Mu 22. sünnipäevast võib küll 14 päeva möödas olla, kuid täna hommikul potsatas minu postkasti veel üks sünnipäevakingitus! Inglismaalt Koogile rännanud pakk sisaldas endas Petersfieldi kiriku fotoga sünnipäevakaarti ning Radiohead'i albumit The Bends. Needless to say, see kingitus oli kui kirss tordi otsas! Ed oli ilmselgelt selle kõrva taha pannud kui ütlesin, et armastan albumeid plaadi kujul. Nii et nüüd on mul koguni kaks Radioheadi albumit. Jee! Mõned inimesed ikka teavad täpselt mida teha, et mulle naeratus näole tuua!
Rääkides naeratuse näole toomisest, kõikidest sünnipäevakingitustest vaieldamatult kõige armsam oli see, kui mu koogikatest sõbrad mind üllatasid ja mulle ukse taha ise tehtud küpsisetordiga tulid! Ma juba hetkeks arvasin, et nad olid mu sünnipäeva ära unustanud, sest ma ei saanud üheltki neilt terve päeva jooksul ühtegi õnnitlust, kuid selle väikse üllatusega tegid nad mu päeva! You all know the saying 'sometimes it's the simplest of things..'. See oli üks neist juhtudest. Tore kingitus oli ka Stephen King'i inglisekeelne raamat The Green Mile, mida olin endale nii-nii ammu tahtnud. Olen seda vist juba igal vabal hetkel ja igal pool lugenud - kodus, bussis, Harju mäel, Raekoja platsis, Solarises, you name it! Väärt lugemine. Olen samanimelist filmi vähemalt 7 korda näinud nii et hea lõpuks lugeda ka raamatut, millel see suurepärane linateos põhineb (võite umbes 99% kindel olla, et sellel teemal veel kunagi blogipostituse kirjutan)! Ühesõnaga thanks, sis!
Kingitud raha eest mõtlesin aga, et ostan endale kasutatud süntesaatori. Olen nii kaua sellele mõelnud, et tahaks mõnd teist pilli peale kitarri ka mängima õppida ning kuna olen juba natuke klaveritunde võtnud, siis miks mitte sealt edasi omal käel õppida. Either way hea investeering tulevikku (lootuses, et mul ikka on sel alal tulevikku). Teine mõte oleks teha uus tatoveering. Eks see kõik vajab veel korraliku järelemõtlemist (ja ilmselt rohkem raha kui mul on), kuid olen kindel, et mõlemad plaanid saavad igal juhul teoks, olgu siis varem või hiljem!
Sünnipäeva tähistamine oli kaugel suurejoonelisusest ehk parajalt mõnus ja rahulik. Reedel sai sõpradega nii tõsistel kui vähem tõsistel teemadel väheke juttu räägitud, aususe momendi käigus avameelselt ilma solvumata üksteise vigu välja toodud ja nende üle arutletud, mu uute kassikaartidega mängitud, vesipiipu tõmmatud, õhtul kell 22 väljas wok-pannil i-padi valguses süüa tehtud, päris elusa hiirega näost näkku seistud ja õhtu/öö jooksul minu auks omajagu klaase tõstetud. Õigel päeval sai aga perega väljas ilusat sooja päikesepaistelist ilma ja head toitu nauditud! Kokkuvõttes igati edukas sünnipäev - sinikaid ei saanud ja ühtegi luud ka ei murdnud! Mida veel tahta? Aga kui nüüd vähe tõsisemal noodil rääkida, siis kõige olulisem oli mulle see, et nii paljud inimesed mind meeles pidasid ja võtsid vaevaks õnne soovida. Ma tõesti hindan seda, sõbrad, sest te olete ühed kuldaväärt tegelased!
Ma ei ole küll kunagi eriti biiitlite vaimustusega kaasa läinud, kuid kui on üks asi, mida ma vanusega õppinud olen, siis on see muusikaajaloo ning surematute klassikute tunnustamine. Nad on ju ilmselgelt oma au ja kuulsuse millegagi ära teeninud.
