Love hurts

Viimasel ajal on nii, et kuidas ka ei üritaks, no ei tule sulest (või pigem klaviatuuril toksimisest) midagi välja. Seega on see blogipostitus juba kena kuu aega ootel olnud. Aga ma leian, et kui on miski, mis seda nõidust murda suudab, siis on see oma põnevatest filmileidudest kirjutamine. Juba üüratuma aega tagasi said ära vaadatud nii The King's Speech kui ka Blue Valentine, mida ühes varasemas filmipostituses kommenteerida lubasin. Mitu kuud hiljem (kuid siiski-siiski!), siin on mu muljed:

The King's Speech'i kohta võiks öelda, et kuigi ma hindasin kõiki väikseid nüansse ja üleüldist tervikut, siis see 'miski' jäi minu jaoks puudu. Ei naelutanud niimoodi arvutiekraani ette, kui oleksin oodanud. Võib olla oligi asi selles, et kõik need auhinnad ja kriitikute head arvutused paisutasid mu ootused nii kõrgeks. et ma jäin mingit 'wow' monenti ootama; see aga jäi tulemata. Sellegipoolest oli filmil hea ülesehitus ning kaasahaarav storyline. Eriti meeldis mulle filmi huumor. Ja kui rääkida tunnustusest, siis Colin Firth oli sellise keerulise karakteri portreteerimise eest parima näitleja Oscarit 100% väärt.

Blue Valentine'iga tekkisid kohati sarnased tunded. Ka selle linateose puhul jäi midagi täiuslikust filmielamusest puudu. Kuid plusse on sel siiski rohkem kui üks film tahta võiks. Esiteks meeldis mulle see, kuidas ajaga mängitud oli, ehk abielupaari  Dean (Ryan Gosling) ja Cindy (Michelle Williams) tee armumisest lahkuminekuni oli põhimõtteliselt osade kaupa segi paisatud. See tõi varasemate ja hilisemate tunnete vahelise kontrasti eriti hästi välja. Veel rohkem meeldis mulle, et see film ei olnud muinasjutuline. Jah, see oli armastuslugu, kuid ega kõik armastuslood pole õnneliku lõpuga. See oli reaalne ja aus, with no sugar coating on the top. Hea vaheldus enamikele kinos jooksvatele romantilistele filmidele. Don't get me wrong, ma vaatan üsna tihti romantilisi komöödiad ja seda just selleks, et koledast reaalsusest põgeneda hetkeks unistustemaailma, kus kõik alati positiivse lahenduse leiab. Aga tõsiasi on see, et inimesed tihti lakkavad üksteist armastamast ja probleemid sageli ei lahenegi. It's okay not to be okay! Vaid vähesed inimesed saavad oma muinasjutulise lõpu. Selles mõttes on Blue Valentine nii lohutav kui ka värskendav. Eks see ole nagu ta on, et vahel on inimestel vaja muinasjutte, et mitte unustada unistamist, vahel aga valusat tõtt, teadmaks, et vigu teha on inimlik. Ning Blue Valentine pakub just seda viimast. Et mitte liiga mõtiskleval noodil lõpetada pean lisama, et Ryan Goslingust on saamas üks mu lemmikmeesnäitlejaid! Ta on karismaatiline, valib endale suuremas osas väljakutsuvaid rolle ning (mis kõige tähtsam) he's sexy as hell! Seega big thumbs up!

Üks ilusamaid - jah, just ilusamaid - filme, mida viimasel näinud olen on Last Night, romantiline draama Keira Knightley ja Sam Worthingtoniga peaosas. Lugu keerleb selle ümber, kuidas abielupaari mõlemad pooled ühel õhtul teineteisest eemal olles ahvatluste küüsi satuvad. Kuid kes ahvatusele järgi annab? Film tõstatab palju olulisi suhteteemasid- ning küsimusi, sealhulgas näiteks, kas on võimalik armastada mitut meest korraga. Last Night tekitas ka minus endas palju küsimusi. Diskussioonid filmifoorumites panid mind mõtlema, mis siis kokkuvõttes tegelikult suhtele tervislikum on - eitada külgetõmmet (või koguni armastust) teise inimese vastu ja elada edasi kurbusega südames ja 'what if' küsimusega pea kohal või anda kiusatusele üks kord järele, mõistmaks, et ei suuda kedagi armastada nii nagu oma abikaasat? Mingisugust ühest vastust ma loomulikult genereerida ei suutnud, sest mõistus ütleb üht ja süda teist (ja mõlemad kokku veel kolmandat). Kuid omadus inimesi mõtlema panna on ilmselgeks tõestuseks sellele, et filmil on sisu. Uskumatult kaasahaarav ekraaniteos! Põnevus säilis kuni filmi viimaste minutiteni, pakkudes naudingut nii draama kui romantiliste filmide austajaile. Suurepärane töö ka näitlejate poole pealt. Võib vist öelda nüüd, et Keira Knightley on oma šedöövritega end mu lemmiknaisnäitlejana kirja saanud, ning see film mu lemmikfilmide listi lisandunud.

Ning lõpetuseks peab mainima ühtteist ka Waiting For Forever kohta. See romantiline draama räägib noorest poisist nimega Will (Tom Sturridge), kes järgneb oma lapsepõlvearmastusele Emma'le (Rachel Bilson) kõikjale. Ainult, et too ei tea seda. Sounds creepy, I know. Kriitikutelt enamasti negatiivse tagasiside saanud film on osaliselt oma kriitika ka ära teeninud, sest teise inimese jälitamine (olgugi, et siira armastuse nimel) on siiski pigem häiriv ja vale, kui romantiline. Ning teistsuguse kriitikana, mõned karakterid jäid tõesti väljaarendamata, poolikuks. Kuid millegipärast see film ikkagi kokkuvõttes sümpatiseeris mulle. Jah, see oli veider nii dialoogide, situatsioonide kui lõpplahenduse poolest, kuid nende samade asjade pärast oli see ka originaalne. Igaljuhul täielik ajaraiskamine see ei olnud. Samas uuesti ka ei vaataks.

Nüüd on kõik viimseni sulest (klaviatuurist) välja imetud. Pean veel ära mainima, et ootan huviga juba Viru Katusekino ja Artise külastamist!

Lõppu veel üks hea movie score ühelt healt filmilt:


Uute huvitavate filmileidudeni!