Veel 15 minutit

Tere. Minu nimi on Kristina. Ja ma avastasin kaks päeva täiesti maagilise maailma!

Maailma, kus inimesed sulle tänavail soojalt vastu naeratavad, kus osatakse ja tahetakse olla sõbralikud. Maailma, kus hinnatakse kvaliteetset muusikat. Maailma, kus inimesed julgevad olla nemad ise ning kus ei olda võõrad stiilile. Maailma, kus iga naaber on ühtlasi ka sõber. Maailma, mis hoiab ühte. Maailma, kuhu tunnen, et südames kuulun. Jah, sa võid aeg ajalt puust plangugu vastu pead saada, kuid seda mitte kunagi meelega! Ja kui sa arvad, et keegi su ratta ära varastas, siis võta rahulikult Seltsimajas tass teed ja loe raamatut, sest küll su naaber, kes ratast väikseks käiguks poodi laenas, selle mõne hetke pärast tagasi toob!

Tere tulemast Uude maailma!

Kahest päevast Uue Maailma tänavafestivalil piisas täiesti, et ma sellesse mõnusalt boheemlaslikku kommuunilaadsesse paika armuksin. See küll asub Tallinna kesklinnas, kuid saan omast kogemusest rääkida, et sinna sisenedes on uskumatult lihtne unustada, et üldse Tallinna piirides viibid. See on tõesti maailm omaette. Kummaliselt sooja ja paeluva atmosfääriga paik. Nagu kodu. Ainult, et veel parem!

Tänavafestival sisaldas endas äärmiselt sõbralike inimestega tutvumist, koogisöömis- ja teejoomisnaudingut, sutsu alkoholi, Seltsimaja hoovis diivanil lösutamist and last but not least, hindamatut kontserdielamust! Trio, koosseisus Jaan Pehk, Vaiko Eplik ja Jarek Kasar, oli lihtsalt fenomenaalne! Lugude valik, lavaline olek, vokaal, improvisatsioon - see kõik oli kümnesse! Ka Lenna sai mõnusa hubase kontserdiga hakkama (Go Ahven ja Masso! See tähendab.. ee.. mida?), aga nii kustumatut muljet ta siiski mulle jätnud kui eelmainitud 'kuldne trio'.

Saatuz!!!

And what are the odds, et Vaiko Eplik mulle ja Gretale Viru keskuses järgmisel päeval vastu juhtus jalutama? Vahel on selliseid päevi, kus kõik asjad mingil maagilisel moel paika loksuvad ning see oli üks neist päevadest. Paneb mõtlema, et äkki saatus siiski on mingil määral olemas. Aga ainult mingil määral, sest mõningate soovide ja unistuste täide minemise nimel peab ju ise ka natukene vaeva nägema, eks? Igatahes, Uue Maailma elanikud, ärge siis väga välja tehke kui üks vaene tudengist Koogi küla kodanik teie kodutänavaile edaspidi natukene liiga tihti ära eksima hakkab. Kui stalkimisharjumused kõrvale jätta on ta tegelikult täitsa vahva inimene!

Ja rääkides saatusest, selline armas lookene siia lõppu: klikin selle lingi peale, sest see viib mind kuulama Orelipoisi lahedat lugu

Music is our freedom

Uskumatu, aga ma tõesti ootan, et kool juba pihta hakkaks! See kolmas ja viimane aasta. See aasta, kus enam pole mingeid segadusi ja sellest tingitud asjatut stressi, vaid on maa ja ilm aega, et rahulikult kogu ülikoolikogemust nautida. Ja oi, kus ma kavatsen seda teha!

Ootan praktiliselt iga uut ainekursust suure huviga. Eriti excited olen aga muusikakriitika erikursuse pärast. Kujutage ette, see aine lausa nõuab kontsertite ja festivalide külastamist ja loomulikult ka kuuldu kritiseerimist. Kaks minu lemmiktegevust ühendatud. Mis võiks olla ideaalsem? Ainuke asi, mis teeb kurvaks on see, et ma sel aastal enam WAFis ei jätka. WAF on nende kahe aasta jooksul, mil ma seal käinud olen, saanud kui teiseks koduks. Imelik on mõelda, et ma sinna enam vähemalt kord nädalas pead sisse ei pista, et häälepaelu teritada või siis, et lihtsalt toredate inimestega lõbusalt aega veeta.

