The blue horizon

Ma mäletan, kui sattusin millalgi 2009 aastal kogemata The Lovely Bones'i treileri otsa. Ma mäletan, et ma teadsin, et pean selle filmi ära nägema, ja et see film puudutab midagi minu sees. Taaskord ei vedanud mu intuitsioon mind alt. Fantaasiafilmid on alati mu lemmikud olnud. Ja selles filmis oli minu jaoks kõike.

Fantastilised eriefektid, hästi välja veetud põnevusmomendid, silmiavavad üllatushetked, kaasahaarav sisu lahti rullumine (mille võlgneme samanimelise raamatu autorile Alice Seboldile) ja loomulikult intensiivsete emotsioonide õnnestunud edasikandmine. Mis aga annab sellele filmile tõelise väärtuse on asjaolu, et ta suudab sind nii endasse imeda, et unustad ära, mis on reaalsus. Aga ainult siis, kui sa seda endal lubad. Mina lubasin. Ja ei kahetse. Olen kindel, et elamus oleks hoopis teistsugune olnud, kui oleksin seda filmi keset päeva vaadanud. Halvem. Aga öösel, üksinda, vaikuses, see on see millest ma räägin.

Kui see film midagi öelda üritab, siis seda, et lähedase surmaga leppimiseks ei tule mitte haududa kättemaksu ja raisata kogu oma energiat vihkamisele või küsimustele nagu 'miks just tema', 'miks just nüüd', vaid lasta lahti minevikust, aktsepteerida reaalsust, ja mäletada heaga. In the end, the bad guys always get what they deserve.

Kui keegi arvab, et see on mingit sorti haledalt hilinenud movie review, siis ta eksib. See on elamus. Puhtalt minu elamus.

Furry walls

Pärast aastaid arvuti protsessori valju undamise kuulmist.. Pärast arvukaid emotsionaalseid arvutiekraani peksmisi pildi kinnikiilumisel.. Pärast kõiki ebaõnnestunud katseid puhastada arvutit nii, et internet avaneks kiiremini kui 10 minutit.. Pärast umbes 7 aastat kiviaegse näiliselt arvutile sarnaneva asjaga töötamist võite 6. augusti punaselt ära märkida ja mind 21. sajandisse jõudmise puhul õnnitleda, sest ka mina kuulun nüüd laptopi uhkete omanike sekka!

Kuid loomulikult just siis kui olin kõige tüütumate töödega (ehk siis failide ja muu taolise ümbertõstmisega) ühele poole saanud, tuli torm ja viis meilt elektri. Can't help but wonder, kas kuskil on seadusega kirja pandud, et Kristina ei tohi rohkem kui kaks päeva järjest õnnelik olla. Aga olge mureta, see lugu leidis siiski õnneliku lõpu ning mina ja mu uus Dell Inspiron 1545 reunitisime õnnelikult ühel kenal päiksepaistelisel teisipäeva õhtupoolikul! Eesti Energia küll hirmutas juba, et lausa kuni kaks nädalat võib minna, kuni meie juurde parandustöödega jõutakse, kuid pika pommitamise järel saime elektri siiski pärast 48 tundi tagasi.

Nüüdseks on kvaliteetaega uue läpakaga küll ja küll veedetud, kuigi ma siiani ei usu, et see kahe ja poolekilone elektroonikaime minu oma on. Nüüd on vaja veel vaid vanale arvutile tema koht kätte näidata ehk siis lammutada ta täielikult laiali.

Or should I stroke the furry walls?

Baby, baby, baby, oooh

I love my new baby! Loomulikult käib jutt mu uhiuuest mp3-mängijast, mida ma edaspidi Baby'ks nimetama hakkan.

Võite kõik maailma i-podid endale võtta, sest mina olen leidnud oma lemmikvidina 2010. Sellel on olemas kõik vajalikud funktsioonid, aku kestab orienteeruvalt kakskümmend kaks tundi, helikvaliteet on üllatavalt hea arvestades seda, et pole tegemist teab mis kallite klappidega, sellega käib kaasas isegi Philips Bluebird player ja mis kõige olulisem - see on taskukohane isegi kirikurotist tudengile!



Kokkuvõtvalt: maailmaparim!

The good times gonna come

Kui laupäeval Ashtanga jooga workshop'i sisse jalutasin poleks eales arvanud, et sealt nii inspireerituna lahkun (niisamuti kui ma ei arvanud, et joogas füüsiliselt eriti palju pingutama peab - fail). Jõudsin veel kindlamalt järeldusele, et jooga on just see, mida mul vaja on. Kosutus meeltele ja kehale. Samm sisemise rahu ja tasakaalu suunas. Aah, kõlab hästi! Peab selle plaani teoks tegema.

Selle ja veel miljon teist plaani. Õnneks on tulnud kusagilt (kurat teab kust) motivatsioon nii et tegelen juba praegu nii mõnegi plaani elluviimisega. Tööotsingud (ja ka mõned esialgu saladuseks jäävad otsingud) on täies hoos, uus läpakas on ilmselt paari nädala pärast käes, aga see pole veel kõik - olen ka viimaseks ülikooliaastaks paljud asjad enda jaoks paika pannud ja actually eesmärgid püstitanud (millega ma kahel eelmisel aastal lihtsalt ei viitsinud pead vaevata). Ja ka see pole veel kõik - kui kõik õnneks läheb, liitun ma roolikeerajate klubiga! Ja uskuge või mitte, ka see pole veel.. no wait, that's it.

