Suured miinuskraadid. Kohutavad autoõnnetused. Inimesed surevad. Meanwhile in Estonia... Kell 7 õhtul: 5 sõpra. -27 kraadi. Number 45 uisud. Stennu jääplats. Kuum tee. Muusika. Strobotuli.
Ma ei ole eriline õhtul/öösel väljaskäija inimene. There, I said it. Ma ei ole, kuigi ma vahel püüan end veenda, et võiksin olla. Kui ma tahan sõpru näha, siis ma eelistan kedagi enda juurde kutsuda või nende juurde minna. Mulle meeldib hubane ning intiimne keskkond. Kui ma tahan tantsida, siis ma eelistan tantsida ainult omade seas ning ainult oma lemmikmuusika järgi. Mulle meeldib tantsida nii totakalt kui võimalik ning mitte võõraste arvamuse pärast muretseda. Samuti meeldib mulle õhtu lõpul oma voodisse maanduda, mitte võõra kaissu ronida. Ma vajan turvatunnet. Ma vajan meeldivat, familiaarset seltskonda ning rahulikku, võimalikult mitteähvardavat keskkonda. Kui kumbki neist komponentidest mu õhtust puudub, tunnen end automaatselt rahutuna. Nii mu väljaskäigud tavaliselt nurjuvadki. Ma tean, et see kõlab tobedalt ja lapsikult, kuid see on paratamatu tõde. Ma eelistan heaolu ning turvatunnet ükskõik millisele metsikule ööle linna peal. See muidugi ei tähenda seda, et mulle ei meeldiks aeg-ajalt riske võtta, oh ei. Ma võtan tihtipeale riske, kuid ainult siis kui mu sisetunne need heaks kiidab. Olen aastatega õppinud seda väikest värelevat häält enda sees aina rohkem kuulama ning tean nüüd, et kui see ütleb, et tänasest ei saa asja, siis tõenäoliselt nii ka on. Paljud arvavad, et see on enda õhtu algusest peale valele lainele häälestamine, ning mõne inimese puhul võib see isegi tõsi olla, kuid ma võin kinnitada, et siinkohal on tegemist reaalse sisetunde usaldamisega. Ning see sisetunne, see on nagu mingi veider ettenägemisvõime, mis võimalike ebameeldivuste korral kohe väikseid ohumärke silme ette viskama hakkab. See on osa mu kõige kainemast mõistusest ning seetõttu üks paganama efektiivsemaid kaitserelfekse.
Kahjuks ei suutnud see mind aga eelmisel nädalavahetusel õigeaegselt hoiatada. Või ma lihtsalt ei võtnud seda kuulda. Igaljuhul algas õhtu päris paljutõotavalt. Lõin end ilusti üles ning seadsin suurtest miinuskraadidest hoolimata sammud linna poole. Poolel teel võtsime peale ka Greta, kes pidi sel õhtul üheks mu peokaaslaseks olema. Enne aga kui mugavalt tema voodil sarju vaatama maandusime, astusime linnas olles läbi mõnest poest (kui juba siis juba, eksole?). Tänu sellele sattusin ühe ammuse tuttavaga rääkima. Uskumatult tore oli teda üle nii pika aja näha. Sellised pisiasjad teevad vahel totaalselt mu päeva. Nii tunduski, et sellest õhtust võis ka midagi päris head kujuneda. Jõudsime Greta juures vaid mõned tunnid olla, kui Külli meiega liitus. Safe to say, et naljad ja nilbused olid terveks õhtupoolikuks garanteeritud. Ning kuigi me olime end Greta juures üsna mugavalt sisse seadnud, otsustasime ühel hetkel siiski linna poole liikuma hakata. Kokkuvõttes käisime õhtu jooksul läbi üsna mitmest kohast - McDonald's, Valli Baar, Drink Bar, Lokaal Vabandust - kuid iga uue sihtkohaga tundus mul tuju aina rohkem kaduvat. Aimasin kohe, et õhtu varajase lõpu leida võib, kuid üritasin siiski teiste pärast oma halbu eelaimdusi veidike maha suruda. Tegin Gretaga isegi Vabandustis väikese tantsu enne kui kodu poole minema hakkasime, kuid me mõlemad teadsime tegelikult juba enne seda, et õhtu läbi on. Nii me siis panimegi end riidesse, jalutasime eriti näpistava külmaga Greta juurde, jõime tassi kuuma teed ning keerasime kerra ära.