Laulujumal vaid teab, kui tänulik ma olen kõige eest, mis sealsed pedagoogid ja kaaswafikad mulle andnud on! Ja kui te varem juba ei teadnud, siis nüüd teate, et just teie olete mu enesekindluse ja eneseusu allikad; need tegelased, kes on teinud minust nii parema laulja kui ka parema inimese. Ma armastan teid kõikide nende hetkede eest, mil maailm tundus ilusam paik puhtalt sellepärast, et teie ja muusika mul olemas olite. Laululahing kuulub igavesti ühtede mu elu parimate kogemuste hulka. Ja teie kuulute igavesti mu südamesse.

Take care. Bye bye. See ya around. Aeg on uuteks kogemusteks. Ja ma olen valmis. Ning kus iganes suunas ma ka ei liiguks, üks asi on kindel - minu muusika jääb minuga.

Veel üks kord, for old time's sake:

 

Chica bomb!

See on huvitav, kuidas muusika mu kõrvaklappides peab alati vastama olustikule, ümbruskonnale ja meeleolule. Võiks öelda, et igal väiksemal või suuremal sündmusel mu elus on oma soundtrack.

Minu lemmikosa Hiiumaale mineku juures on alati olnud praamisõit. Ma ei suudaks vist sõnadessegi panna kui väga ma merd jumaldan. Ja poolteist tundi praamiga sõitmist, see tähendab one on one time'i merega. Ning mis oleks kvaliteetaeg ilma kvaliteetmuusikata. Selle praamisõidu sountrackiks sai Islandi päritolu Jónsi sooloalbum Go. Maagilised aga samas mõnusalt karged põhjamaised saundid segunesid ideaalselt müstilisel merel möllavate taltsutamatute lainetega ja tekitasid tunde nagu kõik oleks võimalik ning et parim ootab veel ees. Oleks siis ülejäänud reis sama nauditav olnud.

Ema igaöised norskamismaratonid ja sellest tingitud magamatus kutsusid esile väga pahura Kristina. Loomulikult ei aidanud kaasa ka tühjast tähjast tekkinud vaidlused ja tunne, et sinuga eriti ei arvestata. Note to self: mõtle tulevikus kaks korda enne kui perepuhkusega nõustud. Rõhk sõnal 'puhkus'. Kuid vähemalt oli hiidlastest sugulaste seltsis toredaid hetki ning tädi Lydia hoovis muru peal pikutada äärmiselt meeldiv!

Viimane õhtu sõpradega Kärdlas ja quality time Gretaga tema ütlemata toredate vana(vana)emade juures panid seekordsele Hiiumaa tripile siiski positiivse punkti. Eriti mõnus oli hommikul päiksepaiste saatel soe teetass käes ja hea muusika klappides mere äärde jalutada. See juba meenutas mulle seda puhkust, mille järgi ma Hiiumaale olin läinud.

Tõeline puhkus oli aga lõpuks siiski see, kui sain pärast viite pooleldi unetut ööd maanduda oma mõnusasse (norskamisvabasse) voodisse ja magada seal õndsalt kuni kella kolmeni päeval, ainsaks soundtrackiks peas mu enda hingamine.

Nagu Vaiko enda ja Eliidi esimese plaadi lõpusõnas ütleb: Sänx a lot ja näeme tulevikus!

Honey, let's do your hair

Aga aitab filmidest ja filmijutust ja kõigest sellest monkeybisnjessist, sest mina lähen HIIUMAALE! Ja uskuge mind, seda kohta ei kutsuta ilma asja paradiisisaareks!
See ongi reaalselt maailma parim paik, kus käia akusid laadimas. Ja just seda mul plaanis teha ongi.

Is gonna be a week full of sweet joyfullness!!!!


Peace out, brothas!



xx
oo
ho ho ho

The greatest thing you'll ever learn is just to love..

.. and be loved in return.

Tundub, et viimasel ajal ma muud ei teegi kui elan teiste elusid. Filmide vaatamine tundub mulle vahel sellena - kellegi teise elu elamisena. Mõneks tunniks tundmatusse reaalsusesse hüppamisena või põgenemisena, kuidas soovite. Ja nendeks mõneks lühikeseks tunniks kaovad kõik isiklikud mured, nagu imeks mingi nähtamatu kogu kõik su mõtted endasse. Justkui puhkus. Ainult, et iseendast. Tõsi, mitte küll kauaks.