Aga nagu kombeks järgneb õnnestumiste reale alati õnnetus. Nii jäingi täna piletida sõidu eest mupole vahele. Lol. I guess it was bound to happen, pool aastat ilma piletita sõitmist ja mitte vahelejäämist tunduski liiga hea, et tõsi olla. Ja kõige iroonilisem on see, et mu trahv on väiksem kui summa, mille oleksin pidanud mittetallinlase kuukaardi eest välja käima. Nii, et kas ma kokkuvõttes õppisin sellest midagi? Ei.

Natsa head eestimaist muusikat ka siia lõppu:

Double rainbow all the way!

'Oi, kui mul oleks oma korter, siis..' ja nii hakkas see mõtete jada lahti hargema pärast eilset, kui käisin vaatamas õe värskelt ostetud remondijärgus olevat korterit. Tulemuseks see, et olen juba 3 tundi üürikorterite kuulutusi sirvinud. Sirvin ja nutan, sest kolimissoov on vot NIIIIII suur ja raha on vot nii vähe. 

Tahan, et mind tervitaksid koju tulles rahu ja vaikus, mitte 11 valjuhäälset sugulast. Tahan astuda korras tuppa, mitte seapessa. Loomulikult pole ma teab mis korralikuse etalon ja aitan teinekord segadusele kaasagi (ja kodukorrajumal vaid teab, et vahel näeb mu tuba välja kui kõrbestseen, kus suured tolmutuustid rahulikult tuule saatel teed ületavad), kuid vähemalt mõistan, et igal asjal on oma koht ja mis peamine, et tarbetud esemed käivad prügikasti (mida mu vanu ajakirju ja väikseid nipsasjakesi korjav ema ilmselgelt ei mõista). Jah, mul saab olema väike hubane valgusküllane 1- või 2-toaline minimalistlikult sisustatud korter Tallinna kesklinnas või selle vahetus läheduses. Minu isiklik heaoluoaas. Nagu ütlevad laulusõnad: 'Somewhere over the rainbow skies are blue, and the dreams that you dare to dream really do come true.' Ainuke asi, millest tõsiselt puudust tundma hakkaksin, oleks looduslähedus. Miski ei trumpa üle soojal suveööl paljajalu rohu peal kõndimist või vihmaga lompides plätserdamist. 

Ja rääkides vikerkaartest.. olgu ma nii looduslaps kui olen, selle mehe tasemele oleks minulgi raske jõuda. And he's not even on drugs! (at least not in this particular video..) Who needs them drugs anyway when you can get high on mother nature!

Võtkem eeskuju.

Live high, life mighty, live righteously

3 põhjust, miks tegi Pärnu laupäeval Tallinnale silmad ette.

• Ilm Pärnus: ligi 28 kraadi sooja ja päike. Samal ajal Tallinnas: 18 kraadi ja vihm
• Veesoojus Pärnus: kena 21 kraadi. Samal ajal sombuses Tallinnas: kuuldavasti 10 või vähemgi kraadi.
• Vaatamisväärused Pärnus: kleitides musklis briti rugbymängijad. Samal ajal armsas pealinnas: ?
  

Case closed.

Random ideed on alati kõige õnnestunumad, see on fakt. Ma ei mäleta millal viimati (või üldse) oleksin kell 12 päeval alkoholi tarvitama hakanud. Või 3 korda päeva jooksul ujumas käinud. Või 7 tundi järjest spordivõistlusi jälginud. Või nii palju ühe päeva jooksul inglaste üle ilastanud.

Nom nom nom. I feed on adventures.

Tahan käia kohtades, kuhu varem pole sattunud. Nautida loodust. Magada lageda tähistaeva all. Hingata sisse värsket ööõhku. Õõtsuda sumedal suveõhtul võrkiiges, kõrvus vaid merekohin. Jämmida lõkkekumas kitarriga. Tahan käia teatris. Kolada ringi väikestes tundmatutes pubides. Astuda lennukile ja maanduda kõige paeluvama keele ja mahedama atmosfääri keskel. Maitsta kõiksugu tundmatuid roogasid. Maalida kõige looduskaunimaid pilte. Tahan ärgata. Tahan elada.


Ainult, et päris üksi ei oska. Ega taha. Kes tuleb kaasa?

Ehitajate tee 74

Tegin täna nostalgiat ja kõndisin mööda kunagise kodukandi, Mustamäe, tänavaid tööle. Kõik oli muutunud, aga samas ikka nii kodune. Nii teistsugune, aga nii sama. Iga sammuga tuli mingi lapsepõlvega seotud seik meelde (endale üllatuseks ka pisarad silma). Unes lähen tihtipeale koju just Mustamäele. Vist jätsin osakese endast sinna maha.

Ja see jalutuskäik poleks kaugeltki maailma parim olnud ilma maailma parima filmi maailma parima film score'ta.

Veenduge ise: