Here with me

'Love is not who you can see yourself with, it is who you can't see yourself without.'

The day the earth stood still

Oli kord selline meeldejääv päev nagu pühapäev, 22. aprill. Ärge oodake siit mingisuguseid erakordseid seike või huvitavaid ütlusi, sest neid lihtsalt ei olnud. See päev oli üks maailma lihtsamaid. Aga vahel ongi lihtsad päevad just need, mis inimese mälestustesse sügavaima jälje jätavad ning kõige erilisemaks osutuvad.

Ärkasime pärast järjekordset tantsu-ja joogirohket õhtut Siimu juures. Kell oli 12, päike paistis, väljas oli vähemalt 16 kraadi sooja ja Siim ja Maarion tegid oma tavalist geipornot. Hommikut võtsime vastu Siimu verandal, kevadpäike õrnalt meie nägusid paitamas ning suvised laulud arvutist taustaks mängimas. Kuna poisid aga peagi natuke remondimehi mängida tahtsid ja autot putitada plaanisid, suundusime meie Britiga senikauaks minu poole end värskendama. Jõudsin vaevu duši alt tulles riidesse panna, kui poisid juba mu tuppa sisse sadasid. Istusime tükk aega aiamaal ja pidasime plaane enne kui lõpuks joale minna otsustasime. Naljade, rõõmsate nägude, sarkasmisõja ning kallistuste keskel oli see kõige veidramalt armsam jalutuskäik, mis mul kunagi olnud on. Siim muidugi mängis meile terve tee oma uue kaameraga fotograafi. Päeva edenedes otsustasime aiamaal väikse grilli kasuks. Kuna aga kellelgi raha polnud, olid nii liha kui muud asjad minu poolt. After all, sõbrad ju teevad vahel üksteisele välja.

Kui poisid oma järjekordselt putitamiskatselt naasid saigi grillipidu alata! Küpsetasime liha, hakkisime värske salati koostisosi ning naersime pidevalt minu saamatuse üle kõiki vajalikke asju ühekorraga õue endaga kaasa võtta. Samal ajal rääkisime ka üsna tõsistel teemadel (vähemalt sellise seltskonna kohta). Sain tol päeval nii mõnegi inimese juures hoopis teistsugust külge näha. Õhtu saabudes ilmus lauale loomulikult alkohol ja tõsistest teemadest polnud lõpuks jälgegi. Olles õues piisavalt lollusi korda saatnud, suundusime saunaruumi, kus kohe diivani lahti lükkasin ning sealt vaid hädavajadusel püsti tõusin. Eelmise õhtu bohmelusest oli märkamatult väsimus saanud. Aga ega mul siis magama jääda lastud, oh ei. Mängisime kaarte, pildusime sarkasmi, lamasime naeruväärsetes asendites üksteise peal, lasime Siimul endile saatust ennustada ning naersime nii, et ükski meist pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Ja seda kõike hiliste õhtutundideni. See päev on mul meeles sama värskelt kui eilne. Mäletan siiani Maarioni kainusastet tõestavat poosi seina najal tasakaalu hoida püüdes või Siimu lohutavaid sõnu 'esimene kord on alati valus' samal ajal kui teine härra mind armutult kompromiteerivas poosis kõditas. Kõige rohkem mäletan aga inimeste pilke, naeratusi ning seda siirust, mis neist igal hetkel kiirgas.

Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga see päev on minu jaoks siiani üks selle aasta ideaalsemaid päevi. Nüüd on vähemalt need mälestused lisaks mu mälusoppides ekslemisele ka kuskil kirjas. Olen viimasel ajal üks tänulikkuse pundar ja erandiks pole ka seekord. Aitäh teile, sõbrad! Mis ka viimasel ajal juhtunud poleks, keegi ei saa mult seda päeva ära võtta.

Mäletagem inimeste headust.

I fckn did it

Kuna sõnad on viimasel ajal rasked tulema, siis lasen piltidel enda eest rääkida. Väike intro nende ette sellegipoolest. 

