, et läksin koju jõudes otseteed voodisse.

Neljapäev algas sellega, et magasin (oh, seda irooniat) täpselt neljani päeval. Ning ülejäänud päev möödus täpselt sama loiult. Võin ilma süümepiinadeta öelda, et tõusin voodist vaid selleks, et süüa võtta ning WC's käia. Lõpuks ometi üks vaba päev, kus ma actually puhkasin. Reedel see-eest panin aga uue hooga edasi. Tegime juba tööl peoplaane ning kohe kui kell üheksa õhtul kukkus, seadsin sammud marsa peale ning sealt juba Jürmanni autosse. Kui Koogile jõudsime oli mõtteis vaid üks asi: Shots, baby! Nii hakkasimegi, nagu naised ennemuiste, oma 700ml viina mehiselt lahendama. Jällegi üks väga positiivne õhtu. Ütleme nii, et tants 5000. Isegi tantsukunn Norma oli kohal. Ning kuigi ma sel õhtul võib-olla natuke liiga avameelseks muutusin, ei kahetse ma kokkuvõttes midagi. Elu on selleks liialt lühike. Vähemalt olin enne magama minemist piisavalt tark, et endale poest vesi võtta. Tubli, Kristina. Tubli tüdruk. Laupäeva hommik saabus raskelt. Esimene mõte oli, et tahaks jalutama minna. Nii saimegi kõikide olude õnnelikul kokkulangemisel Jürmanniga kokku ning seadsime sammud joa poole. See jalutuskäik oli täpselt see, mida parajasti vajasin. Värske õhk võttis nii pea kui ka mõtted selgemaks. Siinkohal tervitused armasale Dimale, kes meile purjuspäi, Gini pudel käis, joa ääres külge üritas ajada. Kui ma enne veel päris kaine polnud, siis tänu sellele kindlasti sain. Yours sincerely, Pille & Mari. Veel enne kui koju läksin, sai cribi uksel istutud, kaerahelbepudru üle arutletud ning sealt eelnevast õhtust järgi jäänud cocat pätsatud. Kokkuvõttes igati viis hommik.

Pärast ebaõnnestunud vanniskäimist (ehk vesi läks poole vanni pealt külmaks) mässisin end hommikumantlisse, pugesin teki alla ning unelesin, karu kaisus, Jason Mrazi uue EP saatel. Mõtlesin isegi hetkeks, et võiks ju natuke magada, kuid ainult mõtteks see ka jäi. Mõne tunni pärast panin end taas riidesse ja suundusin kolme teise jorsiga ning ühe jorsi väikse õega autoga linna. Niipea kui noorim autosviibija uksest väljus, hakkasid kõik vanduma nagu loomad - kui Siimu väikse õe ees eeskujulik olema pidi, siis pärast ei hoidnud end enam keegi tagasi - ja vot siis alles läks lõbusaks. Kuna olime parajasti Linnahalli läheduses, siis võtsimegi suuna sinna poole. Ronisime lausa (või pigem uisutasime, sest kogu Linnahall oli jääväli) täitsa tippu välja. Sattusime juhtumisi ka väga traagilisele õnnetusele peale. Tuleb välja, et keegi oli vette hüpanud ning tuukrid üritasid nüüd teda veest välja tirida. Päris võigas lugu. Kuigi poistele väga Sherlock Holmes'i mängida ja õnnetuse üle arutleda meeldis, suundusime lõpuks siiski tagasi autosse. After all, söögiisu hakkas juba kõigi üle võimust võtma. Nii läksimegi restorani sööma. MEIE. Ja restorani. Ise ka ei uskunud, kui kultuursed me olime. Igatahes kebab maitses väga hästi, mis siis, et Siim selle mu jaoks ära lõpetama pidi, kuna mul lõpuks lihtsalt enam ei mahtunud sisse. Vajusime pärast oiates tagasi autosse. Või noh, mina oigasin ja teised naersid mu üle. Aga uskumatult mõnus õhtusöök oli nende kolme väga toreda inimese seltsis.

Jättes ühe kamraadiga peagi parklas hüvasti, suundusime peagi tagasi kodu poole. Minu kodu poole, sest plaanisime kogu ülejäänud seltskonnaga + veel paari teise inimesega sel samal õhtul filmi koos vaadata. Sättisime juba kõik asjad mu toas paika, keerasime isegi voodi ümber, ning just siis, kui filmi käima panime, tuli Rolts tuppa tuli ja ütles, et võime seda tema toas suuremalt ekraanilt vaadata. No tore. Kolisimegi siis kõik üles korrusele ja sättisime end mõnusalt selles palju õhurohkemas toas sisse. Filmivaliku tegin seekord mina ning selleks oli värske The Woman In Black, mida juba ammu näha olin tahtnud. Kui natuke liiga väljendusrohke (loe: vali) seltskond välja arvata, oli film päris hea. Ehmatasime mõne koha peal nii, et kõik järsku kiljusid; tüdrukud siis veidi kõrgemas ja poisid veidi madalamas registris. Aga judinad jooksid ikka korralikult üle selja. Ilmselt kirjutan sellest filmist mõnes teises positituses veidi pikemalt. Teine film (sest kõik tahtsid midagi naljakat peale vaadata) jäi tunduvalt esimesele alla. Ja olgem ausad, ega ma ei tahtnudki väga seda vaadata. Oleks minu teha olnud, oleksin juba all korrusel oma toas maganud. Selle asemel pakkusin aga välja esimese ettejuhtuva komöödia, mis lõpuks nii igavaks osutus, et mõned keset filmi magama jäid ning kõik enne lõppu koju läksid. Aga kuna mul on alati selline mentaliteet, et ma ei saa ühtki filmi pooleli jätta - isegi siis, kui mulle see ei meeldi - vaatasin ma selle vaikselt oma toas lõpuni ning keerasin siis kerra ära. Laupäeva öö oli kurnav, sest kurk oli valus ning nohu segas hingata. Ärkasin pühapäeval kell 11 Jürmanni kõne peale minna Kalevi-Liivale kelgutama, kuid halb enesetunne ning uni said minust võitu ning ma siiski ei liitunud nendega. See-eest läksin õhtu poole Siimu juurde, kus me kõik koos Eesti lauamängu mängisime ning käikude vahel snäkke nosisime. Väärt punkt väärt nädalale.
 

Veedan nendega viimastel ajal rohkem aega koos kui oma perega, ning ma ei tahakski, et asjad kuidagi teistmoodi oleks. Palun, ärge kunagi mul ära kaduge.

Seiklusi, seiklusi ja veelkord SEIKLUSI!