Invincible

Ma teadsin, et tuleb aeg, kus ma oma nina raamatutest välja pistma pean ning oma meeldivalt tuimast ja pohhuistlikust olekust välja olen sunnitud tulema. Aeg asjade üle järele mõtlemiseks. Õnneks või kahjuks, see aeg on praegu, sest üks asi, mida mul hetkel suurtes kogustes on, see on aeg. Jah, ma olen taas mõtlema hakanud - raske on mitte mõelda, kui enamus viimasest neljast nädalast on möödunud üksinda oma toas voodis lebades ja kaks täpselt samasugust nädalat on veel ees. Lükkasin seda aega tahtlikult edasi, arvates, et sealt ei tule midagi head, kuid ma eksisin. Mu järeldusid tulid ja tulevad siiani üllatusena mulle endalegi.

Täna on mu 29. päev karkudel. Imekombel on aeg hakanud jälle kiiremini liikuma, mitte nagu esimestel õnnetusejärgsetel päevadel, kui ma võisin vanduda, et kuulsin iga jumala sekundi tiksumist. Üks. Teise. Järel. Jälle. Jälle. Ja jälle. Huvitav kuidas vaikus võib vahel ihaldatud pelgupaika pakkuda ja lohutada ning teinekord täiesti hulluks ajada. Ma vihkan neid päevi, kui vaikus on kurdistav. Liiga palju tundeid ja liiga palju aega mõtlemiseks. Võiks arvata, et põlvekedra nihestus ja sidemete rebend on iseenesest piisavalt valusad. Isegi ortopeedil oli kaastundlik ilme, kui ma talle oma jutu ära rääkisin. Kuid mis on veel valusam, on see, et päeva lõppedes olen ma üksi. Jah, mul on perekond ja sõbrad ja ma tean, et nad püüavad mind igal neile teadaoleval viisil aidata, kuid päeva lõpuks olen ma ikkagi üksi. Üksi oma mõtetega. Üksi ja hirmunud. Arstide jutu järgi on mul 50% tõenäosus, et praegune vigastus korduma jääb. Muidugi ma saan trenni tehes lihaseid tugevdada ja seda tõenäosust natuke vähendada, kuid arvestades seda kuidas vigastus algselt aset leidis - tantsides - siis ma ei või mitte kuidagi ette näha teist sama naeruväärset situatsiooni, mil see uuesti juhtuda võiks. Ma olen ettevaatlik inimene. Vahel küll piinlikusttekitavalt kohmakas ja suudan isegi omaenda jala taha koperdada, kuid siiski ettevaatlik. Teinekord liigagi. Ning siin ma nüüd siis olen, kolmas jalavigastus kolme ja poole aasta jooksul. Ja mida ma kõige rohkem kardan, ei ole mitte asjaolu, et ma seda võibolla uuesti läbi elama pean, vaid asjaolu, et ma seda võibolla üksi tegema pean. Ma olen viimase paari-kolme kuuga üsna hästi omapäi hakkama saanud. Võib vist öelda, et ma pole kunagi varem vaimselt nii iseseisev olnud. Kuid sellised ootamatud sündmused ja koormavad tagajärjed võivad ka kõige iseseisvamad inimesed kellegi abikäe järgi sirutama panna. Ja seda mitte ainult sõna otseses mõttes. Vahel aitab lihtne käest kinni hoidmine, kinnitamaks, et oled olemas, palju rohkem kui käe ulatamine inimese trepist alla aitamiseks.

Loomulikult, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Tänulikumaks. Mu austus nende inimeste vastu, kelle elu ongi päevast päeva selline, on tohutult kasvanud. Pärast sama jala pahkluu murdmist peaaegu neli aastat tagasi õppisin varem iseenesestmõistetavaks pidanud asju tõeliselt hindama ja olen üsna kindel, et hindan neid peale praegust kogemust veelgi enam. Kuid see ei tähenda, et teekond paranemiseni selle teadmise võrra kergem oleks. Läheb nädalaid enne kui taas kõndida saan, kuid enne kui lonkamine lõpeb, pool aastat enne kui joosta saan. Sellest tuleb väljakutse. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma tean, et ma saan hakkama, kuid see ei takista mind soovimast, et asjaolud teistmoodi oleksid. Kuigi tuleb tunnistada, et nüüd, kus mul on olnud aega mõelda, olen ka märganud palju asju, mis minu kasuks on toiminud. See oli ju vaid jaanuaris, kui meie kontor kinni pandi ja ma kodust töötama hakkasin. Kodust oma voodist, kust ma praegu vaevata töö tegemist jätkata saan. See oli vaid kuu enne, 25. jaanuaril, kui ma oma sõidueksami läbisin ning load kätte sain ja kuu enne kui ma jälle WAFis laulmas käima hakkasin. Tänu sellele on mul nüüd vähemalt üks kord nädalas põhjus väljas käia, et ma kodus istudes täiesti hulluks ei läheks ning mis kõige toredam - ma olen võimeline end sinna ise sõidutama. Kui varem olid jalutuskäigud mu aeg iseendale, siis praegu on selleks linnasõidud. Mitte päris sama, aga parem kui ei midagi. Vähemalt rooli taga olles ei vaja ma ühegi teise inimese abi. Samuti oli mul plaanis raha kõrvale panema hakata, et endale pärast juhilubade kättesaamist auto soetada. Näib, et mul on nüüd selleks võimalus, sest tänu pidevale kodus olemisele on mu pangakontole juba omajagu raha kogunenud. Elu on täis kummalisi käike, kas pole? Tundub, et isegi kõige selle kaootilisuse keskel võib leida mingisuguseid korrapärasusi.

