Just say yes

'Kuule sorri, ma täna ei viitsi.'
'Ei, muidu tuleks küll, aga üldse ei ole tuju praegu.'
'Kuule täna ei mängi välja, ma mõtlesin varem magama minna'
'Eiii, nalja teed või??'
'Ei, aitäh.'

Aitab küll 'ei'-dest! 'Ei' on mugav. 'Ei' on ebatervislik. 'Ei' on saatanast! Ma tunnistan, et mul on probleem, aga see pole miski, mida oleks võimatu lahendada. Vaatasin just hiljuti filmi Yes Man ja see tuletas mulle meelde, kui palju uksi üks lihtne sõna nagu 'jah' avada võib. Nii et lubasin ennast edaspidi parandada. Say yes to life!

Ja juba ma teengi edusamme! Veetsin väga mõnusa neljapäeva õhtupooliku oma ilusa sõbranna Liisi seltsis, keda polnud reaalselt mitmeid kuid näinud. Ja kuna õhtu veel poisike oli, jõudsin ka Tallinna Ülikooli lammutamas ning sodimas käia! Aah, there's nothing like drawing syntax trees (of love) on university walls on a Thursday evening! Ja seda kõike 2 tunnise unega eelmisel ööl!

Vähem tobedaid vabandusi ja rohkem avatust uuele!

I feel my luck could change

Aitäh neile inimestele, kes mind oma muusikaga tegelema on inspireerinud (te teate, kes te olete)! Olen laulukirjutajana palju enesekindlamaks muutunud. Nüüd on vaja vaid sihikindlust, et asi järgmisele tasemele viia. Ja senikaua kuni vähemalt üks mulle oluline inimene minusse usub, I'm good. Aitäh mu emale, kes on minu heaolu nimel valmis kõigeks ning tänu kellele pole ma kunagi isa olemasolust puudust tundnud. Aitäh Tiidule, kes on alati olemas, kui mul on vaja kedagi kallistada. Aitäh kõigile neile, kes on kunagi tekitanud minus tahtmise olla parem inimene. 

Aitäh ka neile inimloomadele, kes mind ikka ja jälle alt vedada on suutnud! Palju õnne! Just tänu teile ei julge ma kedagi usaldada ega kellelegi peale enda loota. Sellega on siis kõik tervitatud. Tähtsad ja tähtsusetud. Sest ebavõrdus on ju üks kole asi, kas pole?

Blessed be the holy Radiohead!

Cinema Sunday

Mulle meeldib pühapäeviti linnas käia. Linn on siis alati kuidagi kummaliselt rahulik, maagiliselt isegi. Kuhugi kiirustavate ja rüselevate inimeste asemel astuvad vastu puhanud näod. Inimesed üldse liiguvad hoopis teise rütmi järgi. Mina ise liigun teise rütmi järgi. See on niisugune päev, kus isegi kõige külmema ja tuulisema lehti näkku lennutava ilmaga on mingisugune mõnus soe sees. Vähemalt minul.

Ja mida paremat veel ühest kenast pühapäevaõhtusest linnaskäigust tahta kui mitte väärt kinoelamust! Esiteks nägin ära Step Up 3D, mis mulle üllataval kombel isegi meeldis. Storyline erines piisavalt eelnevate osade stuck up rich kid vs the poor 'imma-mothafuckin-beat-your-ass-up-if-you-don't-get-the-hell-outta-my-face' gangsta teemast. Oh wait, see oli täpselt samasugune. Lol. Igaljuhul selles loos oli midagi põnevamat kui eelmistes. Lisaks olid tantsud nii ebareaalselt hea koreograafiaga, et hakka või kahtlema, kas need igasse ilmakaarde ja veelgi kaugemale väänlevad ja hüppavad tegelased ikka inimesed on. Ning tänu 3D efektile tundsin ka ennast kui filmi sees olevat. Aah, sellised filmid äratavad minus alati selle 'sisemise tantsija'!

Teist filmi käisin vaatamas juba armsaks saanud vanas heas Uue Maailma Seltsimajas. Isegi pärast joogist vähese unega eelmist ööd poleks ma tahtnud olla kuskil mujal kui just seal, tugitoolis, käes tass rohelist teed, ümberringi toredad inimesed ja ees ekraanil film 24 Hour Party People. See 2002 aasta Briti linateos räägib Manchesteri muusikaelust sel ajal, kui olid radaril tegijad nagu Joy Division, Happy Mondays jt. Kuigi tegelased ja situatsioonid pool-fiktsionaalsed on ja film ise peenest huumorist kubiseb, oli see minu jaoks siiski hariv. Muusikaliselt. Ja juba muusika pärast tasus seda filmi vaadata. Avastasin ennast pärast kodus ka Joy Divisionit kuulamas. Läbi linna jalutamine ja kerge burks panid õhtule ilusa punkti.

Nothing like a cinema sunday!

This is the time of my life

Elu on ilus. Jah, kohe täitsa ilus. Pange see päev kalendrisse kirja kui tahate, sest minu suust selliseid avaldusi tihti ei kuule.

Ma tean, et paljud kasutavad seda väljendit üsna kergekäeliselt, kuid mina üldiselt väldin selliste väljendite loopimist hetkeemotsiooni ajel. Minu jaoks avaldub elu ilu siiski pikema aja vältel ja selleks, et sinna olen-oma-eluga-rahul faasi saada, tuleb vaeva näha. Kui ma olen midagi selle viimase aasta jooksul õppinud, siis just seda, et õnn ei kuku käed rüpes istudes sülle. Need, kes mind kaua ja teistest enim tunnevad (või pigem tundsid?) võivad kinnitada, et olen aastaga palju muutunud. Just sisemiselt. Mõttelaadilt. Aga seda kui palju vaeva ma nägema olen pidanud ei kujuta vist keegi ette. Nii et neile, kes vana Kristinat taga leinavad - don't! I never liked her. Mis mulle aga meeldib on see, et saan nüüd lõpuks öelda, et keegi ei tea mind paremini kui mina ise. Ma võibolla pole küll veel täpselt see inimene, kes ma olla tahaks ja 100% enda eluga rahul, but I'm getting there.

