... 'Because then I do probably belong there.'
Ma ei ole küll kunagi eriti biiitlite vaimustusega kaasa läinud, kuid kui on üks asi, mida ma vanusega õppinud olen, siis on see muusikaajaloo ning surematute klassikute tunnustamine. Nad on ju ilmselgelt oma au ja kuulsuse millegagi ära teeninud.
Käisin täna Artises vaatamas filmi John Lennoni noorusaastatest nimega Nowhere Boy. Needless to say, jäin oma filmivalikuga väga rahule. Tempokas, kuid mitte liiga kiirustav. Tõsine, kuid mitte liiga dramaatiline, pakkudes nalja, pisaraid ja oh, mis kõige tähtsam - sarkasmi! Lisaks sellele sisaldab film (otseloomulikult) palju vana hääd muusikat nagu näiteks Elvis Presley That's Alright Mama või Screamin' Jay Hawkins'i I Put A Spell On You või The Chordettes'i poolt kuulsaks lauldud ja Dickie Valentine'i poolt kaverdatud Mr. Sandman. Ühesõnaga tõeline maiusapala muusikaarmastajale! Ja ei tasu vist mainidagi kuivõrd see imeilus briti inglise keel minu kui filoloogi kõrvu terve filmi vältel paitas! (I must have been British in my last life, I tellz ya!).
Nii et kes veel pole seda filmi mingil põhjusel näinud (since it was released in 2009) - ruttu-ruttu Artisesse! Hoolid sa John Lennonist või ei, Nowhere Boy on väärt vaatamist!
No comments:
Post a Comment