I'll set you free

Külm ja kuum korraga. Veider. Tavaliselt on nii, et kui läheb halvasti, siis ikka väga halvasti, kuid praegu juhtub kummalisel kombel kordamööda nii head kui halba.

Näiteks esmaspäeval nautisin ma üle pika aja linnaskäiku. Päike paistis, tuju oli hea ning kõik tundus minevat erakordselt hästi.. senimaani kuni pidin jätma hüvasti oma elu esimese mobiiltelefoniga. See oleks justkui saatus olnud. Mu käekell jäi just eelmisel õhtul seisma ja seetõttu pidin esimest korda elus mobiilikellale lootma. Ning kuna mul on linnas olles harjumus kella vähemalt iga 10 minuti tagant vaadata, siis käis mobiil koguaeg taskusse ja taskust välja - eks ta niimoodi mul sealt välja kukkuski.  Siinkohal õnnitlused venepederussjale, kes mu pooleldi vigase vetsupotist läbikäinud telefoni üles korjas ja endale võtta otsustas! 

Aga tegelikult oli see teadmine, et keegi selle leidis, mingil määral kergenduseks, eriti kuna ma mingil hetkel arvasin, et lasin telefoni äkki kogemata avalikus WC's potist alla (as I had dropped it in the toilet before, several years ago). Nii et oli hea saada kinnitust sellele, et päris nii osav (loe: loll) ma siiski pole. Leinamine kestis ainult mõne päeva - olin nagunii plaaninud endale uut telefoni osta. Küll aga on tüütu uuesti kõigi sõprade telefoninumbreid küsida. 

Kõigi lõputööga seonduvate raskuste ning muude segaduste keskel otsustasin aga, et vähemalt ühe plaaniga ma enam viivitada ei taha. Nii et tegin endale lõpuks kolmapäeval  tatoveeringu ära. Teadsin juba 2 aastat, et endale neid laulusõnu tatoveerida tahan, kuid ei jõudnud kunagi nii kaugele, et actually kellegagi ühendust võtaks ning asjaga tegelema hakkaks. Nüüd saan selle punkti taha ilusti linnukese kirja panna. Kuna  tegemine ise  minimaalselt valus oli võin üsna kindlalt väita, et viimaseks see tatoveering ilmselt ei jää. Nagu öeldakse, kus on, sinna tuleb juurde. Ja ma ei hakka endale keelama asju, mida tahan.

Ning viimaks - mul on märtsiks lennukipiletid Londonisse ja tagasi! Mis tähendab, et saan veeta 5 päeva koos kahe eriti laheda britist sõbraga, käia McFly kontserdil and basically have the time of my life! Loodan, et see annab mulle piisavalt motivatsiooni, et kooliasjadega ühele poole saada, sest lõputööga on raskem kui oleks võinud arvata.

Just tell yourself I'll be ok.

Bed bath and beyond

One of those weekends..

Funny Friday

Reede õhtu möödus endiste klassikaaslaste seltsis, keda polnud juba tükk aega näinud. Vein, suupisted ja mõnus jutuajamine. Hiljem hakkasin mõtlema, et huvitav kes on rohkem muutunud - nemad või mina? Või oleme me kõik muutunud? Sest kõik tundus teistmoodi. Ühised huvid ei olnud enam nii ühised ning jututeemad olid pigem pinnapealsed kui sügavamõttelised. Aga kuigi nii mõnelgi neist oli elus suuri muutusi toimunud (kes oma partneriga kokku kolinud, kes kihlatud, kes täiskohaga tööl ja kes omab oma korterit), ei tundnud ma, et ma oleks kellestki maha jäänud või et minu muutused oleks kuidagi vähem tähtsamad. Ma ei ole küll korteriomanik ega täiskohaga töötaja ega kellegi tüdruksõber, kuid ma olen teine inimene kui varem. Ma olen muutunud ja ma ei ole pidanud selleks uude rolli astuma. Kuid olenemata sellest, et kokku sai punt täiesti erinevaid inimesi, oli meil siiski koos lõbus vanu aegu meenutada (after all, minevik ju muutu, kui siis vaid see kuidas sa asju reflekteerid). Ning mul on hea meel, et kõik inimesed ei ole ühesugused, sest alles erinevate inimestega kokku puutudes saad teada, kes sa ise oled. Või vähemalt, kes sa kindlasti ei ole.

Sizzling Saturday aka 'Ziitamuni aeg on käes, vaata vaid ja näed!'