Mõtlesin pärast pikalt, et miks see õhtu eriti ei õnnestunud ning hakkasin lõpuks üldiselt oma väljaskäimiste ajalugu meelde tuletama. Järeldus, milleni jõudsin, oli tegelikult see, mida sisimas juba ammu teadsin - ma lihtsalt ei ole öösel väljaskäija-tüüpi inimene. Ma ei salli lärmakaid ööklubisid. Ma ei salli purjus külgelöövaid võõraid mehi. Eriti ei salli ma aga sihitult ringiliikumist. Seega kui ma juba õhtul linna lähen, siis kindla plaaniga teatud kohtadest läbi astuda. Ning mis kõige olulisem, sellise seltskonnaga, kes mu veidraid eripärasid aktsepteerivad ning mu soovidega arvestavad; selliste inimestega, kes mu huvisid jagavad; selliste inimestega, kellega ma end alati turvaliselt ning koduselt tunnen. On kahte tüüpi inimesi: ratsionaalsed ning emotsionaalsed. Ehk need, kes end ebameeldivatest olukordadest välja mõtlevad ning need, kes situatsioonide lahendamiseks end kõigepealt emotsionaalselt välja elama peavad. Mina kuulun viimaste sekka. Ma ei mõtle tavaliselt mingis situatsioonis olles loogiliselt, vaid tuginen alati oma emotsioonidele. Ja tõtt-öelda usaldan ma neid emotsioone tavaliselt rohkem, kui teiste poolt ettesöödetud ratsionaalseid mõttekäike teemal 'miks-sa-end-nii-tunned' ja 'kuidas-sa-end-tundma-peaksid'. Kui tunne on ebameeldiv, kohatu või vale, siis mul on õigus end nii tunda ning järelikult tuleb midagi olukorra parandamiseks ette võtta.
Arvasin varem, et emotsionaalsus ning ülitundlikkus on negatiivsed asjad, kuid olen viimasel ajal hakanud nägema ka olukorra positiivsemat poolt. Mu tugev intuitsioon aitab mul pidevalt ebameeldivaid olukordi vältida. Järelikult on mul teiste ees hoopis eelis. Muidugi ma olen veidi nõudlikum, kui mõned teised inimesed ning ootan ühest õhtust vahel rohkem, kui see pakkuda võiks, kuid see pole sugugi alati halb asi. Vähemalt ma tean, mida tahan ning olen valmis selle vaeva nägema. Ühesõnaga kogu selle mumbo-jumbo jutu point oli see, et usaldage rohkem oma sisetunnet ning jääge alati endale truuks. Ma tean, et kõik räägivad, et vahel on vaja end sundida tegema asju, mida sa tegelikult teha ei taha, kuid mina leian, et see on ausalt öeldes puhas ****. Elu on lühike ning kui see ebameeldivate asjade tegemine ei aita sul oma suuri eesmärke saavutada ega tee õnnelikuks, siis ei ole sellel mõtet. Julge olla nõudlik; julge olla isekas isegi siis, kui see puudutab vaid ühte õhtut linna peal. Ning ära karda seda, mis inimesed sinust arvata võiksid. See, mida nemad negatiivseks omaduseks peavad, võib vahel hoopis salamisi sinu kasuks töötada.
Do more of what makes you happy. And do it every day.
Vabad päevad on kui taevane kingitus (tööinimesed teavad, millest ma räägin). Kui tavaliselt saadan need magades ning absoluutselt mitte midagi kasulikku tehes mööda, siis vahel harva tuleb ette ka erandeid. Ja need erandlikud päevad on tavaliselt erandlikult head.
2x Kristina
Üks selline kolmapäev sai mööda saadetud Greta seltsis, esimene pool päevast koos sarju vaadates ja juttu rääkides ning teine pool päevast linna peal ringi jalutades. Oi, kuid mitte ainult. Nimelt tuli mulle poole päeva pealt spontaanne idee paar uut kõrvaauku teha. Ning loomulikult ei jäänudki see vaid idee tasandile, vaid sai Salocentris teostatud. Paar väikest sutsu ja voila, oligi kaks uut kõrvaauku juures! Ma ikka suudan vahel iseennast üllatada, rääkimata siis teistest. Igaljuhul tulemusega jäin ma väga rahule. Õhtule pani ilusa punkti vanalinnas jalutamine ning pildistamine.
