Ma mäletan, kui sattusin millalgi 2009 aastal kogemata The Lovely Bones'i treileri otsa. Ma mäletan, et ma teadsin, et pean selle filmi ära nägema, ja et see film puudutab midagi minu sees. Taaskord ei vedanud mu intuitsioon mind alt. Fantaasiafilmid on alati mu lemmikud olnud. Ja selles filmis oli minu jaoks kõike.
Fantastilised eriefektid, hästi välja veetud põnevusmomendid, silmiavavad üllatushetked, kaasahaarav sisu lahti rullumine (mille võlgneme samanimelise raamatu autorile Alice Seboldile) ja loomulikult intensiivsete emotsioonide õnnestunud edasikandmine. Mis aga annab sellele filmile tõelise väärtuse on asjaolu, et ta suudab sind nii endasse imeda, et unustad ära, mis on reaalsus. Aga ainult siis, kui sa seda endal lubad. Mina lubasin. Ja ei kahetse. Olen kindel, et elamus oleks hoopis teistsugune olnud, kui oleksin seda filmi keset päeva vaadanud. Halvem. Aga öösel, üksinda, vaikuses, see on see millest ma räägin.
Kui see film midagi öelda üritab, siis seda, et lähedase surmaga leppimiseks ei tule mitte haududa kättemaksu ja raisata kogu oma energiat vihkamisele või küsimustele nagu 'miks just tema', 'miks just nüüd', vaid lasta lahti minevikust, aktsepteerida reaalsust, ja mäletada heaga. In the end, the bad guys always get what they deserve.
Kui keegi arvab, et see on mingit sorti haledalt hilinenud movie review, siis ta eksib. See on elamus. Puhtalt minu elamus.
Pole filmi näinud.
ReplyDeleteAga ...
Seda surma võib tõlgendada mitmeti. Näiteks keegi, kes su elus mingil etapil olulisel kohal figureerinud on, nüüd enam sinna ei kuulu su otsuste tagajärjel, peabki sinna minevikku jääma ja see on omamoodi selle inimese surm sinu maailmas. Oli mis oli, loeb ainult olevik. Seda enam, kui mõistad, et mingid otsused võisid alguses piinavalt valed olla ja siis saad aru, et lõppkokkuvõttes tänad sa end.
Olevikus elamine teebi selle mineviku, millele hiljem tagasi mõtled. Vastavalt siis olevik hästi elatult või mitte. Ja südamerahu ongi tagatud siis, kui oskad hinnata seda minevikku täpselt nii nagu see sinu jaoks õnnelik tol korral oli. Hinnata seda mitte olevikus vaid siiski minevikus. Kui midagi sind just sel hetkel õnnelikuks/kurvaks muutis, järelikult oli põhjust. Enda otsuseid ja sõnu võib igaüks hiljem targalt järgi mõelda ja sama targalt targutada. Aga minevikku peab hindama. Sest lõppude lõpuks andis see sulle ikkagi midagi, kasvõi tühipalja kogemuse kui mitte osakest elutarkusest.
Surmast rääkides peaks hindama seda aega, mil see inimene sinu elus veel rolli mängis ja ilmselt oli ta siis seda väärt, et sinu maailma kuuluda. Ta on seda edasi ka peale surma. Sest mälestus kestab niikaua kuni see mälestus on elujõuline ellu jääma. Ehk selle inimese olulisus ise.
Ja üldse, vihkamine on nõrkade inimeste reaktsioon oma kibestumuse allasurumiseks ja teistele näitamiseks enesehinnangust, mis tegelikult nullilähedane on. See hoiab elus vaid inimesi, kes toituvad sellest ning saavad mingit haiglast rahuolu.
Aga tegelikult, what goes around, comes all the way back around.
http://www.a1b2c3.com/suilodge/metfor1.htm
ReplyDelete;)
ReplyDeleteLoomulikult, minevikku ja selle sündmusi peab tunnistama, aga sellesse ei tohi elama jääda. Kui lähedane sureb , siis peab siiski õppima temata elama. Heaga mäleteda ja mäletada nii, et haiget teeb, on kaks erinevat asja. Ja just täpselt, mäletada tuleb aega, kus ta veel elus oli, mitte seda kuidas ja mis asjaoludel ta suri. Kõige hullem on see, kui inimene hakkab mõtlema, mida ta oleks võinud teisiti teha. See on juba puhas enesepiinamine. Sometimes you just gotta let it go, in order to live your life to the fullest.
ReplyDelete