Cinema Sunday

Mulle meeldib pühapäeviti linnas käia. Linn on siis alati kuidagi kummaliselt rahulik, maagiliselt isegi. Kuhugi kiirustavate ja rüselevate inimeste asemel astuvad vastu puhanud näod. Inimesed üldse liiguvad hoopis teise rütmi järgi. Mina ise liigun teise rütmi järgi. See on niisugune päev, kus isegi kõige külmema ja tuulisema lehti näkku lennutava ilmaga on mingisugune mõnus soe sees. Vähemalt minul.

Ja mida paremat veel ühest kenast pühapäevaõhtusest linnaskäigust tahta kui mitte väärt kinoelamust! Esiteks nägin ära Step Up 3D, mis mulle üllataval kombel isegi meeldis. Storyline erines piisavalt eelnevate osade stuck up rich kid vs the poor 'imma-mothafuckin-beat-your-ass-up-if-you-don't-get-the-hell-outta-my-face' gangsta teemast. Oh wait, see oli täpselt samasugune. Lol. Igaljuhul selles loos oli midagi põnevamat kui eelmistes. Lisaks olid tantsud nii ebareaalselt hea koreograafiaga, et hakka või kahtlema, kas need igasse ilmakaarde ja veelgi kaugemale väänlevad ja hüppavad tegelased ikka inimesed on. Ning tänu 3D efektile tundsin ka ennast kui filmi sees olevat. Aah, sellised filmid äratavad minus alati selle 'sisemise tantsija'!

Teist filmi käisin vaatamas juba armsaks saanud vanas heas Uue Maailma Seltsimajas. Isegi pärast joogist vähese unega eelmist ööd poleks ma tahtnud olla kuskil mujal kui just seal, tugitoolis, käes tass rohelist teed, ümberringi toredad inimesed ja ees ekraanil film 24 Hour Party People. See 2002 aasta Briti linateos räägib Manchesteri muusikaelust sel ajal, kui olid radaril tegijad nagu Joy Division, Happy Mondays jt. Kuigi tegelased ja situatsioonid pool-fiktsionaalsed on ja film ise peenest huumorist kubiseb, oli see minu jaoks siiski hariv. Muusikaliselt. Ja juba muusika pärast tasus seda filmi vaadata. Avastasin ennast pärast kodus ka Joy Divisionit kuulamas. Läbi linna jalutamine ja kerge burks panid õhtule ilusa punkti.

Nothing like a cinema sunday!

This is the time of my life

Elu on ilus. Jah, kohe täitsa ilus. Pange see päev kalendrisse kirja kui tahate, sest minu suust selliseid avaldusi tihti ei kuule.

Ma tean, et paljud kasutavad seda väljendit üsna kergekäeliselt, kuid mina üldiselt väldin selliste väljendite loopimist hetkeemotsiooni ajel. Minu jaoks avaldub elu ilu siiski pikema aja vältel ja selleks, et sinna olen-oma-eluga-rahul faasi saada, tuleb vaeva näha. Kui ma olen midagi selle viimase aasta jooksul õppinud, siis just seda, et õnn ei kuku käed rüpes istudes sülle. Need, kes mind kaua ja teistest enim tunnevad (või pigem tundsid?) võivad kinnitada, et olen aastaga palju muutunud. Just sisemiselt. Mõttelaadilt. Aga seda kui palju vaeva ma nägema olen pidanud ei kujuta vist keegi ette. Nii et neile, kes vana Kristinat taga leinavad - don't! I never liked her. Mis mulle aga meeldib on see, et saan nüüd lõpuks öelda, et keegi ei tea mind paremini kui mina ise. Ma võibolla pole küll veel täpselt see inimene, kes ma olla tahaks ja 100% enda eluga rahul, but I'm getting there.

Kui juba jutt enseseavastustest käib, siis jõudsin just hiljuti järeldusele, et peod + alkohol ei ole päris minu jaoks. Tegelikult tegin selle avastuse juba tükk aega tagasi, kuid selle õigsuses veendusin alles nüüd. Mitte, et ma ütleks, et ma neid kahte enam mitte kunagi kokku ei sega, aga kindlasti vähenevad kogused, nii nagu on vähenenud üleüldine vajadus alkoholi järele. Call me crazy, aga mulle meeldib mäletada iga hetke, iga sõna, olgu need kui tahes tähtsusetud. Mu sõber küsis mult täna, et mis see siis on, mis mu elu nii lilleliseks teeb? Minu vastus: see, et oskan seda nautida sellisena nagu ta on. Ja selleks pole tarvis mingeid mõnuaineid. Vaja on vaid ärkvel olla ja võtta igast hetkest kõike, mida võtta annab.
 