Käisin täna Artises vaatamas filmi John Lennoni noorusaastatest nimega Nowhere Boy. Needless to say, jäin oma filmivalikuga väga rahule. Tempokas, kuid mitte liiga kiirustav. Tõsine, kuid mitte liiga dramaatiline, pakkudes nalja, pisaraid ja oh, mis kõige tähtsam - sarkasmi! Lisaks sellele sisaldab film (otseloomulikult) palju vana hääd muusikat nagu näiteks Elvis Presley That's Alright Mama või Screamin' Jay Hawkins'i I Put A Spell On You või The Chordettes'i poolt kuulsaks lauldud ja Dickie Valentine'i poolt kaverdatud Mr. Sandman. Ühesõnaga tõeline maiusapala muusikaarmastajale! Ja ei tasu vist mainidagi kuivõrd see imeilus briti inglise keel minu kui filoloogi kõrvu terve filmi vältel paitas! (I must have been British in my last life, I tellz ya!).
Nii et kes veel pole seda filmi mingil põhjusel näinud (since it was released in 2009) - ruttu-ruttu Artisesse! Hoolid sa John Lennonist või ei, Nowhere Boy on väärt vaatamist!
Viimasel ajal on nii, et kuidas ka ei üritaks, no ei tule sulest (või pigem klaviatuuril toksimisest) midagi välja. Seega on see blogipostitus juba kena kuu aega ootel olnud. Aga ma leian, et kui on miski, mis seda nõidust murda suudab, siis on see oma põnevatest filmileidudest kirjutamine. Juba üüratuma aega tagasi said ära vaadatud nii The King's Speech kui ka Blue Valentine, mida ühes varasemas filmipostituses kommenteerida lubasin. Mitu kuud hiljem (kuid siiski-siiski!), siin on mu muljed:
The King's Speech'i kohta võiks öelda, et kuigi ma hindasin kõiki väikseid nüansse ja üleüldist tervikut, siis see 'miski' jäi minu jaoks puudu. Ei naelutanud niimoodi arvutiekraani ette, kui oleksin oodanud. Võib olla oligi asi selles, et kõik need auhinnad ja kriitikute head arvutused paisutasid mu ootused nii kõrgeks. et ma jäin mingit 'wow' monenti ootama; see aga jäi tulemata. Sellegipoolest oli filmil hea ülesehitus ning kaasahaarav storyline. Eriti meeldis mulle filmi huumor. Ja kui rääkida tunnustusest, siis Colin Firth oli sellise keerulise karakteri portreteerimise eest parima näitleja Oscarit 100% väärt.
Blue Valentine'iga tekkisid kohati sarnased tunded. Ka selle linateose puhul jäi midagi täiuslikust filmielamusest puudu. Kuid plusse on sel siiski rohkem kui üks film tahta võiks. Esiteks meeldis mulle see, kuidas ajaga mängitud oli, ehk abielupaari Dean (Ryan Gosling) ja Cindy (Michelle Williams) tee armumisest lahkuminekuni oli põhimõtteliselt osade kaupa segi paisatud. See tõi varasemate ja hilisemate tunnete vahelise kontrasti eriti hästi välja. Veel rohkem meeldis mulle, et see film ei olnud muinasjutuline. Jah, see oli armastuslugu, kuid ega kõik armastuslood pole õnneliku lõpuga. See oli reaalne ja aus, with no sugar coating on the top. Hea vaheldus enamikele kinos jooksvatele romantilistele filmidele. Don't get me wrong, ma vaatan üsna tihti romantilisi komöödiad ja seda just selleks, et koledast reaalsusest põgeneda hetkeks unistustemaailma, kus kõik alati positiivse lahenduse leiab. Aga tõsiasi on see, et inimesed tihti lakkavad üksteist armastamast ja probleemid sageli ei lahenegi. It's okay not to be okay! Vaid vähesed inimesed saavad oma muinasjutulise lõpu. Selles mõttes on Blue Valentine nii lohutav kui ka värskendav. Eks see ole nagu ta on, et vahel on inimestel vaja muinasjutte, et mitte unustada unistamist, vahel aga valusat tõtt, teadmaks, et vigu teha on inimlik. Ning Blue Valentine pakub just seda viimast. Et mitte liiga mõtiskleval noodil lõpetada pean lisama, et Ryan Goslingust on saamas üks mu lemmikmeesnäitlejaid! Ta on karismaatiline, valib endale suuremas osas väljakutsuvaid rolle ning (mis kõige tähtsam) he's sexy as hell! Seega big thumbs up!
