Hope

15. veebruaril kasvas mu tatoveeringute arv kolmeni. 2in1day, baby.

Chicken on the phone

Kui tavaliselt ainult oma nädalavahetustest räägin, siis seekord on põhjust terve nädal kokku võtta, sest need üleelmised 7 päeva on praeguse seisuga selle aasta sisukaimad olnud.

Nädal algas sellega, et Jürmann tuli mulle õhtul külla ning läksime joale jalutama. Uuh, kui hea oli end värskes õhus tuulutada ning samal ajal tühjaks rääkida. Ja ega jutt ei saanud otsa ka siis, kui me vannitoas mu juukseid värvisime. Eriti mõnus algus eriti mõnusale nädalale! Teisipäev oli järjekordne tööpäev, kuid hoolimata sellest suundusin kohe pärast koju jõudmist riideid vahetama ning seejärel cribi. Kuna kolmapäev ning neljapäev olid enamikel inimestel õpetajate streigi tõttu koolivabad ning minul juhtuse tahtel ka täitsa töövabad, siis sai nädalavahetus põhimõtteliselt alata. Cribis pidu aga kaua ei kestnud, sest mõte soojast tantsuruumist oli palju ahvatlevam, kui jääkülmast. Seega suundusime mõne aja pärast suure kambaga (ning loomulikult ka stroboga) Reijo juurde. Ja vot alles seal läks pidu korralikult käima! Tuju polnud küll õhtu alguses just kõige parem, sest kõigi teiste asjade seas pidid ka mu jalad pikal jalutuskäigul Reijo juurde õhukestes sukkades miinuskraadide käes peaaegu ära külmuma, kuid õnneks jätkus õhtu üsna tantsuselt ning halvad mõtted olid tänu toredale seltskonnale peagi peast läinud. Need riided ei pruukinud küll jalutuskäigu jaoks sobida, kuid olid ülejäänud õhtu jaoks rohkem kui ideaalsed. Mingil hetkel öösel oli aga siiski aeg koju minna, sest nii pidu kui inimesed hakkasid vaikselt ära vajuma ning aina rohkem kontrollimatuks muutuma. Pärast kurnavat ning eriti jäist jalutuskäiku koju oli soe voodi ainuke asi, millest mõelda suutsin.

Kolmapäev algas üllatavalt positiivsel noodil. Päike paistis ning kuigi uni oli veel silmas, tuli juba tahtmine end maast püsti ajada ja liigutama hakata. Nii võtsimegi Jürmanniga, kes ka ühel hetkel mu juurde ööseks oli tulnud, kohe ärgates koos tantsu üles. Kell kümme hommikul, lol. Seems legit. Pärast väikest hommikusööki oli aga aeg end üles lüüa ning üks korralik tripp ette võtta. Nii et parimad riided selga, huuled tulipunaseks, seksikad päikseprillid pähe ning oligi minek. Kõigepealt tuli poisid peale võtta. Poisid olemas, käisime poest läbi, sest loomulikult ei saanud sõit alata enne, kui väike gin soetud oli. Ma ei liialda, kui ütlen, et mind kummardati nagu jumalannat, kui sellega poeukest välja astusin. Kõik inimesed peal, hakkasime lõpuks liikuma. Ning kus oli meie esimene peatus? Loomulikult Lasnamäe Hesis. Külluslikud burksid hinge all, suundusime autopesulasse, kus Siim meile ühe eriti erootilise klaasipesu tegi. Safe to say, et kõik autosolijad olid krampides. Kuna poistel olid aga alkoholivarud selleks ajaks otsa saanud, tuli järgmine peatus teha Punases Selveris. Ja ma ütlen teile nii palju, et ega see poeskäikki paljastusteta ei möödunud. Viinad ostetud, tuli mõte Russalka juurde jalutama minna. Nii me siis sõitsimegi laulu, tantsu ja äärmiselt suure hulga roppuste ning nilbuste saatel Pirita poole. Enamuse ajast lahtise aknaga, kuna mõnel härral oli vajadus absoluustelt kõigile tänavailkõndijale serenaadi laulda.