Nautigem elu!

Underworld

'When everybody's dancing I feel like I'm all alone in a sea of faces.'

Passion, like the fruit

Vahel juhtub, et unustan, mis mind kitarri mängima motiveeris, miks ma üldse selle pilli kätte võtsin. Ja siis vajub kogu harjutamine soiku. Õnneks piisab mulle vaid väiksest turgutusest, et inspiratsioon uuesti üles leida.

Ning seekordne tänu kuulub filmi Once muusikalistele autoritele. Kui film ise minus kõige suuremat vaimustust ei tekitanud, siis soundtrackiga oli vastupidi. See, kui hingestatult meespeategelane muusikat tegi oli lihtsalt niivõrd inspireeriv, et film polnud veel poole pealgi, kui enda kitarri kätte haarasin ja seda tinistama hakkasin. Ja ma polnud seda ammu juba teinud. Lihtsalt mänginud. Ja mängimist südamest nautinud. Nüüd on ind vähemalt kuuks ajaks garanteeritud.

Kui jutt juba filmidele läks, siis käisin ühel vihmasel pühapäeva õhtul Uue Maailma Seltsimajas  Elektrikapi kino nimelisel üritusel vaatamas Itaalia linateost nimega I Fidanzati (The Fiances), mis räägib kahest armastajast, kes püüavad oma kaugsuhet toimima panna. Kuigi film ise oma pikalivenimise  ja dialoogivähesuse poolest suurem asi minu maitse  polnud, siis kuuma tee ja mõnusa atmosfääri pärast tasus ikka kohale minna. Gotta love that place!

Päris korraliku filmielamuse sain aga eile, kui vaatasin samanimelisel raamatul põhinevat filmi Snow Angels. Üle pika aja kõige depresiivsem, aga ka kõige realistlikum film, mida näinud olen. Palju keerulisi suhteliine, segaseid emotsioonipuntraid ning suurepärast tööd näitlejate poolt - just the way I like it! Nagu keegi nutikas inimene internetis oma filmiarvustuses ütles: See on masendav, aga sa ei suuda kõrvale vaadata.

Omamoodi huvitav oli ka Humbouldt County, mis jutustab lugu arstitudengist, kes satub tüdrukule järgnedes Humbouldti maakonna metsade sügavuses elavate kanepikasvatajate seltskonda. Väga silmiavav film, mis portreteerib kanepikasvatajaid kui inimesi, mitte pelgalt illegaalse äriga tegelevaid kurjategijaid.
(Ps. See film sisaldab endas ka väga ilusaid looduskaadreid!)

Ühesõnaga, olge lahedad ja vaadake häid filme! Kunagi ei tea, võibolla leiate mõnest midagi sama tähenduslikku nagu mina leidsin Once'st inspiratsiooni.

Little cracks they escalated

See on huvitav, kuidas asjad ööpimeduses hoopis kurjakuulutavamana tunduvad, kui nad tegelikult on. Seda eriti üksi ringi seigeldes. Siis ei ole midagi imestada, kui isegi heinapall sulle kallale kargavat näib, rääkimata varjudest, mis vahel su kõige kardetavamate õudusunenägude tegelaste kuju võtavad. 

Yep, you guessed it, väike öine jalutuskäik tuli jälle ära. Marsruut: Maardu järv - Koogi ehk 10 kilomeetrit puhast kõndimisrõõmu! Teekond sisaldas endas muuhulgas vihaste ilmaoludega võidu jooksmist keset Peterburi maanteed, kihutavate autode eest teeäärsetesse lompidesse hüppamist, pulgakommi söömist, hulganisti ebaõnnestunud hääletamiskatseid ning aeg-ajalt ka iseendaga rääkimist. All in all, great success! Kui välja arvata see, et avastasin ennast huvituvat päris jalgsimatkale minemisest, siis midagi head sellest öisest jalutuskäigust ei tulnud. Pigem halba, sest mu usaldus meeste vastu on nüüd veelgi kahanenud. Ja selleks on vahel veelgi vähem vaja kui sõbra lubadusest taganemist.

Loodan vaid, et maailmas siiski on mehi, kes ei vea teisi inimesi alt. Oleks ju tore, kui saaks vahelduseks loota ka kellelegi teisele, mitte ainult iseendale.

