Won't you take me to Funkytown!

5 päeva. Mina. Greta. Ed. Bethan. Inglismaa. You ready?!

Day 1

Seekord oli hoopis teistmoodi tunne, kui kahel eelmisel korral. See, et sinna minemas olime jõudis kohale alles lennukis olles (ps. käitun õhkutõusul ikka veel nagu vaimustuses olev väike laps, kellele anti just uus mänguasi millega mängida). Teistmoodi oli ka see, et erinevalt eelnevatest Inglismaa reisidest oli meil seekord kõik selge, kuhu minna ja mis teha. Ja mis kõige tähtsam: me ei eksinud mitte kordagi ära (uskuge mind see on saavutus pärast eelmist korda, kui 60 miili sihtpunktist mööda panime)! 1 lennuk, 2 rongi ja 2 tube'i ehk umbes 7 tundi hiljem olimegi väikses Petersfieldis! Ning olgem ausad, pärast rongidega sõitmist ei taha ma vist enam kunagi bussidega Inglismaal seigelda. Nii mõnus oli rahulikult läbi linnade tuhiseda, ilma et sul keegi kuklasse hingaks või valjult selja taga möliseks. Ja Petersfield, ma ütlen teile, oli maagiline! Taevas oli hämar, ilm värskendavalt sombune, linnud laulmas, ümberringi rohelus ja õitsvad lilled; ühtede majade vahel vulises isegi oja! Sõnuseletamatult lummav!

Bethani maja leidsime vaevata üles; väljakutseks osutus hoopis võtmega ukse avamine. Loomulikult avastasime lõpuks, et muukisime ust täiesti vale võtmega. Kui viimaks sisse saime tervitasid meid 2 eriti fuzzy wuzzy't kassi - Sammy ja Whiskers! Maja oli post-it'teid täis nii et pärast kassidega tutvumist läks lahti omamoodi scavenger hunt. Terve maja sai läbi uuritud ja puuritud. Needless to say, olles Inglismaal, olime  absoluutselt kõigest vaimustuses, ka umbes sama lihtsatest asjadest nagu seda on pesukäsnad.

Anygays, kuna olime mõlemad Gretaga suhteliselt väsinud ja pooleldi tõbised, siis kustusime ära enne kui Ed ja Bethan kontsertilt koju jõudsid.  Tõusime siiski üles, et neid tervitada. Ma olen üsna kindel, et meid nähes arvasid nad, et olime rongi alla jäänud, sest üks köhis hullemini kui teine (lisaks sellele olid meil eriliselt atraktiivsed padjanäod peas). Nii et kobisime kõik pärast väikest jutuajamist ja mitut lusikatäit köhasiirupit magama. 

Day 2 aka massive shopping day

Hommik saabus köhaselt, aga me ei kavatsenud mitte mingil juhul sel end lõbutsemast takistada. Nii et autosse ja olimegi teel Portsmouthi! Sõidu ajal sai Bethanile selgeks, et meid on üsna kerge lõbustada, kuna sattusime enamvähem tee ääres seisvast puust ka vaimustusse - lihtsalt sellepärast, et see Inglismaal asus! Näitasime inglastele ka kuidas šopata ja veetsime Primarkis ligi 2 tundi. Kokkuvõttes käisin 3 korda riietuskabiinis ja ostsin lõpuks umbes 1500 krooni eest asju. Oppajoppa, eksole?  Raske oli nii odavas ja ilusate riietega poes mitte hulluks minna ja kõike krabada. Ka mul, kes ma muidu suurem asi šoppaja pole.

Pärast väsitavat ostlemishoogu maandusime Starbucksi toolidel ja ma tellisin endale ühe mõnusa kuuma kakao, yumyum. Tagasi jõudes oli otseloomulikult vaja kõiki uusi riideid ja aksessuaare selga proovida. Tulemuseks siis selline väike moeshow:

Õhtul seadsime sammud Harrowsi pubisse, mis Ed'i jutu kohaselt on üks vanimaid Inglismaal. Meie pubidega võrreldes kohutavalt vaikne väike ruumike. Kuna väljas oli soe, istusime hoopis kogu aja pubi ees seisvatel pinkidel ja rääkisime juttu. Äärmiselt mõnus kevadine õhtu!

Pärast 1 pinti siidrit oli kõht parajalt täis ja uni ka pressis peale. Aga kas ma sain öösel ka magada? Oh ei. Vaevlesin terve öö kõhuvalu ja iivelduse käes ja sain kokkuvõttes heal juhul 3 tunnikest magada. Nii et mul oli põhimõtteliselt terve öö aega Inglismaa telesaateid uurida. Ja minu "õnneks'' tuli välja, et Inglismaal polegi öösiti midagi telekast vaadata. Juhhei ja valleraa!

Day 3 aka Funkytoooown! 

London, baby! Väsimus andis tunda, aga põnevus sai võitu. Külastasin esimest korda Chinatowni. Lol, ostsin ühest poest teed nimega Monkey Pick Oolong (puhtalt sellepärast, et see sisaldas sõna monkey). Pärast väikest linnapeal tiirutamist oli Wembley ja Mcfly aeg! Kui algul nii excited ei olnud, siis lõpuks ikka 'küttis küll kuumaks' või kuidas iganes need djryanangelosed ütlevad. Eriline ahvivaimustus tuli peale siis kui B-lava alla lasti ja kõik mu kunagise lemmikbändi lemmikmehed mu pea kohalt üle kõndisid. I got to see Dougie's crotch, woo! Made my day (in a non-perverse way)! Too bad I didn't get to touch their balls (publiku seas liikusid ringi suured pallid nende nimedega.. päriselt ka).