Kui juba jutt enseseavastustest käib, siis jõudsin just hiljuti järeldusele, et peod + alkohol ei ole päris minu jaoks. Tegelikult tegin selle avastuse juba tükk aega tagasi, kuid selle õigsuses veendusin alles nüüd. Mitte, et ma ütleks, et ma neid kahte enam mitte kunagi kokku ei sega, aga kindlasti vähenevad kogused, nii nagu on vähenenud üleüldine vajadus alkoholi järele. Call me crazy, aga mulle meeldib mäletada iga hetke, iga sõna, olgu need kui tahes tähtsusetud. Mu sõber küsis mult täna, et mis see siis on, mis mu elu nii lilleliseks teeb? Minu vastus: see, et oskan seda nautida sellisena nagu ta on. Ja selleks pole tarvis mingeid mõnuaineid. Vaja on vaid ärkvel olla ja võtta igast hetkest kõike, mida võtta annab.
 
Nautigem elu!

Underworld

'When everybody's dancing I feel like I'm all alone in a sea of faces.'

Passion, like the fruit

Vahel juhtub, et unustan, mis mind kitarri mängima motiveeris, miks ma üldse selle pilli kätte võtsin. Ja siis vajub kogu harjutamine soiku. Õnneks piisab mulle vaid väiksest turgutusest, et inspiratsioon uuesti üles leida.

Ning seekordne tänu kuulub filmi Once muusikalistele autoritele. Kui film ise minus kõige suuremat vaimustust ei tekitanud, siis soundtrackiga oli vastupidi. See, kui hingestatult meespeategelane muusikat tegi oli lihtsalt niivõrd inspireeriv, et film polnud veel poole pealgi, kui enda kitarri kätte haarasin ja seda tinistama hakkasin. Ja ma polnud seda ammu juba teinud. Lihtsalt mänginud. Ja mängimist südamest nautinud. Nüüd on ind vähemalt kuuks ajaks garanteeritud.

Kui jutt juba filmidele läks, siis käisin ühel vihmasel pühapäeva õhtul Uue Maailma Seltsimajas  Elektrikapi kino nimelisel üritusel vaatamas Itaalia linateost nimega I Fidanzati (The Fiances), mis räägib kahest armastajast, kes püüavad oma kaugsuhet toimima panna. Kuigi film ise oma pikalivenimise  ja dialoogivähesuse poolest suurem asi minu maitse  polnud, siis kuuma tee ja mõnusa atmosfääri pärast tasus ikka kohale minna. Gotta love that place!

Päris korraliku filmielamuse sain aga eile, kui vaatasin samanimelisel raamatul põhinevat filmi Snow Angels. Üle pika aja kõige depresiivsem, aga ka kõige realistlikum film, mida näinud olen. Palju keerulisi suhteliine, segaseid emotsioonipuntraid ning suurepärast tööd näitlejate poolt - just the way I like it! Nagu keegi nutikas inimene internetis oma filmiarvustuses ütles: See on masendav, aga sa ei suuda kõrvale vaadata.

Omamoodi huvitav oli ka Humbouldt County, mis jutustab lugu arstitudengist, kes satub tüdrukule järgnedes Humbouldti maakonna metsade sügavuses elavate kanepikasvatajate seltskonda. Väga silmiavav film, mis portreteerib kanepikasvatajaid kui inimesi, mitte pelgalt illegaalse äriga tegelevaid kurjategijaid.
(Ps. See film sisaldab endas ka väga ilusaid looduskaadreid!)

Ühesõnaga, olge lahedad ja vaadake häid filme! Kunagi ei tea, võibolla leiate mõnest midagi sama tähenduslikku nagu mina leidsin Once'st inspiratsiooni.

Little cracks they escalated

See on huvitav, kuidas asjad ööpimeduses hoopis kurjakuulutavamana tunduvad, kui nad tegelikult on. Seda eriti üksi ringi seigeldes. Siis ei ole midagi imestada, kui isegi heinapall sulle kallale kargavat näib, rääkimata varjudest, mis vahel su kõige kardetavamate õudusunenägude tegelaste kuju võtavad. 

Yep, you guessed it, väike öine jalutuskäik tuli jälle ära. Marsruut: Maardu järv - Koogi ehk 10 kilomeetrit puhast kõndimisrõõmu! Teekond sisaldas endas muuhulgas vihaste ilmaoludega võidu jooksmist keset Peterburi maanteed, kihutavate autode eest teeäärsetesse lompidesse hüppamist, pulgakommi söömist, hulganisti ebaõnnestunud hääletamiskatseid ning aeg-ajalt ka iseendaga rääkimist. All in all, great success! Kui välja arvata see, et avastasin ennast huvituvat päris jalgsimatkale minemisest, siis midagi head sellest öisest jalutuskäigust ei tulnud. Pigem halba, sest mu usaldus meeste vastu on nüüd veelgi kahanenud. Ja selleks on vahel veelgi vähem vaja kui sõbra lubadusest taganemist.

Loodan vaid, et maailmas siiski on mehi, kes ei vea teisi inimesi alt. Oleks ju tore, kui saaks vahelduseks loota ka kellelegi teisele, mitte ainult iseendale.

Teie terviseks!