Teie terviseks!

Hold on

Haige olemine, haiglad, trauma - sellised on viimaste päevade märksõnad. Ilmselt sõnusin ära, kui ütlesin eelmise nädala algul, et pole ammu tõelist haigust tunda saanud, sest nädala lõpul olin kui jalust niidetud. Ja selle teo taga polnud mitte üks valge prints hobusel, vaid üks väga kuri viirusenärakas! Haigla territoorumile ma loomulikult selle pisiku tõttu ei sattunud. Arstile oli minek teises asjus. Ja kui mul varem polnud mitte vähimatki hirmu haigla ees, siis pärast tänasele õõvastavale vaatepildile tunnistajaks olemist ma ilmselt nii hea meelega polikliiniku ustest enam sisse ei astu. Nimelt, leidsin ennast reaalselt keset Dr House'i osa (nõrganärvilistel lugeda omal vastutusel).

Olin just parajasti haigla koridoris ootamas arsti vastuvõttu, kui minust vaevalt meetri kaugusel istuv mees sai (epilepsia?) hoo. See oli ühtlasi ka esimene kord, kui minu süütud silmad taolist asja pealt näinud on. Kui asi oleks ainult kontrollimatu tõmblemisega piirdunud, siis poleks šokk ilmselt nii suur olnud. Kuid kuna ta veel oma pea ära lõi nii, et sellest ojadena (ja ma ei liialda!) verd purskama hakkas, siis olin ikka päris korralikult ära hirmutatud. See vaatepilt söövitas end vist nii selgelt mu mälusse, et näen tõenäoliselt täna öösel unes kuidas iseenda vereloigus tõmblev näost hall täiskasvanud mees mulle silmisse vaatab. Sest seda ta ju tegigi. And it creeped the hell out of me. Ilmselgelt on reaktsioon selliste asjade peale täiesti individuaalne. Olen kindel, et mõni poleks teist nägugi teinud, kuid mina kui kõige õrnahingelisem, kõige empaatilisem ja veidike nõrganärviline inimene lihtsalt ei oska ennast mitte häirida lasta. Mulle ei ole vaja selliseid pildikesi oma pähe. Piisab sellest, et olen taoliste asjade toimumisest teadlik. Ülejäänu jätan professionaalide hooleks. Minust ei saa kunagi arsti, that's for sure, kuid õnneks on inimeste abistamiseks ka teisi viise.

Olge terved!

Luke, I am your father!

Nii. Nüüd sain siis ka ametliku kinnituse oma kahtlustele - asthma it is. Õnneks on see nö 'parim' astma vorm, mida üks astmaatik tahta võiks. Ehk siis kerge astma. Küll aga pean arsti ettekirjutusel järgmised 3 kuud regulaarselt inhalaatorit kasutama. Eks siis aja jooksul selgub, kas see ka mingeid muutusi toob. Muide, arst kinnitas mulle, et see ravim on soodne. Oleks kohe pidanud aimama, et meie arusaamad soodsast võivad 'natukene' üksteisest erineda. Üks selline väike asjandus läks mulle maksma 220 krooni. Ja seda 75% soodustusega! Kujutage siis ette, mis see veel ilma soodustuseta maksta võiks, sel juhul küsitaks astmaatikult sõna otseses mõttes hingehinda!

Vahetades aga sujuvalt teemat (okei, võibolla mitte nii sujuvalt), esimene koolinädal on suhteliselt märkamatult lõpule jõudnud. Ja endiselt pole koolirütmist jälgegi. Ikka ja jälle avastan ennast kell 3 või kell 4 öösel ikka arvutis olevat. Te võite ju aimata, kui raske on oma filmilembusest loobuda. Aga ma isegi ei luba, et hakkan järgmisest nädalast korralikuks, sest ma tean end natuke liiga hästi. Selle eest luban hoopis kaks uut filmi ära vaadata, mis ma endale mõned päevad tagasi tõmbasin. Säh teile kooki moosiga! PS. tahaks Viru katusekino ka lõpuks külastada.

Rääkides Virust, what are the odds, et ma jälle Vaiko Epliku nägema juhtusin, seekord siis Viru tänava läheduses. Kuna tean isegi ühtteist stalkimisest, siis ei pane ma seda talle pahaks. Olen ju siiski noor ja ilus. Ja astmaatik. What more cudcha ask for?