 

Rääkides lauludest, siis The Heart Never Lies oli nii heartfelt ja nii siiras, et mul tuli peaaegu pisar silma! Panin spetsiaalselt selle laulu jaoks kaamera käest, lihtsalt et hetke nautida ja kõike seda enda mällu salvestada. 7 aastat nende poistega üles kasvada on olnud tõeline õnnistus! Ilma nendeta poleks ma võib olla mitte kunagi Inglismaad enda jaoks avastanud ja selle eest olen ma neile igavesti tänulik. Ning Tomi sõnad enne seda lugu tulid südamest, I could feel it!

'It's not always easy but McFly's here forever!' 

Pärast kontserti jooksime sellise hooga metroo peatusesse, et hing pidi kinni jääma, aga see-eest jõudsime viimasele rongile. Muljetasime terve tee Bethani juurde! Kõrvus kumises pärast 2 päeva (ilmselt sellepärast et keegi tagant karjus mulle koguaeg kõrvu).

Day 4 aka the morning after

Slept like a baby. Arvasin isegi hetkeks hommikul ärgates, et see on minu kass, kes ukse taga karjub. Magasime umbes üheni. Pererahvas tahtis ühel hetkel juba kontrollima tulla, kas me ikka hingame. Pärast hommikusööki tegime Petersfieldile ühe kena tiiru peale. Ilm oli nii soe, et sai vabalt ainult dressikaga ringi käia. Astusime läbi mitmest kaltsukast ja ka retromuusikapoest, kust üritasin tulutult Joosepile mõnd haruldast Radioheadi või biitlite plaati leida. Õnneks tegin siiski ühes kohalikus charity shopis paar head leidu. Leidsime ka aega, et kirikuhoovis murul pikutada ja kukerpalle teha! Ed ja Bethan vaatasid meid kui mõndasid Alaskalt tulnud eskimoid, kes pole kunagi elus muru näinud.

Korraliku toidusaagi, mida koju viia, saime kätte Tescost. Kõige õnnelikum olin aga Radioheadi uue albumi pärast! Lõpuks ometi on mul üks ehtne Radioheadi plaat, mida saab käega katsuda! Koju jõudes kostitas Bethani ema meid mahlaka praega (how sweet it that!).

Õhtul liikusime Wetherspoons'i pubi poole, kus jõin selle saadusliku pudeli siidrit, mis kaheks nädalaks mult totaalselt tervise röövis. Pubist tagasi jõudes oli kurk nii valus, et ka kuum tee ja köhasiirupid enam ei aidanud. Aga jutuajamine Bethani emaga enne magamaminekut oli mõnus! Inglise keeles rääkimine pole kunagi varem loomulikumalt tulnud. 

Day 5 aka homebound

Ärgata oli raske, kuna seljataga polnud tänu kehvale tervisele just kõige pikem öö. Pärast enese kordaseadmist oli aeg lahkele pererahvale head aega öelda. Kurb oli lahkuda, aga teadmine, et sinna tagasi oodatud oleme, tegi hüvastijätu natuke kergemaks. Juba eelmine õhtu tegime plaane järgmiseks külaskäiguks. Meid lubati Bath'i ja kõiksugu huvitavatesse kohtadesse järgmine kord vedada! Bless! Hommikusööki sõime kohvikus, kus Ed töötab. Minu eine kujutas endast peaaegu et taldrikusuurust võileiba, mis oli mulle ilmselgelt liig. Samal ajal kui ülienergiline Greta raadio saatel meile karaoket laulis üritasin mina seda hiiglaslikku võileiba hävitada. Pidin enne viimase ampsu sissepigistamist end tükk aega koguma. Pole vist ime, et järgmine toidukord oli alles kell 10 õhtul kodus.

Anyways, pärast hommikusööki tulid nad meid rongijaama ära saatma. Kahju oli lahkuda. Esimest korda elus oli tõeliselt kahju lahkuda. Ma polnud eelmistel kordadel kunagi ennast Inglismaal niivõrd koduselt tundnud. Taipasin, et minu plaan mõneks ajaks Inglismaale kolida võiks isegi õnnestuda. Vaieldamatult parim asi reisi vältel oli inglise keeles rääkida. Ja see tuli mul seekord nii iseenesest mõistetavalt kergelt! Once again sai ka mu aktsent kiita, mis oli minu jaoks väga suur kompliment. Ning Ed'iga Gretat mõnitada oli ka päris amusing. Ja Bethani kassid olid toredad! Ja ilm oli nii mõnus!

Pärast sellist ilusat rohelist ja sooja kevadet oli raske tagasi lumehunnikutesse saabuda. Lisaks kõigele oli mul koju jõudes päris korralik palavik, kurk nii valus, et eelistasin üldse mitte neeleta, köha tugevaim kui kunagi varem ja hääl praktiliselt olematu. Aga kui Inglismaale minemine tähendab seda, et pean haigusega veidi kauem võitlema, siis see on tagajärg, millega olen nõus leppima. See reis oli seda väärt.

Won't you take me to Funkytown again! Please?