The story can resume

Vaatamata õppimisele ja pühadele olen viimasel ajal eriti usin olnud. Oo jaa, te arvasite õigesti - siit tuleb üks eriti filmine blogipostitus.

Kõikidest viimati vaadatud filmidest jättis kõige sügavama jälje mu hinge Atonement. Üks ilusamaid, aga ka üks häirivamaid lugusid. Seda tunnistas ühes intervjuus ka peategelast Robbie't kehastav James McAvoy. Film ise räägib sellest, kuidas 13-aastane kirjanikupotsentsiaaliga tüdruk Bryony röövib kahelt armastajalt võimaluse õnnele, süüdistades oma õe Cecilia armastatut Robbie't kuriteos, mida ta ei sooritanud. Ehk lühidalt öeldes sellest, kuidas elav kujutlusvõime võib nii mõnegi inimese elu elavaks põrguks muuta. Kaasaarvatud Bryony enda oma.

Aga hoolimata sellest, et teiste seas ära oli kasutatud  ka kõige kulunumat sõja-teemat, olid filmi ülesehitus ja plot täiesti originaalsed. Eriti huvitav oli see, kuidas filmis aset leidnud sündmusi kahest vaatevinklist näidati - üks oli see, kuidas Bryony asju nägi, teine aga reaalsus. Samuti oli huvitav, kuidas Bryonyt erinevates vanustes näidati, aitamaks vaatajail mõista tema arengut.

Mainimata ei saa jätta ka režissööri tööd, kelle panuseta ei oleks stseenid kindlasti nii liigutavad ja täiuslikult emotsiooniküllased olnud. Lisaks kõikidele rõõmsatele ja kurbadele kohtadele, sisaldas see film endas ka maailma kõige erutavamat love making scene'i. (For real). Uskumatult veenev näitlemine + õiged kaameranurgad = superbness. Eriti meeldis mulle see, kuidas detailidele rõhku pandi, sest aitas tegelaste emotsioone veel paremini mõista. Filmil oli ka tugev visuaalne pool - nii jõhkra reaalsuse kui ka idülliliste looduspiltide kuvamisel.

Kui mu arvamus Keira Knightley'st juba peale Pride & Predjudice vaatamist tõusis, siis nüüd ei ole mul enam vähimatki kahtlust tema näitlemisoskuse suhtes. Samuti suutsin armuda James McAvoy'sse (eriti pärast seda, kui sain teada, et ta lisaks kõigele ka veel šotlane on!).

Üle on jäänud öelda vaid üht: Atonement on minu silmis ideaalne draama.

Does this woman ever wear a bra???

Millegipärast on alati kõige raskem kirjutada  nendest filmidest, mis mulle enim muljet on avaldanud. This is not one of them. Sherrybaby puhul ei saa küll kurta halva näitlemise üle (sest Maggie Gyllenhaal on seda tunnustust väärt), ega halva kaameratöö üle, ega nigela süžee üle, kuid minule see film ei istunud. Seda puhtalt sellepärast, et peategelane tekitas minus vastikust. See film oleks ilmselt pidanud mind panema Sherry'le kaasa tundma ning uskuma, et selliseid lõdva püksikummiga endisest vangist narko- ja alkohoolikud on võimelised end parandama, kuid millegipärast tekistas see minus just vastupidised tundeid. Mina leian, et oli ta oma kohutava käitumisega kõik talle langenud 'ebaõigluse' ära teeninud - selle, et teda ei usaldatud oma tütre eest hoolt kandma; selle, et ta oma venna majast ebasobiva käitumise pärast välja visati. Aga eks igal ühel ole õigus omale arvamusele. Nii et see for yourselves.

Järgmiseks vaatasin filmi nimega Easy A. Vahelduseks midagi naljakat. Lugu ise sellest, kuidas ebapopulaarsest tüdrukust sai pärast süütuse kaotamise teesklemist peol üle öö kooli kõige kuumim kõmu teema. Üle pika aja üks värskendav komöödia. Plussina võib kindlasti välja tuua vaimukad sarkasmirohked väljendid, mis filmile tõsiselt vürtsi lisasid. Nii et päris kõiki noortekomöödiad ei saagi maha teha.

Ning lõpetuseks, The Pursuit of Happyness (jah, ma vaatasin seda alles nüüd). Kuna Will Smithi oli raske pärast Men In Black'i tõsiselt võtta, siis ei olnud mul selle filmi suhtes eriti kõrged ootused. Pidin aga järjekordselt oma sõnu sööma, sest see film oli palju intelligentsem kui ma oleks arvata osanud.

See, kuidas Will'i tegelane Chris oma õnne taga ajas, andis mulle mingisuguse tõuke. Tundsin äkitselt, et isegi mina võiks kõva töö ja kindlameelsusega oma unistused teoks teha. Suurepärane näitlemine tema poolt, mis tõi mind filmi lõpus lausa pisarateni. 

'Don't ever let somebody tell you, you can't do something. /---/ If you want somethin', go get it. Period.' Chris Gardner