Taaskord kõik uus on jaanuarikuus
Teine täiesti fantastiline päev oli fantastiline suuresti tänu ühele fantastilisele inimesele - Kristinale! Ning ei, mul ei ole uskumatult kõrge ego ega isiksusehäired, vaid mul tõesti on üks väga hea sõbranna, kes juhtumisi ka mu nimekaim on. Päev sai alguse ühe korraliku juusutueinega Hesburgeris. Kõhud korralikult täis, läksime tipa-tapa läbi lumise vanalinna juuksurisse, kus ma oma elu esimese radikaalse soengu tegin. Või noh, kõigist eelnevatest soengutest radikaalseima. Ning ma ei saaks tulemusega rohkem rahul ollagi! Päris värskendav oli üle poole aasta taas juuksurit külastada, mitte koduste vahenditega midagi kokku klopsida, nagu mul viimastel aastatel tavaks on saanud. 48 euri läks nii kui niuhti, kuid see-eest totaalselt asja ette! Seda ma muidugi mainima ei hakka, mis reaktsioon mu emal kõige selle peale oli. Ütlen ainult, et see ei olnud just kõige heakskiitvam, lol. Igatahes pärast juuksurit suundusime Coca Cola Plaza'sse kinoaegu vaatama. Kuna seal aga ei tundunud mingit head filmi normaalsel kellaajal näidatavat, seadsime sammud hoopis Solarisse ning meie üllatuseks saime piletid The Ides Of March'i eellinastusele!
Niitmine väsitab nii ära, et vahel on vaja keha kinnitada
Uskumatult rahul ning uskumatult õnnelikud, oli meil nüüd filmini aega umbes kolm tundi. Esimene asi, mida tegime, oli Pärnu maanteel asuva kangapoe külastamine. Sitsid-satsid ostetud, läksid kõhud taaskord tühjaks. Nii leidsimegi end peagi Karjakeldrist kuuma tee ning friikartulite lummuses. Nii mõnus oli lihtsalt kuskil soojas kohas maha istuda ning juttu rääkida. Veetsime seal vähemalt tunnikese enne kui taas õue ning sealt edasi kinno suundusime. Film oli meile, kui kahele suurimale Goslingu hullule, nagu rusikas silmaauku. Seetõttu ei pidanud kumbki meist end ila tilkumisel ning jumaldavate häälitsuste tegemisel tagasi hoidma. Ja uskuge mind, neid häälitsusi jagus selle tunni ja 34 minuti peale ikka omajagu. Ning vaimustust peale filmi lõppu veel vähemalt tund aega. Kui peaksin selle päeva kuidagi kokku võtma, siis ma ütleksin, et see oli üks värskendavamaid väljaskäike üldse. Ning seda kõike tänu Kristinale. Uskumatult mõnus on ühe oma parima sõbrannaga mööda lumiseid tänavaid ringi jõlkuda, litsitürasid pilduda, ilusaid võõraid mehi piidelda ning kõva häälega naerda.
Sellised päevad on hea meeldetuletus sellest, et I've actually got it good. Et mul on asju, mille üle rõõmus olla ning inimesi, kes minu jaoks nii heas kui halvas olemas on. Ja nende pärast tasub alati end vabal päeval maast lahti upitada ning linna vedada.
Rohkem kui kaks kuud ootel olnud filmipostitus on nüüd kogu oma hiilguses teie ees.