Jalutuskäik ise oli peaaegu sama naerurohke kui sõit sinna ja sisaldas endas väga palju huvitavaid ideid, nende seas ettepanekut endale implantaadid hankida. Teades neid härrasid, oleksin pidanud juba varem teadma, et mu avar pluus nende pilgud näolt dekolteele tõmbab. Lisaks huvitavatele kommentaaridele saime ka tänu mõne härra geniaalsele improviseerimisoskusele kuulata, kuidas kõlaksid luikede ning partide omavahelised dialoogid. Tõtt-öelda ma ei teadnudki, et luiged nii nilbed ja lõdva püksikummiga on. Huvitav oli ka mere ääres Siimule selga hüpata ja sama targasti kohe jää peale pikali kukkuda. Note to self: Purjus inimesele ei tasu teinekord selga hüpata. Veel väike käsikäes jalutuskäik Jürmanniga ning olimegi valmis taas autosse istuma, järgmiseks sihiks Lasnamäe Rimi. Loomulikult toimus teel sinna veel rohkem "paljastusi", nii et ma ühel hetkel iseenda naeru kätte lämbuda kartsin, ning ega naer Rimi parklaski vaibunud. Kuidas saakski, kui sinuga keset teed tantsima hakatakse ja auto numbrimärkidest laul tehakse. Sisenemine oli meil ka eriti uhke: härra, kaks naist käevangus kõva häälega kuulutamas, kuidas ta meid mõlemaid igal õhtul paneb. Oh, seda edevust. Samal ajal kui me Jürmanniga poelettide vahel tiirutasime ja vajalikku kokku ajasime, mängisid poisid spordiosakonnas võrkpalli ning kiusasid järjekordset müüjat oma kurikuulsa küsimusega: "Kus teil see eriti valgurikas kohupiim on?" This is the life, man.

Sõit koju oli täpselt sama paljastusterohke ja täpselt sama vali või vaat, et valjemgi, kui linnasõit. Märksõnadeks, nagu ikka, vaid nilbused ja räuskamine. Lõpuks maandusime jälle minu juures. Mõni muidugi esialgu esikust kaugemale ei jõudnud ja jäi sinna minust maha põrandale pikutama, kuid vähemalt leidis ta hiljem tee mu tuppa siiski üles. Ja kuigi kõik päris ruttu ära vajusid, sain vähemalt rahul olla, et olin endale sõbra näol uue põrandalapi leidnud. See, miks ta mulle üldse voodi alla lükati, jääb muidugi endiselt müsteeriumiks. Istumine minu juures leidis aga kiire lõpu pärast seda, kui mind korralikult välja vihastati. Õnneks kukkus samal ajal ka terve viinapudel põrandale katki (oh, seda õnnetust ja poiste näoilmeid!), nii et oli hea vabandus André juurde edasi liikuda. Väsinud ja endiselt natuke pahane, arvasin, et jään seal magama, kuid õnneks äratas mõte Hesi minemisest mind lõpuks siiski piisavalt üles. Siim muidugi ei suutnud end taas Hesis tagasi hoida ja korraldas seal igasuguseid huvitavaid asju, rääkimata sellest, et ta André juurest mingisuguse valgusti kaasa võttis ja sellega meid kõiki pimestas. Aga eine oli hää ja uni pärast seda einet veel parem. Lausa nii hea, et läksin koju jõudes otseteed voodisse.

Neljapäev algas sellega, et magasin (oh, seda irooniat) täpselt neljani päeval. Ning ülejäänud päev möödus täpselt sama loiult. Võin ilma süümepiinadeta öelda, et tõusin voodist vaid selleks, et süüa võtta ning WC's käia. Lõpuks ometi üks vaba päev, kus ma actually puhkasin. Reedel see-eest panin aga uue hooga edasi. Tegime juba tööl peoplaane ning kohe kui kell üheksa õhtul kukkus, seadsin sammud marsa peale ning sealt juba Jürmanni autosse. Kui Koogile jõudsime oli mõtteis vaid üks asi: Shots, baby! Nii hakkasimegi, nagu naised ennemuiste, oma 700ml viina mehiselt lahendama. Jällegi üks väga positiivne õhtu. Ütleme nii, et tants 5000. Isegi tantsukunn Norma oli kohal. Ning kuigi ma sel õhtul võib-olla natuke liiga avameelseks muutusin, ei kahetse ma kokkuvõttes midagi. Elu on selleks liialt lühike. Vähemalt olin enne magama minemist piisavalt tark, et endale poest vesi võtta. Tubli, Kristina. Tubli tüdruk. Laupäeva hommik saabus raskelt. Esimene mõte oli, et tahaks jalutama minna. Nii saimegi kõikide olude õnnelikul kokkulangemisel Jürmanniga kokku ning seadsime sammud joa poole. See jalutuskäik oli täpselt see, mida parajasti vajasin. Värske õhk võttis nii pea kui ka mõtted selgemaks. Siinkohal tervitused armasale Dimale, kes meile purjuspäi, Gini pudel käis, joa ääres külge üritas ajada. Kui ma enne veel päris kaine polnud, siis tänu sellele kindlasti sain. Yours sincerely, Pille & Mari. Veel enne kui koju läksin, sai cribi uksel istutud, kaerahelbepudru üle arutletud ning sealt eelnevast õhtust järgi jäänud cocat pätsatud. Kokkuvõttes igati viis hommik.

