I won't stand to be disparaged

Kõigil meist on väiksena olnud mõni kompleks, mingi lapsepõlvetrauma, mille mõju on vahel (kui mitte tavaliselt) isegi täiskasvanueas tunda. Või vähemalt, ma arvan, et kõigil on midagi säärast juhtunud. Võib olla isegi loodan, sest siis ei ole ma kõiges selles üksi. Ma ei tea küll kas seda päris traumaks nimetada saab, kuid kompleks on see kindlasti. Üks paljudest kompleksidest, mis mul väiksena olid.

Tundsin juba üsna noorena, et ei ole füüsilistel aladel kuigi tugev. See tunne süvenes veelgi kui alustasin kooli, sest järsku hakati kehalise kasvatuse tunnis kõiki füüsilise tugevuse järgi järjestama. Nii kaua kuni ma mäletan, valiti mind alati viimasena või ühena viimaste seast kellegi meeskonda, ja ega see ei muutunud ka keskkoolis. Minu enda tiimi saamine oli nagu karistus ülejäänud tiimi liikmetele. Ma ei olnud kiire jooksja, ei hüpanud palju kaugust jne, kuid eriti nõrk olin ma just pallimängudes. Kui toimus palliviskekauguse mõõtmine, siis alati oli kusagilt naeru või alavääristavaid kommentaare kuulda selle kohta kui vähe ma viskasin. Rahvastepallis olin alati see, keda kõik sihtisid, eriti kõige tugevamad mängijad. Kuna sain sellest mängust alati mõne sinika, siis tänasin jumalat kui mingil ajal (seitsmendas klassis vist) enam rahvastepalli mängida ei lubatud. See aga ei takistanud mul ka edaspidi vigastusi saamast. Ühes kehalise tunnis (kes see enam teab, mis klassis see oli) murdsin palli püüdes oma sõrmeluu. Palli ei visanud loomulikult mingi tavaline tüdruk, vaid klassi tugevaim korvpallur, kes nüüd USA's samal alal kärjääri teeb. Nii hakkasin ma palle veel rohkem kartma. Omaette mängides sain hästi hakkama, sest ei tundnud mingit pinget paremaid oskusi omada, kuid teiste ees üritasin alati end ületada. Ja tavaliselt lõppes see sellega, et ma murdusin pinge all ja sain millegagi kehvasti hakkama ning minu üle taaskord naerdi.

Keskkoolis suutsin end kehka tunnis isegi natuke mugavamalt tunda. Ilmselt  juba seetõttu oli juba pinget vähem, et meil oli tüdrukute klass. Ning füüsilistel oskustel polnud ka enam nii suurt tähtsust kui alg- või põhikoolis. Üritasime pigem kõiki mänge lõbusaks muuta ning mitte neid liiga tõsiselt võtta. Juba see aitas mul end vabamalt tunda. Kuid sellegipoolest olin õnnelik, kui kehaline kasvatus keskkooli lõpuga läbi sai. Mõtlesin, et jumal tänatud, et ma ei pea enam kunagi sellist alaväärsustunnet tundma, mida tundsin siis, kui sain mingil alal enamikest kehvemad tulemused ja mu üle poolsalamisi või avalikult naerdi.

Nüüdki, kui mõned päevad tagasi kohalikul mänguväljakul ühe tüdrukuga poiste seltsis jalgpalli tagusin, mõtlesin, et asjalood on muutnud. Algul ma ei julgenud isegi hakata palliga mässama, kuid suutsin lõpuks  siiski oma alaväärsuskompleksid alla suruda ja mõtlesin what the heck. Ja kõik oligi tore! Mind pigem julgustati ning õpetati kuidas paremaid lööke teha. Olin enda üle päris uhke, et julgesin üle mitme aasta palli uuesti kätte võtta, ja veel kõigi nähes. Arvasin tõesti, et the curse is broken! Kuni tänaseni.. kui  võrkpallimängu käigus enda peal  taaskord naeruvääristavaid pilke tundsin, teiste muigeid nägin ja naeru kuulsin ning oma oskusi mõnitavaid kommentaare kuulma pidin. Ja ühe hetkega kerkisid mul esile kõik kehalise kasvatusega seonduvad halvad mälestused. Ma valetaks kui ütleks, et ei tundnud ennast alavääristatuna. On väga vähe asju mille peale ma haavun, võib isegi öelda, et ainult paar üksikut asja, ja ometi suutsid nad torkida just ühte neist valusatest punktidest. Kuid asi on loomulikult minus, mitte nendes.  Mina olen see, kellel kompleks on. Kes teab, oleks nad teadnud kui sügavalt see jookseb, oleks nad ehk veidi peenetundelisemad olnud. Igajuhul ütleme nii, et selleks oleks ime vaja, et ma julgeks uuesti palli kätte võtta. Ja sellest on kahju, sest mulle hakkas just jalgpall meeldima ja ma usun, et teiste õpetussõnade ja julgustamisega oleks mu oskused vaid parenenud. It's not that I completely suck at sports, I just don't do well under pressure. Võtan endale eesmärgiks rohkem I-don't-give-a-fuck attitude'i harjutada. God knows I need it more than anyone else.

Ja jumal tänatud, et on teisi valdkondi, kus ma olen vähemalt sama hea, kui mitte parem kui teised.

I will not stand to be disparaged.