Kõigepealt, Oranges And Sunshine, võrratu, uskumatult südamlik tõsielul põhinev film sotsiaaltöötajana elatist teenivast Margaret Humphreys'st, kes paljastas aastal 1987 UK's 'lapsmigratsiooni skeemi' ning aitas isiklikult paljudel üksteisega kontakti kaotanud pereliikmetel teineteist taas üles leida. Veider, aga enne selle filmi nägemist ei olnudki ma kordagi sellise insidendi asetleidmisest kuulnudki, mis näitab kui osavalt Briti võimud seda skeemi vaka all hoida suutsid. Kokku saadeti Suurbritanniast lapstööjõuks Austraaliasse, Kanadasse, Uus-Meremaale ja Lõuna-Aafrikasse üle 100 000 lapse. Seda kõike läbi suurte valede ning pettuste. Lastele öeldi, et nende vanemad surid või nad jätsid neid maha ning vanemad ei saanud tihtipeale teadagi, mis nende sotsiaalhoolekandesse antud lastest edasi sai. Paljud neist lastest olid nii füüsilise kui ka seksuaalse vägivalla ohvriteks. Aga hoolimata sellest, et lapsmigratsiooni skeem juba 1869. aastal alguse sai, vabandasid Briti ja Austraalia valitsused lapsmigrantite ja nende perede ees avalikult alles kumbki 2010. ning 2009. aastal (samas kui Kanada võimud väikest avalikku huvi ettekäändeks tuues vabandamast keeldusid). Kindlasti viimase aja üks liigutavamaid ning südanlõhestavamaid filme.
Teiseks, The Tree Of Life, midagi impressionismi ning visuaalse kunsti austajaile (kuid tõesti ainult neile, sest filmi sündmused arenenevad tavavaataja jaoks veidi aegalselt ning film ise on üdini sümbolistlik). See linateos räägib 50ndatel Texases elavast perekonnast ning näitab pere vanima poja Jacki teekonda süütust lapsepõlvest küsimustest tulvil täiskasvanuellu. Üsna huvitav film, mis mulle, kui impressionismivõhikule, kohati üsna ajusid ragistama panevaks osutus. Kavatsen selle filmi kindlasti veel ühe korra ära vaadata, sest nii palju kui ma ka ei proovinud, ei saanud ma filmi keerulisuse ning tugeva peavalu kombinatsioonil ekraanil toimuvast alati täielikult aru. Küll aga võin öelda, et see oli tõeline kunstiline nauding ning visuaalne pärl.
Kolmandaks, Incendies, üks väheseid välismaised filme, millele võimaluse olen andnud ning minu üllatuseks üks väheseid filme üldse, mis on suutnud mul suu imestusest (ning hiljem vaimustusest) ammuli ajada. Tõeliselt uskumatu lugu vennast ja õest, kes ema surma järel viimase palvel oma kadunud venda Lähis-Idast otsima lähevad ning naise rada pidi käies tema varjatud elu tasapisi avastama hakkavad. Kuna dialoog on aga prantsuse, araabia ning inglise keeles ning ainukesed internetist allatirivad subtiitrid annavad soovida, võib tekstist arusaamisega vahel raskusi tekkida, kuid soovitan seda filmi sellegipoolest. It will blow your mind! Ekraaniteos, mis välismaiste filmide mainet minu silmis kindlasti vähemalt poole võrra tõstis. Ja pealegi, seal kõlas Radiohead'i laul!
Neljandaks, eestimaine dokumentaal Uus Maailm, mis räägib Kristiine lähedal asuvast Uue Maailma piirkonnast, selle erinäolistest asukatest ning nende töödest ja tegemistest. Minu jaoks vägagi aktuaalne film, sest olen selle sama kandi ning nende inimestega viimase kahe aasta jooksul meeletult palju kokku puutunud. Tore oli lõpuks teada saada, kuidas Selts ning Seltsimaja alguse said; kuid ka milliste raskuste ning takistustega nad kõik nende nelja aasta jooksul hakkama on pidanud saama; samal ajal kui mina vaid Uue Maailma Seltsiga seonduvatest positiivsetest asjadest rääkida oskaksin. Kummardus filmi tegijatele Jaan Tootsenile ning Jaak Kilmile. Väga ehe, väga mahe ning väga entertaining dokumentaal. Ainukene asi, mille üle natuke norida tahaks, on lõpp. Kahtlaselt kurval noodil lõppes kõik. Muidu igati viis pluss.
Viiendaks, samanimelisel raamatul põhinev The Help,mis räägib mustanahaliste teenijannade elust 50ndatel. Uskumatult hea adaptsioon ning uskumatult hea töö näitlejate poole pealt (ja ma ei mõtle siinkohal vaid kõigile tuntud Emma Stone'i). Eriti sümpaatseks osutusid Aibileeni (Viola Davis) ning Minny (Octavia Spencer) karakterid. Samuti meeldisid mulle dialoogid, mis kord eriti sügavamõttelisi tõeterasid sisaldasid ning mis teinekord lihtsalt kuradima naljakad olid. Pisarad ja naer garanteeritud. Väga inspireeriv ning armas film. Ning see filmiskoor. See jumalik filmiskoor! Taaskord väga thomasnewmanilikult hea muusika. Ega ta ilmaasjata Hans Zimmeri kõrval mu lemmik filmimuusika helilooja pole.