Tahaksin tänada kõiki, kes mind lõputöö kirjutamise ajal innustasid ja moraalselt toetasid. Nende seas nii sõpru, kui ka oma juhendajat, ilma kelle kiituse ning tagantsundimiseta ma kindlasti nii palju pingutanud ei oleks. Panin sellesse paberisse rohkem tööd ja vaeva kui ühessegi teise ning kuigi esialgne hinnang e. retsensendi hinnang oli päris karm, leidis komisjon siiski, et see oli ebaõiglane ja hindas mu tööd B vääriliselt. 20. juunil leidis aset kauaoodatud ülikooli lõpetamine. Kohal olid kõik, keda seal kõige rohkem näha tahtsin. Nii et siin ma olen, värske bakalaureusekraadi omanik, uut töökohta otsimas. Ja esimest korda elus näen ma, et mul on tõesti tulevikku. Mitte tingimata sellepärast, et mul nüüd kõrgharidus on, vaid sellepärast, et ma näen kui palju töö ja vaevaga saavutada võib.

Ametlik pool

Uus sõber mul

Kohustuslik 'I fckn did it' pilt

Smiles for the camera

My faithful shadow

Passing on the wisdom

Things we really remember

Motivatsiooni, eneseusku ning teostustahet!

I thought that you'd be here by now

One for the good days

Öeldakse, et inimene on õnnelik, kui tal on vähemalt paar väga head sõpra. Mul on selles suhtes vedanud, et mul on neid rohkem kui mõni. Ja nad on imelised.

Ma ei karda neile isiklikest asjadest rääkida. Ma ei karda nende ees liiga loll näida. Ma ei karda nende ees oma arvamust avaldada. Ma ei karda nende ees nutta. Teiste sõnadega ma ei karda nende ees mina olla. Ma usaldan neid. Ja see on midagi suurt minu suust öelduna, sest god knows, et mul on inimeste usaldamisega probleeme olnud. Avastan end viimasel ajal tihti neid vaadates naeratamast. Näiteks siis, kui mõned neist kell üks öösel imaginary muusika järgi tekkidesse mässituna õues keldrimäel tantsu teha otsustavad. Või kui nad usinalt rannas palki tõstes trenni teha üritavad. Või siis kui nad valjusti ja valesti Ott Leplandi Kuula venekeelset varianti kaasa laulavad. Või kui nad vabas õhus autost mürtsuva muusika taustal eriti geisid tantsuliigutusi teevad. Aga eriti siis, kui mõnda neist südamest naeratamas näen ja pilkude kohtudes tema pilgu tähendust sõnadeta mõistan. Usun, et inimestele väljaspool meie seltskonda tunduksid nad kui kamp hullumajast põgenenuid. Ja nad ongi erilised, kuid mitte selle sõna halvustavas tähenduses. Nad on heasüdamlikud. Nad on ainulaadsed. Nad on minu inimesed. Ja ma ei tea mida ma teeks, kui ükski neist mul ära kaoks. 

Üks mu väga häid sõpru läheb juba paari nädala pärast sõjaväkke ja ma siiani ei kujuta ette, mida ma ilma temata tegema hakkan. Ta on meie seltskonna tugipost ning vaatamata kõikidele asjaoludele ning meie segasele ajaloole pärast viite aastat endiselt üks olulisemaid inimesi mu elus. Leian end üldse tihti mõtlemast, et mis siis saab, kui kõik ükshaaval eri suundadesse liikuma hakkavad. Kas me suudame sama tihedalt kontakti hoida? Vastus sellele on, et tõenäoliselt mitte. Seepärast võtangi meie ajast koos alati viimast. Et siis, kui saabub see aeg, kus me üksteist aina harvemini nägema hakkame, midagi meenutada oleks. Filmis Meet Joe Black oli selle kohta ilus tsitaat: 'If we lucky maybe we got some nice pictures to take with us.' Tundub, et mul on vedanud, sest mul on juba praegugi pilte, mida endaga igavesti kaasas kanda. Ja seda suuresti tänu neile inimestele.

Head sõbrad on harvad, seepärast ei kavatsegi ma kurvastada, kui kunagi lahku kasvama peaksime, vaid rõõmustan selle üle, et nad mul üldse olemas olid.