Laupäeva hommikul sai kenasti ennast kell 9 hommikul Madlena juurest jalgadele aetud selleks, et autoga koju saada ning seal veel mitmeks tunniks voodisse maanduda. Ülejäänud pool päeva kulus selleks, et ennast uuesti korda seada ning juba oligi aeg tuisu saatel linna Telliskivi loomelinnakusse rännata. 5 eurtsi eest sai seal ikka korralikult mussi. Kõik artisid küll päris minu maitse polnud ning mõned jätsid lausa täitsa külmaks, kuid õnneks olid kohal ka vanad hääd tuttavad näod, kelle pärast sinna kohale mindud saigi. Hundite live oli järjekordselt kiiduväärt. Pärast üldiseks müraks sulanduvat muusikat oli hea kuulata midagi vähe energilisemat ning meloodilisemat. Nad olid ka üks vähestest bändidest, kes võtsid vaevaks publikuga rohkem suhelda. Minu lemmik oli aga - dundundunnnn! - Malcolm Lincoln. Seal oli küll mix up bändidega ja suured nihked ajakavas, kuid Mälköm oli seda ootamist väärt! Olin neist sama vaimustuses, kui tol külmal 2009 detsembri õhtul Polymeris, kui neid esimest korda laivis nägin. Rokkisin ja laulsin kõigest jõust kõiki lugusid kaasa. See oli täpselt see, mida mul pärast sellist pikka õhtut oli vaja, sest kuigi minu ümber siblisid ringi mitukümmend inimest, olin ma ikkagi suurema osa ajast täiesti üksi. Ja mitte vabatahtlikult. I guess that's what happens when you expect too much. Kuigi ma leian, et see pole palju küsitud, et sõber minu tunnete ja soovidega arvestaks. Ja tegelikult ei peaks ma seda üldse küsimagi, sest  tõeline sõprus juba iseenesest eeldab, et hoolitakse teineteise heaolust. Aga selle asemel, et muutusi oodata, püüan ma nüüd pigem võtta asju nii nagu nad on - ju meil siis on lihtsalt väga erinevad arusaamad. Nothing less, nothing more. Nii säästan ma nii ennast kui ka oma sõpru väsitavatest ja ei kusagile viivatest aruteludest. See ongi pikkade öiste jalutuskäikude juures hea, et saab kõik selgeks mõeldud. Ja Telliskivist Greta majani oli omajagu maad nii et jõudsin lisaks kõigele selle tunni aja sees ka kõva häälega tänavatel laulda ning tee peal statoilist ostetud kabanossi süües omale ketšupit juustesse ajada. Nii et kokkuvõttes success!

Sunny Sunday

Äratus saabus sellega, et päike paistis täpselt silmaauku. See oli üks neist hommikutest, kus kõik halb oli eilnepäev ning ärgates oli mõnusalt palju energiat! Pärast hommikusööki (mis leidis aset küll kell pool 4 päeval) oli minek Õismäele, külla oma isapoolsetele sugulastele. Kuna nad on venelased, siis oli suhtlemine natuke keeruline, sest kuigi ma saan vene keelest aru, ei mõista ma seda eriti rääkida. Sellegipoolest on mul hea meel, et läksime, sest on tore teada, kust ma pärinen. Saime näha vanu pilte issist ja mulle öeldi, et ma pidavat lausa tema nägu olema. Ega ma ei teagi, kas see on vale või õige, sest mina tean teda vaid pildi pealt. Aga kui meil ongi sarnasusi, siis loodetavasti piirduvad need ainult välimusega. Igaljuhul lubasid nad meile 9.mail ehk minu sünnipäeval külla tulla. Kui nendega kontakti jääme, siis kes teab, ehk õpin ükskord vene keelegi ära!

Selle nädalavahetuse saavutus oli aga see, et magasin üle pika aja võõras kohas hästi. Ja mitte lihtsalt hästi, vaid lausa väga hästi! I guess there's hope for me after all! I love my bed though ning sellesse maandumine pühapäeva õhtul oli ju-ma-lik! 

All in all, weekend approved.

Conversations with my twenty one year old self

Why is it that at one point everyone leaves? 

And those that don't just stop caring. 

They're there. 

But never do they ask 'how are you?' or 'is there any way I could help?'. 

They're there. 

And if you're lucky enough they'll notice you every once in a while. 

Maybe even make you believe there could be a small possibility that they care. 

Oh, the naiveness. You're all on your own.

Dear broken heart, let go and move on.

I am me.

Head euro aastat!