Kuuendaks, kurbnaljakas indie film 50/50, mille keskmes olev Adam Lerner (Joseph Gordon-Levitt) saab 27-aastaselt teada, et ta põeb eriti harulast tüüpi vähki ning ta ellujäämisšansid on täpselt pooleks. Võiks ju arvata, et film, mis räägib vähist, on automaatselt kurva alatooniga, kuid selle linateose puhul ei saaks te rohkem eksidagi. Kogu teema tõsiduse juures on see üks väga värskendav ja muigamapanev komöödia. Ma ei ütleks küll, et see film nüüd päris mu lemmikute hulka oma tee leidis, kuid märkimisväärt on ta igaljuhul. Igati mõnus vaatamine, isegi suurema seltskonnaga. Ning Joseph Gordon-Levitt on kindlasti oma generatsiooni üks andekamaid ning sümpaatsemaid näitlejaid ja vääriks palju suuremat tähelepanu!
Seitsmendaks ning viimaseks, poliitiline draama The Ides Of March. Kust alustada? Esiteks ei ole tegemist tavalise poliitilise filmiga, sest kui oleks, siis ma jääks juba esimestel minutitel magama. See film aga paelus mind avatiitritest lõpuni välja, osalt Ryan Goslingu ning osalt stsenaariumi enda pärast. Lugu siis noorest presidendikampaania meeskonnaliikmest Stephen Meyersist (Ryan Gosling), kes valimiste ajal esimest korda elus tõeliselt räpase poliitikaga kokku puutub ning oma kandidaadi Mike Morrise (George Clooney) kaitseks kõiksugu tagajärgi likvideerima hakkama peab. Eriti huvitavate käikude ning pööretega linateos, mis isegi minusuguse vähim poliitikahuvilisema inimese endasse imeda suutis. Ning Gosling. Kas mul üldse on veel midagi muud vaja lisada? Didn't think so.
Järgmiste muljeteni!
(Although don't hold your breath, mul läheb teinekord paar kuud, et oma mõtted kirja panna).
Lumi on maas. Jah, ilus paks valge lumekiht on lõpuks ometi maas, kuid kus on soojus? Kus on rahu ja vaikus? Tavaliselt on nii, et lume tulekuga muutuvad asjad imeväel lihtsamaks, seest läheb soojemaks, mõtteisse saabub selgus ning probleemid hakkavad tasapisi iseenesest laabuma. Seekord on teisiti. Lumi on endaga kaasa toonud vaid külma, ebakindluse ning veel rohkem probleeme. Miski justkui näriks koguaeg sisimas ja ei laseks rahulikult olla. Oh, kuidas tahaks tagasi aega, mil mu suurimaks mureks oli see, mida oma barbie-nukule selga panna. Aega, mil vaid õues turnikatel ronimine tuju heaks võis teha. Aega, mil kõik lihtsam oli.
Meenutasime just Stennuga ühel neljapäevasel õhtul cribis vanu häid aegu. Neid aegu, millal meie maja kõrvalhoone pööningust koogikate lemmik kohtumispaik sai. Ehk cribi algusaegu. Uskumatu, kui palju asju nende nelja aasta jooksul juhtunud on. Nii häid, kui halbu, kuid enamuses siiski häid. Ja mälestusväärseid. See oli nii mõnus aeg, kui cribi põrand praktiliselt ainult madratsitest, tekkidest ja patjadest koosnes. Mäletan neid suveõhtuid, kui me kõik lihtsalt teki alla filmi vaatama pugesime. Ja seda õhtut/ööd, kui me tuled kustus ja hirmust kanged teki alla peitusime, kuna väljast varemetest imelikke kraaksuvaid helisid kuulsime. Ja neid meeletuid suviseid pidusid, mil tants ja hea tuju hommikul kella seitsmeni kestsid. Ja seda talvist aega, mil me kahe nädalaga kilo vesipiibutubakat ära tõmbasime. Aega, mil cribis ainult omad ja kõige paremad inimesed käisid. Vot see oli alles aeg! Kahju, et asjad muutuma peavad või õigupärast juba muutunud ongi. Jah, elu cribis käib edasi, kuid see ei ole enam endine. See ei ole enam sama hea. Vanad näod on asendunud uute ja võõrastega. Õhkkond on teistmoodi. Ka crib ise on aastate jooksul muutunud. Võiks arvata, et muutused on positiivsed, kuid ometi igatseme taga just neid aegu, mil kõik need muutused veel olemata olid.