Aitäh teile.

 

Come what may

Palju on juhtunud nende paari kuuga, kui ma siia kirjutanud pole. Olen jõudnud vahepeal oma bakalaureusetöö ära esitada ja kaitsta, 23. aastaseks saada, parimate sõprade sünnipäevi tähistada, esimest korda see aasta rannas käia, inglasi võõrustada, autokooli sisse astuda ning ülikooli ära lõpetada. Elutempo on viimasel ajal nii kiire olnud, et ei ole isegi puhkuse ajal puhata jõudnud, ning see on masendav. Sõpradega koos aega veeta ning uusi asju kogeda on küll tore olnud, kuid ma tunnen, et vajan sellest kõigest hetkeks pausi. Väikest hingetõmbeaega. Kasvõi ühte päeva iseeendale, kus end korralikult välja magaksin, aiamaal musta teega hommikut tervitaksin, pärastlõunal oma lemmikpaikades jalutamas käiksin, hiljem hea pika kuuma duši võtaksin ning õhtul voodis mõnd kaua tahaplaanile lükatud iseseisvat filmi vaataksin. See on naljakas ja kummaline, et just siis, kui end rutiinist välja murrad, tekib uuesti vajadus nende tuttavate ja näiliselt ebaoluliste tegevuste järele, ning sa mõistad äkitselt, et need samad tähtsusetud tegevused ei olegi tegelikult nii tähtsusetud. Elu koosneb olulistest ja vähem olulistest sündmustest ning sellel on põhjus, miks need mõlemad meie elus aset leiavad - et me erinevusi tunnetaksime. Ja et me neid erinevusi tunnetades igasuguseid elu aspekte hindama õpiksime.

Ma küll ei tea, kas usun saatusesse, kuid leian, et kõik juhtub põhjusega. Iga otsus ning iga tegevus viivad kuhugi. See muutus, mis nende asjade tagajärjel aset leiab, ei pruugi küll kuigi suur olla, kuid see on oluline. Poleks ma argipäeva rutiinist välja murdnud, ei oleks ma tõenäoliselt avastanud, et vajan neid lihtsamast lihtsamaid rutiinseid tegevusi niisamuti kui spontaanseid. Ja et aeg iseendale ning üksinda olemine on vahel parim asi, mida inimene tahta võiks.

Hinnakem elu.

Chocolate joints and spooning unicorns

Aeg on kolm viimast nädalavahetust taas lühidalt kokku võtta.

30. märts - 1. aprill

Kui reede üsna uniselt Reijo juures pärast tööd istudes möödus ja ma juba poole ühe ajal öösel rõõmsalt, Ed Sheeran kõrvus, kodu poole jalutasin, siis laupäeval osutus juba palju meeleolukamaks. Nimelt seadsid umbes poole üheteist ajal õhtul kolm väga ilusat neidu sammud Voh Krahli poole Tallinn Music Weekile. Siinkohal tänud Gretsile, kes mind tasuta sisse sebis. Ning keda me kuulama läksime? Loomulikult härra Vaiko Epliku. Ning ausõna, selle mehe muusika on nagu vein, mis aastatega ainult paremaks muutub. Kontsert oli lihtsalt meeliülendavalt hea! Ning Vaiko improviseerimisoskus - üle prahi! See tegi küll tema lauludele kaasa laulmise raskemaks, kuid kuulamise selle võrra huvitavamaks. Oli ka aeg, et näeksin lõpuks ühe tõelise Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdi ära! Ülejäänud õhtu jätkus aga hoopis muil mail. Kuna ma polnud pärast kontserti veel kaugeltki valmis magama minema, liitusin teistega ning istusime maha sellises hubases väikses kohas nagu Koht. Uskumatu kui paljude paikade eksistentsist mul aimugi pole! Peab vist tõesti tihemini linnas käima hakkama. Teine tore avastus oli see, et mehed Tallinnas on selle ajaga veel ilusamaks läinud, kui ma sealt eemal olen olnud. Hiline kellaaeg meelitab ikka hoopis teistsugusemaid inimesi välja kui päeval. Veel üks põhjus, miks teinekord jälle õhtuks linna jääda. 