Võib julgelt öelda, et 2011 saabus.. ee, ütleme lihtsalt, et saabus. Nothing special, nothing over the top. Väike koosviibimine kursaõe juures, väike saluut Vabaduse väljakul. Kõige veidram oli see, et esimest korda üle pika ei veetnud ma vana-aasta õhtut oma lähedasemate sõprade seltsis, vaid pooleldi võõrastega.

Vähemalt olin ma aasta esimestel tundidel kahe toreda sõbraga, kes olid valmis minuga kella seitsmese bussi tulemiseni enda trepikojas passima ning scrabble'it mängima. Ja uskuge mind, kui ma ütlen, et me olime kõik selleks ajaks juba surmväsinud. Sellistel hetkedel saad aru, kes su tõelised sõbrad on. Mul on hea meel, et nad mul olemas on. Miski ütleb mulle, et järgmise aastavahetuse veedaksingi parema meelega pigem ainult omade jopedega. Natuke rahulikumalt. Võib-olla isegi kodus. Sest mida vanemaks sa saad, seda kallimaks sulle oma voodi ja uni muutuvad, apparently. Uuelt aastalt ei oota ma midagi. Ootuste asemel on mul hoopis eesmärgid. Mis tähendab, et minu saatust ei kontrolli mitte horoskoop, vaid minu enda teod. Ning kui juhtubki nii, et ma mõnda neist eesmärkidest käesoleva aasta lõpuks ei saavuta, siis saan vähemalt öelda, et proovisin. Midagi saavutan ma nii või teisiti. I will make it happen. See aasta on oma töö viljade nautimiseks!

Cheers to the good life!

The story can resume

Vaatamata õppimisele ja pühadele olen viimasel ajal eriti usin olnud. Oo jaa, te arvasite õigesti - siit tuleb üks eriti filmine blogipostitus.

Kõikidest viimati vaadatud filmidest jättis kõige sügavama jälje mu hinge Atonement. Üks ilusamaid, aga ka üks häirivamaid lugusid. Seda tunnistas ühes intervjuus ka peategelast Robbie't kehastav James McAvoy. Film ise räägib sellest, kuidas 13-aastane kirjanikupotsentsiaaliga tüdruk Bryony röövib kahelt armastajalt võimaluse õnnele, süüdistades oma õe Cecilia armastatut Robbie't kuriteos, mida ta ei sooritanud. Ehk lühidalt öeldes sellest, kuidas elav kujutlusvõime võib nii mõnegi inimese elu elavaks põrguks muuta. Kaasaarvatud Bryony enda oma.

Aga hoolimata sellest, et teiste seas ära oli kasutatud  ka kõige kulunumat sõja-teemat, olid filmi ülesehitus ja plot täiesti originaalsed. Eriti huvitav oli see, kuidas filmis aset leidnud sündmusi kahest vaatevinklist näidati - üks oli see, kuidas Bryony asju nägi, teine aga reaalsus. Samuti oli huvitav, kuidas Bryonyt erinevates vanustes näidati, aitamaks vaatajail mõista tema arengut.

Mainimata ei saa jätta ka režissööri tööd, kelle panuseta ei oleks stseenid kindlasti nii liigutavad ja täiuslikult emotsiooniküllased olnud. Lisaks kõikidele rõõmsatele ja kurbadele kohtadele, sisaldas see film endas ka maailma kõige erutavamat love making scene'i. (For real). Uskumatult veenev näitlemine + õiged kaameranurgad = superbness. Eriti meeldis mulle see, kuidas detailidele rõhku pandi, sest aitas tegelaste emotsioone veel paremini mõista. Filmil oli ka tugev visuaalne pool - nii jõhkra reaalsuse kui ka idülliliste looduspiltide kuvamisel.

Kui mu arvamus Keira Knightley'st juba peale Pride & Predjudice vaatamist tõusis, siis nüüd ei ole mul enam vähimatki kahtlust tema näitlemisoskuse suhtes. Samuti suutsin armuda James McAvoy'sse (eriti pärast seda, kui sain teada, et ta lisaks kõigele ka veel šotlane on!).

Üle on jäänud öelda vaid üht: Atonement on minu silmis ideaalne draama.

Does this woman ever wear a bra???