Üks ilusamaid - jah, just ilusamaid - filme, mida viimasel näinud olen onLast Night, romantiline draama Keira Knightley ja Sam Worthingtoniga peaosas. Lugu keerleb selle ümber, kuidas abielupaari mõlemad pooled ühel õhtul teineteisest eemal olles ahvatluste küüsi satuvad. Kuid kes ahvatusele järgi annab? Film tõstatab palju olulisi suhteteemasid- ning küsimusi, sealhulgas näiteks, kas on võimalik armastada mitut meest korraga. Last Night tekitas ka minus endas palju küsimusi. Diskussioonid filmifoorumites panid mind mõtlema, mis siis kokkuvõttes tegelikult suhtele tervislikum on - eitada külgetõmmet (või koguni armastust) teise inimese vastu ja elada edasi kurbusega südames ja 'what if' küsimusega pea kohal või anda kiusatusele üks kord järele, mõistmaks, et ei suuda kedagi armastada nii nagu oma abikaasat? Mingisugust ühest vastust ma loomulikult genereerida ei suutnud, sest mõistus ütleb üht ja süda teist (ja mõlemad kokku veel kolmandat). Kuid omadus inimesi mõtlema panna on ilmselgeks tõestuseks sellele, et filmil on sisu. Uskumatult kaasahaarav ekraaniteos! Põnevus säilis kuni filmi viimaste minutiteni, pakkudes naudingut nii draama kui romantiliste filmide austajaile. Suurepärane töö ka näitlejate poole pealt. Võib vist öelda nüüd, et Keira Knightley on oma šedöövritega end mu lemmiknaisnäitlejana kirja saanud, ning see film mu lemmikfilmide listi lisandunud.
Ning lõpetuseks peab mainima ühtteist ka Waiting For Forever kohta. See romantiline draama räägib noorest poisist nimega Will (Tom Sturridge), kes järgneb oma lapsepõlvearmastusele Emma'le (Rachel Bilson) kõikjale. Ainult, et too ei tea seda. Sounds creepy, I know. Kriitikutelt enamasti negatiivse tagasiside saanud film on osaliselt oma kriitika ka ära teeninud, sest teise inimese jälitamine (olgugi, et siira armastuse nimel) on siiski pigem häiriv ja vale, kui romantiline. Ning teistsuguse kriitikana, mõned karakterid jäid tõesti väljaarendamata, poolikuks. Kuid millegipärast see film ikkagi kokkuvõttes sümpatiseeris mulle. Jah, see oli veider nii dialoogide, situatsioonide kui lõpplahenduse poolest, kuid nende samade asjade pärast oli see ka originaalne. Igaljuhul täielik ajaraiskamine see ei olnud. Samas uuesti ka ei vaataks.
Nüüd on kõik viimseni sulest (klaviatuurist) välja imetud. Pean veel ära mainima, et ootan huviga juba Viru Katusekino ja Artise külastamist!
Lõppu veel üks hea movie score ühelt healt filmilt:
See on lihtsalt hämmastav kui palju energiat loodusest ammutada võib!