Õhtule pani rasvase punkti kerge burks Viru Hesis. Seejärel suundusin juba taksoga Greta juurde, kus ma muide terve öö ilma Greta endata veetsin. Küll on tore, kui sõbrad sind niimoodi usaldavad. Nii et kokkuvõtvalt üks paganama tore nädalavahetus, mis siis, et pühapäeval juba kell pool 9 hommikul end Greta soojast voodist tööle ajama pidin. Totally worth it. Teinekordki, Tallinn!

6. - 8. aprill

Samal ajal kui enamus inimesi Suurel Reedel kodus mune värvis ning koksis, olin mina tööl; ega siis kaubanduskeskuse töötajatel pühasid pole. Ei. Milleks?! Niisiis tuli õhtuks mingisuguseid skeemid välja mõelda, sest marsad käisid riigipühade puhul teise graafiku järgi ning ma tahtsin siiski normaalsel ajal peole jõuda. Õnneks sain Roltsi üsna vähese moositamise järel nõusse endale linna järgi tulema. Nii et lõunal väiksed vajalikud ostud Prismast ning olingi kohe pärast tööd valmis maailma vallutama! Kõht täis ja riided vahetatud, suundusimegi poole üheteist paiku Koogilt Reijo juurde. Tervitused kohale jõudes olid "soojad" nagu alati, nii et sain kohe õhtu esimese (sõbra) matsu kirja pandud. No hard feeling, bro. Edasi läksid asjad aga päris kuumaks. Sõna otseses mõttes kuumaks. Lumisest õuest sisse astudes oli tunne nagu oleksin otse sauna sattunud, mis on irooniline, sest tegemist oligi saunaruumiga, lol. Ainult, et see, mis selle ruumi kuumaks kütnud oli, polnud kohe kindlasti mitte saun. Uskumatu kui palav seal ikka oli! Lausa nii palav, et pidin kohe pooled riided seljast ära koorima. Loomulikult ei möödunud palju aega enne kui ma isegi selle higise massi sees olin - mul ju ei lastud rahus istudagi. Aga jumal tänatud, et ei lastud, sest sellist tantsu, mis seal tol reedel aset leidis, polnud ma varem sealmail näinud. Tegemist oli ikka ühe väga meenutamistväärt peoga! 

Õhtu täis uusi tutvusi, vanu häid sõpru, tantsu, higi, hõõrumist, kallisid, musisid, õrnusi ning mis peamine - naeru! Ka üks väheseid kordi, kus ma peopaika ööseks jäin. Lihtsalt ei tahtnud, et see öö veel otsa saaks. Ning siis kui vältimatu lõpuks juhtuski ja pidu lõpu leidis, olin ma isegi kitsal madratsil ja ilma tekita magades täitsa soojas ja õnnelik. Üle pika aja üks armsamaid ning muredevabamaid õhtuid. Meenutasime veel hommikulgi Brituga läbi lume Koogi poole jalutades kõike juhtunut.

Laupäeva õhtu möödus taaskord Reijo juures istudes, kuid seekord ikka võrdlemisi rahulikult. Mängisime kaarte - või noh kuivõrd ühe venna cheatimist kaardimänguks nimetada võib - ning ajasime omavahel juttu. Loomulikult ei möödunud õhtu ka mõnitusteta minu pihta. Kuidas saakski, kui ma oma tegude ja noh, üleüldse eksisteerimisega mõnele ette jään. Aga pole hullu, ta pole ainuke inimene, kes seda mängu mängida oskab! Üks asi, milleta ma aga lootsin, et õhtu möödub, oli Aksi pükstelangetamistrikk. Kahjuks mu soov täide ei läinud. Oh, meie kõigi vaeseid silmi! Ja kõrvu. Selle mehe häält oleks vist ka küla ühest otsast küla teise otsa kuulda. Õnneks said poisid ta ühel hetkel siiski magama. Meie olime küll selleks ajaks juba päris kaugel.. Nimelt tuli meil kõigil ühel hetkel nii suur söögiisu, et otsustasime minu juurde pelmeene praadima minna. Nii võtsimegi poest ühe suure paki ning istusime Briti, Eku ja Mammuga köögis maha. Hiljem liitusid meiega ka Aksile unelaulu laulnud Reijo ja Maarion ning mõne aja pärast saigi söögiorgia alata. Kolm pelmeenidega ülekuhjatud taldrikut, kuus kahvlit ning mitte ühelegi ei jäänud lõpuks ainsatki alles. Ega nälga ei anna siis häbeneda. Ning oh, kus sai ka naerda. Lausa pisarateni naerda. Ja kurat enam mäletab, mille pärast. Üks asi on kindel - te olete ühed veidramad ja imelisemad olendid, mu sõbrad! Ning see nädalavahetus oli tõesti üks vingemaid, sest ma ei mäleta, millal ma varem veel pärast nädalavahetuse lõppu nii õnnelik ja naerusuine oleks olnud.