Pärast ebaõnnestunud vanniskäimist (ehk vesi läks poole vanni pealt külmaks) mässisin end hommikumantlisse, pugesin teki alla ning unelesin, karu kaisus, Jason Mrazi uue EP saatel. Mõtlesin isegi hetkeks, et võiks ju natuke magada, kuid ainult mõtteks see ka jäi. Mõne tunni pärast panin end taas riidesse ja suundusin kolme teise jorsiga ning ühe jorsi väikse õega autoga linna. Niipea kui noorim autosviibija uksest väljus, hakkasid kõik vanduma nagu loomad - kui Siimu väikse õe ees eeskujulik olema pidi, siis pärast ei hoidnud end enam keegi tagasi - ja vot siis alles läks lõbusaks. Kuna olime parajasti Linnahalli läheduses, siis võtsimegi suuna sinna poole. Ronisime lausa (või pigem uisutasime, sest kogu Linnahall oli jääväli) täitsa tippu välja. Sattusime juhtumisi ka väga traagilisele õnnetusele peale. Tuleb välja, et keegi oli vette hüpanud ning tuukrid üritasid nüüd teda veest välja tirida. Päris võigas lugu. Kuigi poistele väga Sherlock Holmes'i mängida ja õnnetuse üle arutleda meeldis, suundusime lõpuks siiski tagasi autosse. After all, söögiisu hakkas juba kõigi üle võimust võtma. Nii läksimegi restorani sööma. MEIE. Ja restorani. Ise ka ei uskunud, kui kultuursed me olime. Igatahes kebab maitses väga hästi, mis siis, et Siim selle mu jaoks ära lõpetama pidi, kuna mul lõpuks lihtsalt enam ei mahtunud sisse. Vajusime pärast oiates tagasi autosse. Või noh, mina oigasin ja teised naersid mu üle. Aga uskumatult mõnus õhtusöök oli nende kolme väga toreda inimese seltsis.

Jättes ühe kamraadiga peagi parklas hüvasti, suundusime peagi tagasi kodu poole. Minu kodu poole, sest plaanisime kogu ülejäänud seltskonnaga + veel paari teise inimesega sel samal õhtul filmi koos vaadata. Sättisime juba kõik asjad mu toas paika, keerasime isegi voodi ümber, ning just siis, kui filmi käima panime, tuli Rolts tuppa tuli ja ütles, et võime seda tema toas suuremalt ekraanilt vaadata. No tore. Kolisimegi siis kõik üles korrusele ja sättisime end mõnusalt selles palju õhurohkemas toas sisse. Filmivaliku tegin seekord mina ning selleks oli värske The Woman In Black, mida juba ammu näha olin tahtnud. Kui natuke liiga väljendusrohke (loe: vali) seltskond välja arvata, oli film päris hea. Ehmatasime mõne koha peal nii, et kõik järsku kiljusid; tüdrukud siis veidi kõrgemas ja poisid veidi madalamas registris. Aga judinad jooksid ikka korralikult üle selja. Ilmselt kirjutan sellest filmist mõnes teises positituses veidi pikemalt. Teine film (sest kõik tahtsid midagi naljakat peale vaadata) jäi tunduvalt esimesele alla. Ja olgem ausad, ega ma ei tahtnudki väga seda vaadata. Oleks minu teha olnud, oleksin juba all korrusel oma toas maganud. Selle asemel pakkusin aga välja esimese ettejuhtuva komöödia, mis lõpuks nii igavaks osutus, et mõned keset filmi magama jäid ning kõik enne lõppu koju läksid. Aga kuna mul on alati selline mentaliteet, et ma ei saa ühtki filmi pooleli jätta - isegi siis, kui mulle see ei meeldi - vaatasin ma selle vaikselt oma toas lõpuni ning keerasin siis kerra ära. Laupäeva öö oli kurnav, sest kurk oli valus ning nohu segas hingata. Ärkasin pühapäeval kell 11 Jürmanni kõne peale minna Kalevi-Liivale kelgutama, kuid halb enesetunne ning uni said minust võitu ning ma siiski ei liitunud nendega. See-eest läksin õhtu poole Siimu juurde, kus me kõik koos Eesti lauamängu mängisime ning käikude vahel snäkke nosisime. Väärt punkt väärt nädalale.
 