Kui on vaja mõtteid selgeks mõelda ja tunnetes selgusele jõuda või end lihtsalt välja elada ei ole midagi etemat ühest rattasõidust põldude vahele, kus saab murul pikutada, teha kukerpalle, jalutada mööda põlde, ronida heinapallide otsa, karjuda täiest kõrist, laulda kogu südamest ja kõva häälega ning tantsida kirjude liblikate keskel. Tantsida nii nagu keegi ei vaataks. Tähelepanelikumad autojuhid ilmselt märkasid mind ja saatsid mõtetes Seevaldisse, but I could care less. Päeva parimad kaks tundi. Akud laetud, väntasin värske ja puhanud vaimuga jälle kodu poole tagasi.
Dance like no one's watching and sing like no one's listening.
5 päeva. Mina. Greta. Ed. Bethan. Inglismaa. You ready?!
Day 1
Seekord oli hoopis teistmoodi tunne, kui kahel eelmisel korral. See, et sinna minemas olime jõudis kohale alles lennukis olles (ps. käitun õhkutõusul ikka veel nagu vaimustuses olev väike laps, kellele anti just uus mänguasi millega mängida). Teistmoodi oli ka see, et erinevalt eelnevatest Inglismaa reisidest oli meil seekord kõik selge, kuhu minna ja mis teha. Ja mis kõige tähtsam: me ei eksinud mitte kordagi ära (uskuge mind see on saavutus pärast eelmist korda, kui 60 miili sihtpunktist mööda panime)! 1 lennuk, 2 rongi ja 2 tube'i ehk umbes 7 tundi hiljem olimegi väikses Petersfieldis! Ning olgem ausad, pärast rongidega sõitmist ei taha ma vist enam kunagi bussidega Inglismaal seigelda. Nii mõnus oli rahulikult läbi linnade tuhiseda, ilma et sul keegi kuklasse hingaks või valjult selja taga möliseks. Ja Petersfield, ma ütlen teile, oli maagiline! Taevas oli hämar, ilm värskendavalt sombune, linnud laulmas, ümberringi rohelus ja õitsvad lilled; ühtede majade vahel vulises isegi oja! Sõnuseletamatult lummav!
Bethani maja leidsime vaevata üles; väljakutseks osutus hoopis võtmega ukse avamine. Loomulikult avastasime lõpuks, et muukisime ust täiesti vale võtmega. Kui viimaks sisse saime tervitasid meid 2 eriti fuzzy wuzzy't kassi - Sammy ja Whiskers! Maja oli post-it'teid täis nii et pärast kassidega tutvumist läks lahti omamoodi scavenger hunt. Terve maja sai läbi uuritud ja puuritud. Needless to say, olles Inglismaal, olime absoluutselt kõigest vaimustuses, ka umbes sama lihtsatest asjadest nagu seda on pesukäsnad.
Anygays, kuna olime mõlemad Gretaga suhteliselt väsinud ja pooleldi tõbised, siis kustusime ära enne kui Ed ja Bethan kontsertilt koju jõudsid. Tõusime siiski üles, et neid tervitada. Ma olen üsna kindel, et meid nähes arvasid nad, et olime rongi alla jäänud, sest üks köhis hullemini kui teine (lisaks sellele olid meil eriliselt atraktiivsed padjanäod peas). Nii et kobisime kõik pärast väikest jutuajamist ja mitut lusikatäit köhasiirupit magama.
Day 2 aka massive shopping day
Hommik saabus köhaselt, aga me ei kavatsenud mitte mingil juhul sel end lõbutsemast takistada. Nii et autosse ja olimegi teel Portsmouthi! Sõidu ajal sai Bethanile selgeks, et meid on üsna kerge lõbustada, kuna sattusime enamvähem tee ääres seisvast puust ka vaimustusse - lihtsalt sellepärast, et see Inglismaal asus! Näitasime inglastele ka kuidas šopata ja veetsime Primarkis ligi 2 tundi. Kokkuvõttes käisin 3 korda riietuskabiinis ja ostsin lõpuks umbes 1500 krooni eest asju. Oppajoppa, eksole? Raske oli nii odavas ja ilusate riietega poes mitte hulluks minna ja kõike krabada. Ka mul, kes ma muidu suurem asi šoppaja pole.
