Funny Friday
Reede õhtu möödus endiste klassikaaslaste seltsis, keda polnud juba tükk aega näinud. Vein, suupisted ja mõnus jutuajamine. Hiljem hakkasin mõtlema, et huvitav kes on rohkem muutunud - nemad või mina? Või oleme me kõik muutunud? Sest kõik tundus teistmoodi. Ühised huvid ei olnud enam nii ühised ning jututeemad olid pigem pinnapealsed kui sügavamõttelised. Aga kuigi nii mõnelgi neist oli elus suuri muutusi toimunud (kes oma partneriga kokku kolinud, kes kihlatud, kes täiskohaga tööl ja kes omab oma korterit), ei tundnud ma, et ma oleks kellestki maha jäänud või et minu muutused oleks kuidagi vähem tähtsamad. Ma ei ole küll korteriomanik ega täiskohaga töötaja ega kellegi tüdruksõber, kuid ma olen teine inimene kui varem. Ma olen muutunud ja ma ei ole pidanud selleks uude rolli astuma. Kuid olenemata sellest, et kokku sai punt täiesti erinevaid inimesi, oli meil siiski koos lõbus vanu aegu meenutada (after all, minevik ju muutu, kui siis vaid see kuidas sa asju reflekteerid). Ning mul on hea meel, et kõik inimesed ei ole ühesugused, sest alles erinevate inimestega kokku puutudes saad teada, kes sa ise oled. Või vähemalt, kes sa kindlasti ei ole.
Sizzling Saturday aka 'Ziitamuni aeg on käes, vaata vaid ja näed!'
Laupäeva hommikul sai kenasti ennast kell 9 hommikul Madlena juurest jalgadele aetud selleks, et autoga koju saada ning seal veel mitmeks tunniks voodisse maanduda. Ülejäänud pool päeva kulus selleks, et ennast uuesti korda seada ning juba oligi aeg tuisu saatel linna Telliskivi loomelinnakusse rännata. 5 eurtsi eest sai seal ikka korralikult mussi. Kõik artisid küll päris minu maitse polnud ning mõned jätsid lausa täitsa külmaks, kuid õnneks olid kohal ka vanad hääd tuttavad näod, kelle pärast sinna kohale mindud saigi. Hundite live oli järjekordselt kiiduväärt. Pärast üldiseks müraks sulanduvat muusikat oli hea kuulata midagi vähe energilisemat ning meloodilisemat. Nad olid ka üks vähestest bändidest, kes võtsid vaevaks publikuga rohkem suhelda. Minu lemmik oli aga - dundundunnnn! - Malcolm Lincoln. Seal oli küll mix up bändidega ja suured nihked ajakavas, kuid Mälköm oli seda ootamist väärt! Olin neist sama vaimustuses, kui tol külmal 2009 detsembri õhtul Polymeris, kui neid esimest korda laivis nägin. Rokkisin ja laulsin kõigest jõust kõiki lugusid kaasa. See oli täpselt see, mida mul pärast sellist pikka õhtut oli vaja, sest kuigi minu ümber siblisid ringi mitukümmend inimest, olin ma ikkagi suurema osa ajast täiesti üksi. Ja mitte vabatahtlikult. I guess that's what happens when you expect too much. Kuigi ma leian, et see pole palju küsitud, et sõber minu tunnete ja soovidega arvestaks. Ja tegelikult ei peaks ma seda üldse küsimagi, sest tõeline sõprus juba iseenesest eeldab, et hoolitakse teineteise heaolust. Aga selle asemel, et muutusi oodata, püüan ma nüüd pigem võtta asju nii nagu nad on - ju meil siis on lihtsalt väga erinevad arusaamad. Nothing less, nothing more. Nii säästan ma nii ennast kui ka oma sõpru väsitavatest ja ei kusagile viivatest aruteludest. See ongi pikkade öiste jalutuskäikude juures hea, et saab kõik selgeks mõeldud. Ja Telliskivist Greta majani oli omajagu maad nii et jõudsin lisaks kõigele selle tunni aja sees ka kõva häälega tänavatel laulda ning tee peal statoilist ostetud kabanossi süües omale ketšupit juustesse ajada. Nii et kokkuvõttes success!
Sunny Sunday
Äratus saabus sellega, et päike paistis täpselt silmaauku. See oli üks neist hommikutest, kus kõik halb oli eilnepäev ning ärgates oli mõnusalt palju energiat! Pärast hommikusööki (mis leidis aset küll kell pool 4 päeval) oli minek Õismäele, külla oma isapoolsetele sugulastele. Kuna nad on venelased, siis oli suhtlemine natuke keeruline, sest kuigi ma saan vene keelest aru, ei mõista ma seda eriti rääkida. Sellegipoolest on mul hea meel, et läksime, sest on tore teada, kust ma pärinen. Saime näha vanu pilte issist ja mulle öeldi, et ma pidavat lausa tema nägu olema. Ega ma ei teagi, kas see on vale või õige, sest mina tean teda vaid pildi pealt. Aga kui meil ongi sarnasusi, siis loodetavasti piirduvad need ainult välimusega. Igaljuhul lubasid nad meile 9.mail ehk minu sünnipäeval külla tulla. Kui nendega kontakti jääme, siis kes teab, ehk õpin ükskord vene keelegi ära!
Selle nädalavahetuse saavutus oli aga see, et magasin üle pika aja võõras kohas hästi. Ja mitte lihtsalt hästi, vaid lausa väga hästi! I guess there's hope for me after all! I love my bed though ning sellesse maandumine pühapäeva õhtul oli ju-ma-lik!
All in all, weekend approved.
No comments:
Post a Comment