Veedan nendega viimastel ajal rohkem aega koos kui oma perega, ning ma ei tahakski, et asjad kuidagi teistmoodi oleks. Palun, ärge kunagi mul ära kaduge.

Seiklusi, seiklusi ja veelkord SEIKLUSI!

Oo-ooh, sometimes I get a good feeling

Hoolimata igasugustest insidentidest on need kaks viimast nädalavahetust ilmselt viimase aja kaks kõige paremat olnud.

24. veebruari sai tähistatud sellise tantsuga, et ise ka ei usu. Juba päeva alguses oli mul tunne, et sellest tuleb üks paganama tore õhtu. Ja loomulikult läks mu ennustus ka täide. Oli crib, oli rõõm, oli naer, oli ego, oli jook ja oli tants! Polnud ammu sellist kambavaimu kogenud. Kuigi tantsu oli juba niigi korralikult saadud, jalutasime mingil hetkel terve kambaga kõigi tungival soovil järgmisesse kohta, kus pidu küll jätkus, kuid kõvasti lahjemana, kui varem. Aga sellegipoolest oli tore. Ja vähemalt said teised tänu mu õelatele kommentaaride kõhutäie naerda. Tuleb tunnistada, et ma isegi imestasin selle üle, kui geniaalseid asju mu suust välja lendas. Ühed väga ebasiirad vabandused selle eest. Õhtu leidis lõpu sellega, et jalutasime sama seltskonnaga, -1 kamraad, kell pool 7 hommikul tagasi Koogi poole ja pugesime Jürmanniga mõnusalt minu sooja voodisse tudule. Kokkuvõttes võisin igas mõttes enda üle uhke olla. Vähe sellest, et ma terve õhtu naeratasin, sain ma ka läbi inimestega, kellega suhtlemine viimastel kuudel kergelt öeldes väga hästi ei olnud sujunud. Mulle täitsa meeldib, kui minu tunnete ja soovidega vahelduseks arvestatakse. Võiks nüüd veel ainult meeles pidada, et ma olen hoolimata kõigest siiski naine, ja saan ka vahel haiget, kui minuga õelutsetakse ilma, et mulle aeg-ajalt kinnitataks, et tegu on siiski naljaga.

Laupäev seevastu möödus päris rahulikult. Vaatasime seltskonnaga koos minu juures Eesti Laulu ja tegime sellise Hesburgeri söögiorgia, et kõik pärast voodis üksteise peal kuhjas suurest täiskõhutundest oigasid. Ning mis kõige toredam, mu armas mp3-mängija, mille peole kaasa võtsin ja mida juba kaudnuks pidasin, ilmus siiski Reijo juures üles ning ma sain selle veel samal õhtul vastuteene eest tagasi. Nii et kokkuvõtvalt igati õnnestunud nädalavahetus! Eelmine nädalavahetus, hoolimata sellest, et üleni töine, oli ka üleni pidune. Magasin puhtast unetusest neljapäeval vastu reedet ainult 1,5 tundi. Aga ega see ometi ei takistanud mind pausil siidrit soetamast ja pärast tööd cribi minemast. Oh ei. Tantsu jätkus umbes kuni kella üheni öösel, ja oleks veelgi kauemaks jätkunud, kui kõik mingisugusesse kollektiivsesse masendusse ühtäkki ei oleks vajunud. Nii harjumatu olukord. Tavaliselt olen mina see, kes rõõmsas seltskonnas kurvana silma torkab, kuid seekord olid asjad täpselt vastupidi. Peaaegu kõik peale minu olid masenunud ning mul oli kõigest hoolimata ikka veel partymode sisse lülitatud. Natuke pettumust valmistav õhtu, kuid vähemalt sain ligi seitse tundi magada enne kui tööle jälle suundusin.