Pärast väsitavat ostlemishoogu maandusime Starbucksi toolidel ja ma tellisin endale ühe mõnusa kuuma kakao, yumyum. Tagasi jõudes oli otseloomulikult vaja kõiki uusi riideid ja aksessuaare selga proovida. Tulemuseks siis selline väike moeshow:
Õhtul seadsime sammud Harrowsi pubisse, mis Ed'i jutu kohaselt on üks vanimaid Inglismaal. Meie pubidega võrreldes kohutavalt vaikne väike ruumike. Kuna väljas oli soe, istusime hoopis kogu aja pubi ees seisvatel pinkidel ja rääkisime juttu. Äärmiselt mõnus kevadine õhtu!
Pärast 1 pinti siidrit oli kõht parajalt täis ja uni ka pressis peale. Aga kas ma sain öösel ka magada? Oh ei. Vaevlesin terve öö kõhuvalu ja iivelduse käes ja sain kokkuvõttes heal juhul 3 tunnikest magada. Nii et mul oli põhimõtteliselt terve öö aega Inglismaa telesaateid uurida. Ja minu "õnneks'' tuli välja, et Inglismaal polegi öösiti midagi telekast vaadata. Juhhei ja valleraa!
Day 3 aka Funkytoooown!
London, baby! Väsimus andis tunda, aga põnevus sai võitu. Külastasin esimest korda Chinatowni. Lol, ostsin ühest poest teed nimega Monkey Pick Oolong (puhtalt sellepärast, et see sisaldas sõna monkey). Pärast väikest linnapeal tiirutamist oli Wembley ja Mcfly aeg! Kui algul nii excited ei olnud, siis lõpuks ikka 'küttis küll kuumaks' või kuidas iganes need djryanangelosed ütlevad. Eriline ahvivaimustus tuli peale siis kui B-lava alla lasti ja kõik mu kunagise lemmikbändi lemmikmehed mu pea kohalt üle kõndisid. I got to see Dougie's crotch, woo! Made my day (in a non-perverse way)! Too bad I didn't get to touch their balls (publiku seas liikusid ringi suured pallid nende nimedega.. päriselt ka).
Rääkides lauludest, siis The Heart Never Lies oli nii heartfelt ja nii siiras, et mul tuli peaaegu pisar silma! Panin spetsiaalselt selle laulu jaoks kaamera käest, lihtsalt et hetke nautida ja kõike seda enda mällu salvestada. 7 aastat nende poistega üles kasvada on olnud tõeline õnnistus! Ilma nendeta poleks ma võib olla mitte kunagi Inglismaad enda jaoks avastanud ja selle eest olen ma neile igavesti tänulik. Ning Tomi sõnad enne seda lugu tulid südamest, I could feel it!
'It's not always easy but McFly's here forever!'
Pärast kontserti jooksime sellise hooga metroo peatusesse, et hing pidi kinni jääma, aga see-eest jõudsime viimasele rongile. Muljetasime terve tee Bethani juurde! Kõrvus kumises pärast 2 päeva (ilmselt sellepärast et keegi tagant karjus mulle koguaeg kõrvu).
Day 4 aka the morning after
Slept like a baby. Arvasin isegi hetkeks hommikul ärgates, et see on minu kass, kes ukse taga karjub. Magasime umbes üheni. Pererahvas tahtis ühel hetkel juba kontrollima tulla, kas me ikka hingame. Pärast hommikusööki tegime Petersfieldile ühe kena tiiru peale. Ilm oli nii soe, et sai vabalt ainult dressikaga ringi käia. Astusime läbi mitmest kaltsukast ja ka retromuusikapoest, kust üritasin tulutult Joosepile mõnd haruldast Radioheadi või biitlite plaati leida. Õnneks tegin siiski ühes kohalikus charity shopis paar head leidu. Leidsime ka aega, et kirikuhoovis murul pikutada ja kukerpalle teha! Ed ja Bethan vaatasid meid kui mõndasid Alaskalt tulnud eskimoid, kes pole kunagi elus muru näinud.