Vaatasin eile filmi nimega Away From Her. See jutustab lugu mehest, kelle naisel diagnoositakse Alzheimeri tõbi. Ja selle filmi nägemine pani mind mõtlema, et kas mina suudaksin leppida sellega kui mu elu armastus mind ühel hetkel enam absoluutselt ei mäletaks? Raske on midagi oletada, kuid üks asi on kindel: see murraks mu südame miljoniks väikseks tükiks. Ja kui armastus on kui hapnik, siis kuidas õppida ilma selleta hingama? Loodan, et mu elus ei saabu kunagi hetke, kus pean tõdema, et olen vana, hallipäine, ja üksi.

Armastagem üksteist!

Good muzicxx

Tänasega algab "Kristina õpib tundma head Eesti muusikat (ja välismaa rokilegende)" kuu.

Jep, just nii!

Minu valduses on seitse albumit sellistelt toredatelt artistidelt nagu Vaiko Eplik & Eliit, Röövel Ööbik, Pink Floyd ja Nirvana ning minu ülesandeks on need ära kuulata ja positiivselt üllatuda. Olles juba ühe albumiga vaikselt tutvust teinud, tundub, et selle viimase ülesandega ei saa väga raske olema.

Aitäh toredale Joosepile, kes oli nii lahke ja mulle kõik need plaadid kuulamiseks tõi!

Let the listening begin!

Everything could have been anything else

Ma vaatasin eile ära filmi, mis kukub ilmselt kõige keerulisemate aga samas ka kõige lummavamate filmide kategooriasse, mida ma kunagi näinud olen - Mr Nobody.

Müts maha nende ees, kes sellise süžeega hakkama said ja filmi sellele vääriliselt teostasid! Järjekordselt suurepärased eriefektid, ajaga mängimine ja tegelaskujude olemuse portreteerimine. Ütleme nii, et see on üks neist filmidest, mille puhul oleks imelik mitte segaduses olla pärast selle äranägemist. Laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma ka kell 3 öösel veel mitmeid tunde üleval olla, et see film enda jaoks lahti mõelda nii et võtsin appi virtuaalse sõbra IMDb ning sealne message boardi postitus tõi soovitud selguse. Võite juba aimata, et neid 'aaaaa, nüüd ma saan aru!' momente jagus küllaga. Kui mu arvamus sellest filmist juba linateose lõppedes, ikka veel segaduses olles, oli hea, siis pärast vastuste saamist jõudsin järeldusele, et see film on ikka uskumatult hea.

Huvitav on see, et Inceptioni'l on facebookis 1,640,828 fänni ja Mr Nobody'l kõigest 6,691. Ja nüüd tuleb koht, kus ma ütlen, et loomulikult on inimesed erinevad, neil on erinevad maitsed ja seetõttu erinevad eelistused jne jne. Ja nagu ma lugesin, pole Mr Nobody isegi USAs esilinastunud (shame on you, U.S.. movie.. people!!!) Aga olgu nende arvude suure vahe seletus milline tahes, mina leian, et Mr Nobody vääriks suuremat tähelepanu. Samas pole Facebook mingi teab mis suur näitaja nii, et me ei saagi teada kui paljude uudishimulike vaatajate lemmikfilmide hulka Härra Eikeegi tegelikkuses jõudnud on. Aga olge mureta, Inception'it ma maha tegema ei hakka. Miks peaksingi? See oli hella good film! (pealegi kardaksin ma neid miljonit inimest, kes mulle ilmselt kallale tuleksid, kui ma selle kohta ühtegi halba sõna julgeks öelda.. just kidding!) Kõik, mis ma ütlen on, et kui sulle meeldis Inception ja selle keerulisus, siis ole Mr Nobody puhul valmis veel suuremaks segaduseks (aga ka põnevuseks!)

See film on kohustuslik igale inimesele, keda paeluvad sci-fi/fantasy tüüpi natukese draama ja romance'ga vürtsitatud linateosed, ja kes actually tahab ja viitsib mõelda. Sest olgem ausad, tänapäeva blockbusteriga pole muud peale hakata kui vaid vaadata ja reageerida, aga Mr Nobody taoliste filmide puhul tuleb kõigepealt vaadata, mõelda ja alles siis saab reageerida.

Aah, nii hea ikka kui vahel filmivalikuga kümnesse tabad!