Pärast selliseid vähese unega öid mõtlesin laupäeval, et no täna ma küll kuskile ei lähe. Oi, kuidas ma eksisin. Läksin ja veel niimoodi, et ei jõudnud enne peole minemist isegi kodunt läbi käia. Kaks rasket kotti käes ja tööriided seljas, ilmusin Maarioni ukse taha umbes 22 paiku. Mõtlesin ausalt, et sellest õhtust asja ei saa, sest eelmine õhtu jättis omad kahtlused ja ebakindlused, kuid eksisin jällegi. Paari tunniga olid ebakindlused, rahutus, iiveldus ja uni kadunud ning ma tundsin taas sellist energiasööstu, et oleksin võimeline olnud hommikuni tiksuma. Ja ega sellest palju puudu ei tulnudki. Hoolimata vähesest unest ja pikkadest tööpäevadest olin Maarioni juures kuni peaaegu poole neljani hommikul. Lobisesime, rõvetsesime, teasisime, sõime tasuta viineripirukaid ning salatit, tõmbasime vesipiipu, laulsime ja mängisime terve õhtu kitarri. Mulle üritati ka äärmiselt kompetentseid kitarritunde anda ning ei lastud enne minema, kui viimase laulu tegin. Üllatavalt hea õhtu, arvestades seda, et olin üks väheseid täiesti kaineid inimesi seltskonnas. Tundsin tagasiteel autos kui kohutavalt valusad mu põsesarnad naermisest olid, kuid olin nii rahul, et kohale ilmusin. See õhtu oli väärt järjekordselt praktiliselt magamata ööd.

Ehk siis enesetapja nagu ma olen, magasin umbes kolm tundi ja läksin uuesti tööle. Pool päevast möödus isegi normaalselt. Või noh, nii normaalselt, kui see võimalik oli. Arvestades seda, et mul väsimuse ja magamatuse pärast mölafilter praktiliselt puudus, tuli mul suust suhteliselt adekvaatset juttu välja. Lausa nii adekvaatset, et töökaaslane mu kõrval pool päeva naeris. Viimased tunnid olid aga puhas piin. Suutsin vaevu ärkvel püsida ning nõrkus oli nii suur, et kummardades läks iga kord silme eest mustaks. Lisaks kõigele värisesin nagu haavaleheke, ei tea siis, kas palavikust või lihtsalt magamatusest. Ja aeg, oi see venis nagu tatt. Õnneks aga sain tänu töökaaslaste halastusele töölt pool tundi varem tulema ning kuna aega oli marsani veel palju, istusin rahulikult McDonalds'is maha, ammutasin rämpstoidust energiat ning lihtsalt hingasin kergendunult, et see füüsiliselt kurnav töine nädalavahetus lõpuks läbi oli.

Aga nii väsitavad kui need nädalavahetused ka olnud polnud, ma teeksin kõike seda uuesti. Ilma mõtlemata. Ma nii armastan teid, mu sõbrad!

Pühendusega Siimule:

God bless the child

This is how it's done, ladies and gentlemen.

 

Awakening

Teate, mida ma 14. veebruaril ärgates esimesese asjana aknast nägin? Hirvede perekonda ületeenaabri juures lume alt õunu söömas. Kõigepealt ühte hoovis lonkimas, seejärel teist tema jälgedes, ning lõpuks kolmandat nendega liitumas. Üks ilusamaid ning süütumaid vaatepilte, mida sel külmal ja närusel talvel üldse näinud olen. Ühtlasi ka üks lootustandvamaid asju sellesse muidu ületähtsustatud päeva. Ning kuigi õues tol hetkel üsna tuisune oli, tekkis mul kohutav isu jalutama minna.