Millegipärast on alati kõige raskem kirjutada  nendest filmidest, mis mulle enim muljet on avaldanud. This is not one of them. Sherrybaby puhul ei saa küll kurta halva näitlemise üle (sest Maggie Gyllenhaal on seda tunnustust väärt), ega halva kaameratöö üle, ega nigela süžee üle, kuid minule see film ei istunud. Seda puhtalt sellepärast, et peategelane tekitas minus vastikust. See film oleks ilmselt pidanud mind panema Sherry'le kaasa tundma ning uskuma, et selliseid lõdva püksikummiga endisest vangist narko- ja alkohoolikud on võimelised end parandama, kuid millegipärast tekistas see minus just vastupidised tundeid. Mina leian, et oli ta oma kohutava käitumisega kõik talle langenud 'ebaõigluse' ära teeninud - selle, et teda ei usaldatud oma tütre eest hoolt kandma; selle, et ta oma venna majast ebasobiva käitumise pärast välja visati. Aga eks igal ühel ole õigus omale arvamusele. Nii et see for yourselves.

Järgmiseks vaatasin filmi nimega Easy A. Vahelduseks midagi naljakat. Lugu ise sellest, kuidas ebapopulaarsest tüdrukust sai pärast süütuse kaotamise teesklemist peol üle öö kooli kõige kuumim kõmu teema. Üle pika aja üks värskendav komöödia. Plussina võib kindlasti välja tuua vaimukad sarkasmirohked väljendid, mis filmile tõsiselt vürtsi lisasid. Nii et päris kõiki noortekomöödiad ei saagi maha teha.

Ning lõpetuseks, The Pursuit of Happyness (jah, ma vaatasin seda alles nüüd). Kuna Will Smithi oli raske pärast Men In Black'i tõsiselt võtta, siis ei olnud mul selle filmi suhtes eriti kõrged ootused. Pidin aga järjekordselt oma sõnu sööma, sest see film oli palju intelligentsem kui ma oleks arvata osanud.

See, kuidas Will'i tegelane Chris oma õnne taga ajas, andis mulle mingisuguse tõuke. Tundsin äkitselt, et isegi mina võiks kõva töö ja kindlameelsusega oma unistused teoks teha. Suurepärane näitlemine tema poolt, mis tõi mind filmi lõpus lausa pisarateni. 

'Don't ever let somebody tell you, you can't do something. /---/ If you want somethin', go get it. Period.' Chris Gardner

Ho ho ho!

Dashing through the snow in a one horse open.. aah, fuck it. Või vähemalt selline tunne oli mul 25. detsembri hommikul, kui ma ligi viis tundi järjest tugeva maovalu käes vaevlesin. Glöggi + coca-cola = never again.

Aga üleüldiselt olid jõulud olid täitsa nauditavad. Pika vingumise peale saime endale 23. detsembril siiski kuuse (sest ilma selleta pole õiged jõulud!) ning mulle jäi au see oma maitse järgi ära ehitida. Jõululaupäeval sai terve päeva jõululaulude taustal sööke vaaritada. Oleks muidugi hea meelega ka lauas istudes muusika mängima pannud, kuid telekat oli suure nõudluse tõttu lihtsalt võimatu välja lülitada. Miks on nii, et peres ei suudeta kasvõi ühte päeva ilma telekat vaatamata mööda saata? Kas tõesti saab vestlusi arendada vaid parajasti eetris olevatest filmidest ja saadetest? Vot just sellepärast polegi mul midagi selle vastu, kui elekter vahel ära kaob. Sest siis vähemalt ei saa iga pereliige vastavalt arvutisse või teleka ette põgeneda, vaid on sunnitud koos olema. Kõige naljakam on see, et need elektrita õhtud/päevad on tavaliselt kõige mõnusamad. Kõik leiavad midagi koos teha ning on rõõmsad. Niimoodi võiks alati olla. Vähemalt läks õhtu edenes asi perekesksemaks. Välja sai võetud lauamängud ning nalja sai hiliste õhtutundideni. Pole midagi paremat kui üks ajusid ragistama panev sõnamäng ning kõrvale tass kuuma glöggi (although nii suurtes kogustes ma seda enam küll kunagi tarbida ei julge).

Jõulukinkide koha pealt nii palju, et otsustasin see aasta teha kingi kogu perele - sellesama sõnamängu. Kuna minu jaoks ei seisne jõulud ammugi enam kinkides, siis leidsin, et ei tasu üle pingutama hakata. Ema mul kurtis mõned päevad tagasi, et jõuludest on tema jaoks see lapsepõlves eksisteerinud maagia ammu kadunud. Kuid jõuludel ei olegi ju oluline maagia, vaid pere, ja koosviibimine, ja üksteise hindamine. That's what it's all about! Ja seda ei tohi kunagi ära unustada. Loodan, et kõigil olid mõnusad pühad ning et uus aasta toob endaga kaasa veel värvikamad ja põnevamad ajad!

Love and peace, yo.