Korraliku toidusaagi, mida koju viia, saime kätte Tescost. Kõige õnnelikum olin aga Radioheadi uue albumi pärast! Lõpuks ometi on mul üks ehtne Radioheadi plaat, mida saab käega katsuda! Koju jõudes kostitas Bethani ema meid mahlaka praega (how sweet it that!).
Õhtul liikusime Wetherspoons'i pubi poole, kus jõin selle saadusliku pudeli siidrit, mis kaheks nädalaks mult totaalselt tervise röövis. Pubist tagasi jõudes oli kurk nii valus, et ka kuum tee ja köhasiirupid enam ei aidanud. Aga jutuajamine Bethani emaga enne magamaminekut oli mõnus! Inglise keeles rääkimine pole kunagi varem loomulikumalt tulnud.
Day 5 aka homebound
Ärgata oli raske, kuna seljataga polnud tänu kehvale tervisele just kõige pikem öö. Pärast enese kordaseadmist oli aeg lahkele pererahvale head aega öelda. Kurb oli lahkuda, aga teadmine, et sinna tagasi oodatud oleme, tegi hüvastijätu natuke kergemaks. Juba eelmine õhtu tegime plaane järgmiseks külaskäiguks. Meid lubati Bath'i ja kõiksugu huvitavatesse kohtadesse järgmine kord vedada! Bless! Hommikusööki sõime kohvikus, kus Ed töötab. Minu eine kujutas endast peaaegu et taldrikusuurust võileiba, mis oli mulle ilmselgelt liig. Samal ajal kui ülienergiline Greta raadio saatel meile karaoket laulis üritasin mina seda hiiglaslikku võileiba hävitada. Pidin enne viimase ampsu sissepigistamist end tükk aega koguma. Pole vist ime, et järgmine toidukord oli alles kell 10 õhtul kodus.
Anyways, pärast hommikusööki tulid nad meid rongijaama ära saatma. Kahju oli lahkuda. Esimest korda elus oli tõeliselt kahju lahkuda. Ma polnud eelmistel kordadel kunagi ennast Inglismaal niivõrd koduselt tundnud. Taipasin, et minu plaan mõneks ajaks Inglismaale kolida võiks isegi õnnestuda. Vaieldamatult parim asi reisi vältel oli inglise keeles rääkida. Ja see tuli mul seekord nii iseenesest mõistetavalt kergelt! Once again sai ka mu aktsent kiita, mis oli minu jaoks väga suur kompliment. Ning Ed'iga Gretat mõnitada oli ka päris amusing. Ja Bethani kassid olid toredad! Ja ilm oli nii mõnus!
Pärast sellist ilusat rohelist ja sooja kevadet oli raske tagasi lumehunnikutesse saabuda. Lisaks kõigele oli mul koju jõudes päris korralik palavik, kurk nii valus, et eelistasin üldse mitte neeleta, köha tugevaim kui kunagi varem ja hääl praktiliselt olematu. Aga kui Inglismaale minemine tähendab seda, et pean haigusega veidi kauem võitlema, siis see on tagajärg, millega olen nõus leppima. See reis oli seda väärt.
Mu 22. sünnipäevast võib küll 14 päeva möödas olla, kuid täna hommikul potsatas minu postkasti veel üks sünnipäevakingitus! Inglismaalt Koogile rännanud pakk sisaldas endas Petersfieldi kiriku fotoga sünnipäevakaarti ning Radiohead'i albumit The Bends. Needless to say, see kingitus oli kui kirss tordi otsas! Ed oli ilmselgelt selle kõrva taha pannud kui ütlesin, et armastan albumeid plaadi kujul. Nii et nüüd on mul koguni kaks Radioheadi albumit. Jee! Mõned inimesed ikka teavad täpselt mida teha, et mulle naeratus näole tuua! 