Kes veel ei tea, siis ma armastan üksi pikki jalutuskäike ette võtta. Veedan tavaliselt kevade sulavetest esimesene lume tulekuni vähemalt ühe päeva nädalas väljas loodusest energiat ammutades. Talv on selles suhtes minu jaoks päris piirav aastaaeg, et iga kord ei saa jalutama minna just siis, kui ise tahan. Kuid seekord ei lasknud ma end ilmataadil takistada. Kasukas selga ja kaks paari pükse jalga ning olingi uksest väljas ja teel joa poole. Uskumatu, kui palju meeli üks väike jalutuskäik üles äratada suudab. Kui elavana ta üht inimest tundma panna suudab. Kui mind parajasti mingisugused mured kimbutavad, on loodus just see koht, kus kõiges selgusele jõuan. Erandiks polnud seegi kord. Poolteist tundi kõiksugu kohtades käimist ja ma tundsin end tugevamana ning õnnelikumana kui kunagi varem. Oleksin võimeline olnud maailma vallutama! Selle asemel vallutasin aga ühe mugava tugitooli Raini juures. Nimelt tulid poisid mulle juhtumisi poolel teel tagasi vastu ning pärast veel mõningast jalutamist nendega lõpetasime Ekuga õhtu Raini laua ääres piparmünditeed juues ja moosisaiu süües. Ning vähe sellest, et mul juba niigi tore õhtu oli olnud, siis ühel hetkel tegi Jürmann meile kõigile üllatuse ja sõitis tuisuse ilmaga umbes neli kilomeetrit autoga maha ainult selleks, et igaühele väike maius pihku pista ning kalli teha. How sweet is that! Tundub, et kui sul on ühe päeva ees madalad ootused, siis seda meeldivam ta tuleb.

Te ei kujuta ette kui väga ma tahaks jälle teetass käes trepil päiksetõusu ning linnulaulu saatel uut päeva vastu võtta. Linnulaulus on minu jaoks midagi nii rahustavat ja puhast ja süütut ja ürglikku. Loodusehelid üldse tekitavad minus alati sellise tunde, et mis iganes ka ei juhtuks, elu läheb edasi. Maailm ei lõpeta keerlemist, päike ei põle ära - lootus säilib ka kõige lootusetumas olukorras. Kevad on tulekul. Tunnen seda iga oma keharakuga.

Päikest päeva ja soojust südamesse!

 

Lisztomania

Miks inimesed üle mõtlevad? Miks nad nii palju teiste arvamusest hoolivad ning kellelegi endast vale muljet jätta kardavad? Ning mis kuradi fenomen see on, et nad kõigile alati ideaalseina näida tahavad ja oma olemust ning absoluutselt iga oma viga põevad? Ahjaa, tere tulemast perfekstionistide ning liiganalüütiliste inimeste maailma!

On alasid, kus hea analüüsimisvõime kasuks tuleb, näiteks psühholoogias. Võib isegi öelda, et see on hea psühholoogi eeldus. Kuid mis saab siis, kui inimene seda võimet vaid oma eraellu rakendab? Olles üks neist õnnelikest, keda sellise võimega "õnnistatud" on, võin sellele küsimusele isegi vastata: tulemuseks on totaalne üleanalüüsimine. Kui enamik inimesi asjad kiiresti ära unustavad ning oma eluga võimalikult ruttu edasi liiguvad, arutlevad needsammused "õnnistatud" alles selle üle, miks nii juhtus ning kes olukorra põhjustas. Ja mis kõige hullem, nad leiavad vahel probleemi seal, kus probleemi tegelikult ei olegi. Ühesõnaga seal, kus keskpärane inimene mõtlemise lõpetab, on üleanalüüsiva inimese jaoks alles algus. Kui te vaid teaksite, kui mitut erinevat stsenaariumi on võimalik paari minuti jooksul ette kujutada või kui palju järeldusi ühest ainukesest lausest ja liigutusest teha saab. See on tegelikult hämmastav, milleks üks inimaju võimeline on. Ning mis sellise käitumise taga peitub? Loomulikult vähene enesekindlus ja eneseusu puudumine. Ning mis omakorda nende puuduste taga on? Loomulikult pidev püüdlus olla ideaalne ning harjumus end nö "vigade" tegemise korral nuhelda.

Jah, kõik teavad, et ideaalset inimest pole olemas, ka perfekstionistid. Samuti teavad nad, et ideaalsuse poole püüdlemine tähendab ebaõnnestumiste korral paratamatult enese altvedamist, mis on teadagi kohutav tunne, kuid ometi ei takista see neid ideaalsuse poole edasi püüdlemast. See on nagu sisseprogrammeeritud enesehävitusprogramm, millele "on/off" nupp külge on unustatud panna. Sellegipoolest tean ma omast käest, et olukorda on võimalik suure töö ja vaevaga leevendada. Mitte likvideerida, aga just leevendada. Tuleb õppida enesehävituslikke mõtteid blokeerima ning enesekindlust sisendavaid mõtteid julgustama. Kuigi paljud selle kasuks räägivad, on ekslik oletada, et enesekindlus ning eneseusk vaid kaaslaste tunnustusest ning ühtekuuluvustunde saavutamisest kasvavad. Viimased küll mängivad selles suurt rolli, kuid eneseusk ning enesekindlus on lõpuks siiski midagi sellist, mis kusagilt sügavalt sisimast tulema peavad.

