Last Friday Night

Eelmisel reedel sai esimest korda sel aastal telkimas käidud. Või minu puhul esimest korda üle viie aasta. Ma ei ole küll endiselt telgis magamise fänn, kuid lõkke ümber hiliste tundideni sõpradega istuda võiks ma iga kell!



Telgid said püsti pandud Neeme randa, et saaks ikka aeg-ajalt end merevees jahutada, kuid nii mul kui ka mõnel teisel ei tulnud ujumisest midagi välja, kuna vesi osutus uskumatult külmaks. Poisid siiski kastsid end vette, kuid seda valju kirumise ning roppuste saatel. Vee testimisele eelnes ja järgnes lõputu võitlus kärbseparvedega, kes meid vaeseid telkijaid igast ilmakaarest ründasid, nii et veetsin esialgu rohkem aega rannaäärel kui laagriplatsil, sest seal oli kärbseid tunduvalt vähem. Huvitav, et isegi putukamürk neid eemale ei peletanud. Igatahes ütleme nii, et ka kärbsed olid omajagu roppuste sihtmärgiks.

Õhtu edenedes rahunesid aga nemadki.  Lõpuks sai põlema ka lõke. Nalja, naeru, huvitavaid vestlusi ning alkoholi jätkus hommikuni. Võtsin ühel hetkel isegi ette pikema jalutuskäigu mööda rannaäärt, jalad vees ning Bon Iveri muusika kõrvus. Tagasi pöördudes olid kõik juba vaikselt väsinud ning nii peagi otsustatigi end telkides kerra keerata. Kuna aga teadsin, et ei suuda niikuinii telgis korralikult magada, siis läksin öösel kõigi oma kodinatega koju. After all, see oli ju kõigest 6 km kaugusel, ning mõte oma suurest ja pehmest voodist tundus palju parem kui kõva maapind ning kimbutavad sääsed.

Ning jumal tänatud, et ma seda tegin, sest muidu ei oleks ma mingil juhul suutnud järgmisel päeval ärkvel püsida. Ja ärkvel püsida oli vaja, sest Siim sadas juba kella ühe paiku mu tuppa sisse ning vedas uuesti randa.

Mis siis järgmiseks ette võtame, sõbrad?