On another midnight run

Ma ei ole eriline õhtul/öösel väljaskäija inimene. There, I said it. Ma ei ole, kuigi ma vahel püüan end veenda, et võiksin olla. Kui ma tahan sõpru näha, siis ma eelistan kedagi enda juurde kutsuda või nende juurde minna. Mulle meeldib hubane ning intiimne keskkond. Kui ma tahan tantsida, siis ma eelistan tantsida ainult omade seas ning ainult oma lemmikmuusika järgi. Mulle meeldib tantsida nii totakalt kui võimalik ning mitte võõraste arvamuse pärast muretseda. Samuti meeldib mulle õhtu lõpul oma voodisse maanduda, mitte võõra kaissu ronida. Ma vajan turvatunnet. Ma vajan meeldivat, familiaarset seltskonda ning rahulikku, võimalikult mitteähvardavat keskkonda. Kui kumbki neist komponentidest mu õhtust puudub, tunnen end automaatselt rahutuna. Nii mu väljaskäigud tavaliselt nurjuvadki. Ma tean, et see kõlab tobedalt ja lapsikult, kuid see on paratamatu tõde. Ma eelistan heaolu ning turvatunnet ükskõik millisele metsikule ööle linna peal. See muidugi ei tähenda seda, et mulle ei meeldiks aeg-ajalt riske võtta, oh ei. Ma võtan tihtipeale riske, kuid ainult siis kui mu sisetunne need heaks kiidab. Olen aastatega õppinud seda väikest värelevat häält enda sees aina rohkem kuulama ning tean nüüd, et kui see ütleb, et tänasest ei saa asja, siis tõenäoliselt nii ka on. Paljud arvavad, et see on enda õhtu algusest peale valele lainele häälestamine, ning mõne inimese puhul võib see isegi tõsi olla, kuid ma võin kinnitada, et siinkohal on tegemist reaalse sisetunde usaldamisega. Ning see sisetunne, see on nagu mingi veider ettenägemisvõime, mis võimalike ebameeldivuste korral kohe väikseid ohumärke silme ette viskama hakkab. See on osa mu kõige kainemast mõistusest ning seetõttu üks paganama efektiivsemaid kaitserelfekse.

Kahjuks ei suutnud see mind aga eelmisel nädalavahetusel õigeaegselt hoiatada. Või ma lihtsalt ei võtnud seda kuulda. Igaljuhul algas õhtu päris paljutõotavalt. Lõin end ilusti üles ning seadsin suurtest miinuskraadidest hoolimata sammud linna poole. Poolel teel võtsime peale ka Greta, kes pidi sel õhtul üheks mu peokaaslaseks olema. Enne aga kui mugavalt tema voodil sarju vaatama maandusime, astusime linnas olles läbi mõnest poest (kui juba siis juba, eksole?). Tänu sellele sattusin ühe ammuse tuttavaga rääkima. Uskumatult tore oli teda üle nii pika aja näha. Sellised pisiasjad teevad vahel totaalselt mu päeva. Nii tunduski, et sellest õhtust võis ka midagi päris head kujuneda. Jõudsime Greta juures vaid mõned tunnid olla, kui Külli meiega liitus. Safe to say, et naljad ja nilbused olid terveks õhtupoolikuks garanteeritud. Ning kuigi me olime end Greta juures üsna mugavalt sisse seadnud, otsustasime ühel hetkel siiski linna poole liikuma hakata. Kokkuvõttes käisime õhtu jooksul läbi üsna mitmest kohast - McDonald's, Valli Baar, Drink Bar, Lokaal Vabandust - kuid iga uue sihtkohaga tundus mul tuju aina rohkem kaduvat. Aimasin kohe, et õhtu varajase lõpu leida võib, kuid üritasin siiski teiste pärast oma halbu eelaimdusi veidike maha suruda. Tegin Gretaga isegi Vabandustis väikese tantsu enne kui kodu poole minema hakkasime, kuid me mõlemad teadsime tegelikult juba enne seda, et õhtu läbi on. Nii me siis panimegi end riidesse, jalutasime eriti näpistava külmaga Greta juurde, jõime tassi kuuma teed ning keerasime kerra ära.

Mõtlesin pärast pikalt, et miks see õhtu eriti ei õnnestunud ning hakkasin lõpuks üldiselt oma väljaskäimiste ajalugu meelde tuletama. Järeldus, milleni jõudsin, oli tegelikult see, mida sisimas juba ammu teadsin - ma lihtsalt ei ole öösel väljaskäija-tüüpi inimene. Ma ei salli lärmakaid ööklubisid. Ma ei salli purjus külgelöövaid võõraid mehi. Eriti ei salli ma aga sihitult ringiliikumist. Seega kui ma juba õhtul linna lähen, siis kindla plaaniga teatud kohtadest läbi astuda. Ning mis kõige olulisem, sellise seltskonnaga, kes mu veidraid eripärasid aktsepteerivad ning mu soovidega arvestavad; selliste inimestega, kes mu huvisid jagavad; selliste inimestega, kellega ma end alati turvaliselt ning koduselt tunnen. On kahte tüüpi inimesi: ratsionaalsed ning emotsionaalsed. Ehk need, kes end ebameeldivatest olukordadest välja mõtlevad ning need, kes situatsioonide lahendamiseks end kõigepealt emotsionaalselt välja elama peavad. Mina kuulun viimaste sekka. Ma ei mõtle tavaliselt mingis situatsioonis olles loogiliselt, vaid tuginen alati oma emotsioonidele. Ja tõtt-öelda usaldan ma neid emotsioone tavaliselt rohkem, kui teiste poolt ettesöödetud ratsionaalseid mõttekäike teemal 'miks-sa-end-nii-tunned' ja 'kuidas-sa-end-tundma-peaksid'. Kui tunne on ebameeldiv, kohatu või vale, siis mul on õigus end nii tunda ning järelikult tuleb midagi olukorra parandamiseks ette võtta.

Arvasin varem, et emotsionaalsus ning ülitundlikkus on negatiivsed asjad, kuid olen viimasel ajal hakanud nägema ka olukorra positiivsemat poolt. Mu tugev intuitsioon aitab mul pidevalt ebameeldivaid olukordi vältida. Järelikult on mul teiste ees hoopis eelis. Muidugi ma olen veidi nõudlikum, kui mõned teised inimesed ning ootan ühest õhtust vahel rohkem, kui see pakkuda võiks, kuid see pole sugugi alati halb asi. Vähemalt ma tean, mida tahan ning olen valmis selle vaeva nägema. Ühesõnaga kogu selle mumbo-jumbo jutu point oli see, et usaldage rohkem oma sisetunnet ning jääge alati endale truuks. Ma tean, et kõik räägivad, et vahel on vaja end sundida tegema asju, mida sa tegelikult teha ei taha, kuid mina leian, et see on ausalt öeldes puhas ****. Elu on lühike ning kui see ebameeldivate asjade tegemine ei aita sul oma suuri eesmärke saavutada ega tee õnnelikuks, siis ei ole sellel mõtet. Julge olla nõudlik; julge olla isekas isegi siis, kui see puudutab vaid ühte õhtut linna peal. Ning ära karda seda, mis inimesed sinust arvata võiksid. See, mida nemad negatiivseks omaduseks peavad, võib vahel hoopis salamisi sinu kasuks töötada.

Do more of what makes you happy. And do it every day.