Saan siiani elult selle kohta õppetunde, kuid ometi ei suuda ma ikka veel vahel oma mõtlemist täielikult kontrollida. Loomulikult ei vii ülemõtlemine kedagi mitte kuhugi. Isegi ülemõtlevad inimesed teavad seda. Teoorias on kõike lihtne teha - mitte hoolida, mitte üle mõelda, mitte karta - kuid tõeline pähkel on see, kuidas kõiki neid teoreetilisi teadmisi praktikasse rakendada. Eelmine nädalavahetus pani mind selles suhtes päris korralikult proovile. Ma ei ütle küll, et ma õnnestusin, kuid vähemalt väljusin olukorrast järjekordselt targemana.

Võtsin eelmisel nädalal pühapäeva vabaks, et Briti täisealiseks saamist rahuliku südamega hommikuste tundideni tähistada. Kuna sain iseendalegi üllatuseks ka laupäeva vabaks, siis ettevalmistusteks oli aega küll ja enamgi. Saabusime peo asukohta Villa Onni Puhkekeskusesse umbes poole kaheksa paiku õhtul. Ning nii pea kui õnnitlused edastatud ning kingid üleantud said, korkisime lahti rummipudelid ning tõeline pidu saigi alata. Uskumatu, kui palju see õhtu mulle vanasid aegu koogikatega meenutas! Seda ilmselt sellepärast, et kohal oli ka meie armas sõdalane Joosep, kes oli ja on siiani minu jaoks meie seltskonna hing. Dude, you have no idea how much I've missed you! Kui paar tagasilööki välja arvata, oli üritus minu jaoks üsna edukas. Voodisse maandusin kergelt ähmaste mälestuse kohaselt umbes viie paiku hommikul ning uni oli mul, tänan küsimast, väga magus.

Peojärgsel hommikul olin aga tagasi reaalsuses ning enesekriitilisem kui kunagi varem. Kas ma ikka käitusin selles olukorras ideaalselt? Miks ma ütlesin seda, mida ma ütlesin? Miks ma ei oleks võinud hoopis nii teha? Miks ma käitusin nii nagu ma käitusin? Miks ma ei suutnud oma emotsioone kontrollida? Õppetund, mida sellest õhtust sain, oligi see, et enda üle ei tasu koguaeg nii karm olla. Selline käitumine on küll perfekstionistlikel inimestel veres, kuid seda tuleb õppida maha suruma. Tuleb leida see sisemine jõud, see sisemine enesekindlus. Keskenduda positiivsele ning lasta negatiivsel jääda eilsesse. What's done is done, ja seda ei saa enam muuta. Muuta saab vaid oma suhtumist juhtunusse. Perfektsionismipüüdlustest paranoiani on vaid paar sammu, seepärast on oluline oma olemust ning reaalseid (ja mitte ettekujutatavaid) vigu aktsepteerida ning mitte endale asju ette kujutada.

Samuti õppisin seda, et sõprade nähes võib oma nõrkusi välja näidata. Kui nad on tõelised sõbrad, siis nad on sulle toeks ning ei arva sinust juhtunu pärast vähem; nad juba teavad su vigu ning suure tõenäosusega ka aktsepteerivad neid. Mul on hea meel, et mul on sellised sõbrad nagu mul on. Ning nii nagu ma sooviksin vahel, et nad end minu silmade läbi näeksid - et nad näeksid kui hämmastavaks ma neid pean - sooviksin ka mina end ükskord läbi nende silmade näha, sest ma usun, et olen nende silmis palju ilusam, kui ma ise arvan.

Vähem enesekriitikat ning rohkem enesekindlust!

Promises

 

The woods are lovely, dark, and deep,
But I have promises to keep,
And miles to go before I sleep,
And miles to go before I sleep. 

                                                                         Robert Frost