Läksin eelmisel reedel juba poole kaheteist ajal koju, sest peotuju ei olnud. Ja see pole juba esimene kord, kui nii juhtunud on. Tunnen viimasel ajal aina suuremat vajadust keskkonnavahetuse järele. Ma küll armastan neid tüüpe surmani ja ei jätaks neid kunagi, kuid mul on vaja tihemini sellest väiksest külast välja saada. Mul on vaja vaheldust. Jalutasin just ühel päeval peale tööd lumises vanalinnas ringi, sõin McDonaldsist ostetud friikaid ja kuulasin Michael Buble'd. See tunne, mis mind selle jalutuskäigu ajal valdas, oli nii vabastav. Ma tundsin esimest korda üle pika aja, et saan jälle hingata. Ja ma ei tahaks, et see jääks viimaseks korraks. Mul on vaja õhku. Mul on vaja jälle hingata. Loodan, et uus aasta sisaldab endas neid hingetõmbehetki. Loodan, et saan proovida asju, mida kunagi varem proovinud pole. Et 2012 tuleb the year if firsts. Tegelikult see juba hakkabki vaikselt selliseks kujunema. Sain näiteks esmaspäeval endale oma elu esimese nutitelefoni. Samuti istusin esimest korda elus autorooli. Ja sõitsin. Ja ei ajanud kedagi alla! Nii imelik, aga samas nii loomulik oli autot juhtida. Nagu ma oleks seda juba varem teinud. Palun teeme nii, et autojuhiload saavad üheks neist uutest asjadest, mida osaliseks sel aastal saan. Teeme nii, et see aasta tuleb parem kui eelmine, sest god knows I deserve a break.
Veider aga kui ma end rahutuna tunnen, siis leian alati lohutust koristamises. Mulle meeldib asju ära panna ja ringi tõsta, sest see on värskendav. Ma koristan, sest nii tunnen, et oman vähemalt millegi üle kontrolli. Tõstsin näiteks nädala algul oma toas jälle asjad ümber. Isegi vana, kohutavalt mittetahetud õmblusmasin sai muusikakeskuse ja CD'de hoidjana lõpuks rakendust. Mu elu võib küll vahel üks paras segadus olla, kuid mu tuba on see-eest alati korras. Ja juba see toob natukenegi rahu südamesse. Ei tahaks uskuda, et kõik head ajad läbi on (kuigi see hetkel nii tunduda võib). Loodan, et paremad on veel ees ja rabavad mind jalust just siis, kui seda kõige vähem ootan. Tahan ilutulestikku, tahan tormi, tahan äratust!
Kõigepealt, Oranges And Sunshine, võrratu, uskumatult südamlik tõsielul põhinev film sotsiaaltöötajana elatist teenivast Margaret Humphreys'st, kes paljastas aastal 1987 UK's 'lapsmigratsiooni skeemi' ning aitas isiklikult paljudel üksteisega kontakti kaotanud pereliikmetel teineteist taas üles leida. Veider, aga enne selle filmi nägemist ei olnudki ma kordagi sellise insidendi asetleidmisest kuulnudki, mis näitab kui osavalt Briti võimud seda skeemi vaka all hoida suutsid. Kokku saadeti Suurbritanniast lapstööjõuks Austraaliasse, Kanadasse, Uus-Meremaale ja Lõuna-Aafrikasse üle 100 000 lapse. Seda kõike läbi suurte valede ning pettuste. Lastele öeldi, et nende vanemad surid või nad jätsid neid maha ning vanemad ei saanud tihtipeale teadagi, mis nende sotsiaalhoolekandesse antud lastest edasi sai. Paljud neist lastest olid nii füüsilise kui ka seksuaalse vägivalla ohvriteks. Aga hoolimata sellest, et lapsmigratsiooni skeem juba 1869. aastal alguse sai, vabandasid Briti ja Austraalia valitsused lapsmigrantite ja nende perede ees avalikult alles kumbki 2010. ning 2009. aastal (samas kui Kanada võimud väikest avalikku huvi ettekäändeks tuues vabandamast keeldusid). Kindlasti viimase aja üks liigutavamaid ning südanlõhestavamaid filme. 
