Eile otsustasin lõpuks julguse kokku võtta ning oma kondid pööningule vedada. Päris keeruline oli veenda kedagi endaga kaasa tulema, sest ükski meie pere liige ei kipu eriti sinna kogu selle tolmu, ebastabiilse pinna ja no muidugi väidetavate kummituste pärast minna. Siiski õnnestus mul Maire nõusse saada ning mingi aja pärast oli ka ema sellele mõttele juba vähe vastuvõtlikum. Leidsin üles kastid, mida olin Mustamäelt ärakolimisest saati ehk põhimõtteliselt üle kümne aasta taga otsinud. Milline nostalgia! Panin taustaks mängima kõige vanemad lood, mis arvutisügavustest leidsin ning veetsin terve õhtu kõiki oma lapsepõlve asju uurides-puurides.
Neist kastidest tuli välja ikka igasugu geniaalsusi. Ühest näiteks avastasin terve karbitäie Kinder Surprise üllatusmuna mänguasju, hulga Barbie katalooge ja kunagi ammu-ammu (kurat teab kust) korjatud kivid, teisest ärakuivanud plastiliini junnid, iidsed joonistused, isetehtud lauamängud ning vana hüppenööri. Kõige huvitavamate leidude seas olid mu kuulikeste ning kommipaberite kollektsioonid. Siin tuleb esile selge vahe tolle aja lapse ning tänapäeva lapse vahel. Ei olnud meil arvutit ega mingi ajani telefonigi, seega pidi leidma muud tegevust. Ja ega ma vist polnud normaalne laps ka. Ei tea just paljusid, kes korjaks kõiksugu kommipabereid või väikseid kollaseid püstolikuulikesi. Tuleb vist õnnelik olla, et vähemalt ei tegelenud ma pahandustega. Igaljuhul mõtlesin, et sorteerin sellest kommipaberite hunnikust Kalevi omad välja ning saadan neile postiga väikse flashbacki minevikust. Saavad ka naerda. Rääkides naljadest, veel üks naljakas asi, mida kunagi tegin, oli emale kirjakeste saatmine. Leiutasin emale riidekapi ukse peale postkasti meenutava suure ümbriku, kuhu igal hommikul mingi kirja sisse pistsin. Leidsin üsna mitu sellist kirjatükki üles. Uskumatu fantaasia. Aga vähemalt kirjutasin iga kirja lõppu emale, et armastan teda, ja seda pole kunagi liiga palju öeldud. Tore teada, et olin väiksena palju ekspressiivsem kui nüüd. 
Tulles leidude juurde tagasi, eriti õnnelikuks tegi see, et oma 1.-6. klassi koolipäevikud üles leidsin! Puhas huumor. Juba esimese klassi päeviku järgi võis näha, et numbrid polnud just mu tugevaim külg, sest halvemad hinded olid mul ainult matemaatikas. See-eest inglise keeles sain alati kiitusi, mida (tuleb tunnistada) oli päris meeldiv lugeda. Samuti sain teada, et murdsin juba teises klassis ehk 8-aastasena oma näpuluu. See ongi see kurikuulus insident, mis mind palle pelgama pani. Pole siis ime, et ma edaspidi nii kartlik olin, kui mind vaest väikest tüdrukut juba nii noorena vigastati! Välja tuli ka mu Barbie pinal, mille üle mäletatavasti kunagi väga uhke olin, ja sada muud asja, mille olemasolu ma totaalselt ära unustanud olin!Osa asju läks muidugi prügisse, näiteks vanad äralagunenud kunstiprojektid ja McDonald'si lasteeine karbid (DON'T ASK, god knows why I kept that pile of crap). Kõige tähtsamad ning alleshoidmist väärt asjad leidsid endale aga puhtas ja sitikatevabas kastis uue kodu. Loodetavasti leian kunagi kõigile oma memorabilia esemetele pappkastide asemel korraliku panipaiga. Seniks aga seisavad kõik vanad kleepsualbumid, sõbrapäevikud, kirjad, kunagised prillid, üks viieline füüsikatöö ja muu mäletamistväärt kraam kenasti kappi ärapeidetuna. Sodist peab vabanema, kuid erilise emotsionaalse väärtusega asjadest tuleb kümne küünega kinni hoida.
vahetame kleepse????? :D
ReplyDelete