13. - 15. aprill

Kuna reede oli mul vaba, magasin rahulikult vähemalt lõunani (loe: kolmeni). Ning hoolimata sellest, et ärgates väikse palaviku ning lõhkuva peavaluga ärkasin, seadsin viiest siiski sammud Joosepi juurde. Keegi pidi ju grillihooaja ametlikult avama! Natuke ahjulihade söömist toas ning juba kolisimegi kõigi asjadega õue õiget grilli tegema. Samal ajal kui naised terrassil tantsu lõid, seadsid poisid õues grilli üles ning avastasid lõpuks enda jaoks ka jalgpalli. Mäletan, kuidas üks hetk neid lihtsalt vaatama jäin. Seda, kuidas nad naerusuil murul palli tagusid. Ja mäletan, kuidas Kristinale pärast seda otsa vaatasin ning kuidas ta tol hetkel täpselt minu mõtet jagavat tundus - et kui hea meel mul siin olla on, ja just koos nende ja mitte mingisuguste teiste inimestega. Jah, päev tundus tõesti paljulubav. Minu "õnneks" aga tundsin end juba mõne tunni pärast nii halvasti, et kaalusin tõsiselt kojuminekut. Lükkasin selle mõtte lõpuks siiski õhtusse, sest otsustasin, et parem olla haigena meeldivas seltskonnas, kui kodus voodis lesides ja emodes. Ning mul on hea meel, et ma seda tegin. Kaks valuvaigistit sees, hakkas palavik ka lõpuks alanema, nii et mul oli hiljem isegi üsna normaalne enesetunne. Õhtu lõpetasime Jossi köögis mõnusalt krõpse ja lihatükke nosides ning samal ajal vanu tuntud Eesti räpilaule Maarja-Liisi hääletute esimesete muusikavideote taustal kuulates. Kaheteist ajal õhtul oli aga paras aeg koju liikuma hakata. Natuke How I Met Your Mother'it ja mõtlesin, et keeran kerra ära. Asjad loomulikult minu plaani järgi ei läinud ning und ei näinud ma veel järgmise päeva hommikuni, sest öö edenedes võttis tervis nii halva pöörde, et vaevlesin lõpuks kuni järgmise päeva õhtuni tugevates maovaludes. Pidin isegi tööle minemata jätma. Suutsin ju vaevu end liigutadagi ilma et süda pahaks läheks ja magu veel hullemini valutaks.

Ma ei tea siiani, millest see kõik tingitud oli - kas tegemist oli lihtsalt kõhugripi või millegi hullemaga. Igatahes üle ma selle lõpuks väga vaevaliselt siiski elasin. Tänane öö oligi tegelikult esimene pärast haigust, mil korralikult magada sain ja hea enesetundega ärkasin. Ajasin ju end pühapäeval veel tööle ka. Nii et see nädalavahetus kahjuks nii hästi välja ei kukkunud kui eelmine või üleelmine. Aga ega kõik nädalavahetused ei saagi sama head või paremad olla. Vahel tuleb ka mõni halb ära kannatada. Ning järgmine kord see vääriliselt tasa teha.

Elamusterohket aprilli jätku!