Teiseks, The Tree Of Life, midagi impressionismi ning visuaalse kunsti austajaile (kuid tõesti ainult neile, sest filmi sündmused arenenevad tavavaataja jaoks veidi aegalselt ning film ise on üdini sümbolistlik). See linateos räägib 50ndatel Texases elavast perekonnast ning näitab pere vanima poja Jacki teekonda süütust lapsepõlvest küsimustest tulvil täiskasvanuellu. Üsna huvitav film, mis mulle, kui impressionismivõhikule, kohati üsna ajusid ragistama panevaks osutus. Kavatsen selle filmi kindlasti veel ühe korra ära vaadata, sest nii palju kui ma ka ei proovinud, ei saanud ma filmi keerulisuse ning tugeva peavalu kombinatsioonil ekraanil toimuvast alati täielikult aru. Küll aga võin öelda, et see oli tõeline kunstiline nauding ning visuaalne pärl. 
Kolmandaks, Incendies, üks väheseid välismaised filme, millele võimaluse olen andnud ning minu üllatuseks üks väheseid filme üldse, mis on suutnud mul suu imestusest (ning hiljem vaimustusest) ammuli ajada. Tõeliselt uskumatu lugu vennast ja õest, kes ema surma järel viimase palvel oma kadunud venda Lähis-Idast otsima lähevad ning naise rada pidi käies tema varjatud elu tasapisi avastama hakkavad. Kuna dialoog on aga prantsuse, araabia ning inglise keeles ning ainukesed internetist allatirivad subtiitrid annavad soovida, võib tekstist arusaamisega vahel raskusi tekkida, kuid soovitan seda filmi sellegipoolest. It will blow your mind! Ekraaniteos, mis välismaiste filmide mainet minu silmis kindlasti vähemalt poole võrra tõstis. Ja pealegi, seal kõlas Radiohead'i laul!
Neljandaks, eestimaine dokumentaal Uus Maailm, mis räägib Kristiine lähedal asuvast Uue Maailma piirkonnast, selle erinäolistest asukatest ning nende töödest ja tegemistest. Minu jaoks vägagi aktuaalne film, sest olen selle sama kandi ning nende inimestega viimase kahe aasta jooksul meeletult palju kokku puutunud. Tore oli lõpuks teada saada, kuidas Selts ning Seltsimaja alguse said; kuid ka milliste raskuste ning takistustega nad kõik nende nelja aasta jooksul hakkama on pidanud saama; samal ajal kui mina vaid Uue Maailma Seltsiga seonduvatest positiivsetest asjadest rääkida oskaksin. Kummardus filmi tegijatele Jaan Tootsenile ning Jaak Kilmile. Väga ehe, väga mahe ning väga entertaining dokumentaal. Ainukene asi, mille üle natuke norida tahaks, on lõpp. Kahtlaselt kurval noodil lõppes kõik. Muidu igati viis pluss.
Kuuendaks, kurbnaljakas indie film 50/50, mille keskmes olev Adam Lerner (Joseph Gordon-Levitt) saab 27-aastaselt teada, et ta põeb eriti harulast tüüpi vähki ning ta ellujäämisšansid on täpselt pooleks. Võiks ju arvata, et film, mis räägib vähist, on automaatselt kurva alatooniga, kuid selle linateose puhul ei saaks te rohkem eksidagi. Kogu teema tõsiduse juures on see üks väga värskendav ja muigamapanev komöödia. Ma ei ütleks küll, et see film nüüd päris mu lemmikute hulka oma tee leidis, kuid märkimisväärt on ta igaljuhul. Igati mõnus vaatamine, isegi suurema seltskonnaga. Ning Joseph Gordon-Levitt on kindlasti oma generatsiooni üks andekamaid ning sümpaatsemaid näitlejaid ja vääriks palju suuremat tähelepanu!