Kui aga rääkida isiklikest probleemidest ja suhetest teistega, siis olen neil viimasel paaril päeval igasuguste erinevate inimeste ja sündmuste üle püüdnud mõelda ning leidnud end järelduselt, et äkki mul ei olegi vaja nii palju asjade üle mõelda, kui ma arvasin. Äkki mu mõtete vähesus viimasel ajal ei tähendagi seda, et ma probleeme ignoreerin, vaid seda, et mul ei ole tegelikult nii palju probleeme, kui arvasin - et mu elu on lihtne. Seda on imelik öelda, kuid see on tõsi. Kui vigastus välja arvata, on mu elu tagasivaates viimasel ajal tõesti lihtne olnud. Mul on minevikus teab kui palju probleeme asjadest lahti laskmisega olnud - olen üks suurimaid ülemõtlejaid ja -analüüsijaid, keda tean - kuid tundub, et ma olen lõpuks oma tasakaalu leidnud. Saan nüüd aru, et vahel tuleb asi sinnapaika jätta, vahel tuleb olukorda aktsepteerida ja vahel tuleb lihtsalt sel minna lasta. Millegipärast ei osanud ma kunagi arvata, et me kasvame inimestena eluaeg. Uskusin võibolla natukene naiivselt, et inimese mõttemaailm kujuneb täiskasvanuea algusaastate jooksul peaaegu täielikult välja ning siis vaid täieneb aastatega. Kuid tõsi on see, et me muutume koguaeg. Me kasvame asjadest välja, me kasvame inimestest lahku ja me leiame end nii pidevalt võimaluste eest, mida kunagi varem kaalunud pole. Nii et teadvustagem oma tundeid, aktsepteerigem olukorda ja laskem siis kõigel negatiivsel minna. Elu viskab meile kodaratesse piisavalt kive - milleks neid veel ise juurde lisada.

Elutervet mõtlemist!

Some stories aren't black and white

Kes ma olen? Kus ma olen? Kuidas ma siia sain? See on kurb reaalsus, kui avastad üks hetk, et ei tunne enam ennast ära. Sa küll vaatad peeglisse ja näed tuttavaid näojooni, kuid peale selle? Suurt midagi. Ainult tühi kest ja kellegi teise võõrad mõtted. Olen juba pikemat aega enesele kadunud olnud, kuid too moment, kui see mulle täielikult kohale jõudis, ei saabunud kiiresti. Oh ei, see saabus aeglaselt ja hiljem. Palju hiljem. Alles siis, kui ma selle kõva häälega välja ütlesin, sain ma aru just kui kadunud ma olin. Ma ei olnud enam milleski kindel. Ma ei olnud enam mina. Ma kaotasin isegi muusika, ja see oli miski, mis mind siiani kunagi jätnud polnud. Sõbrad, tuttavad, mehed - need tulevad ja lähevad, kuid muusika, ma arvasin, see jääb. Nii et kui ma sellest ka lõpuks ilma jäin, ei tundnud ma enam midagi. Ma lihtsalt olin ja ujusin ühest päevast teise, märkamata mis kell või nädalapäev on. Võiks öelda, et ma jäingi lõpuks oma soovitud talveunne. 

Uputasin end pigem teiste kui enda elusse ning leidsin end peagi inimeste seast, kellest ühelgi nägu polnud - ma hakkasin raamatuid lugema. PALJU raamatuid lugema. Nimelt, ma olen suutnud pooleteise kuuga läbi lugeda üheksateist (kaugeltki mitte nii lühikest) inglisekeelset teost. Mõned head, mõned mitte nii head, ning mõned lihtsalt fenomenaalsed! Arvasin varem, et minust ei saa iial lugejat, kuid tundub, et ma lihtsalt ei olnud seda õiget žanrit leidnud. Nüüd, kus ma selle leidnud olen, ei ole ma kunagi raamatutest ja lugemisest rohkem vaimustuses olnud. Nendest üheksateistkümnest raamatust on eriti erakordsed olnud viis ning ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, kui suurepärased autorid C.J. Roberts ja S.C. Stephens on! Mu absoluutsed lemmikud ja eeskujud juhuks, kui ma ise kunagi raamatut otsustaks kirjutama hakata. Ma olen lummatud teostest, mis mu sisemust vastuoludega ribadeks kiskuda tahavad ning kannatust viimse piirini proovile panevad.

Kui algul oli lugemine mu jaoks pelgalt eneseväljalülitamismeetod, siis ajaga sai sellest hoopis mu eneseväljendusviis (või pigem väljaelamisviis). Tundsin raamatute kaudu seda, mida ei suutnud enam tegelikus elus tunda. Ma võisin reaalselt tunde lugeda. Ükskord lugesin lausa seitse tundi järjest ning paaril teisel korral täpselt nii kaua kuni mul pea ringi käima hakkas ja pilt eest ära kaduda ähvardas. Aga ma olin selleks ajaks lugemisse juba nii armunud, et väsimus ei olnud enam mingi faktor selles lugeda-või-mitte-lugeda dilemmas. Ja nii ma jätkasin. Hiljem avastasin, et lugemisel on ka enesearendamise ja meelte avardamise funktsioon, sest ma leidsin end korraga mõistmast ja tundmast asju, mida poolteist kuud tagasi kindlasti mõistnud ega tundnud poleks. Ja siis sai raamatutest mu päästja. See pikk ja kaugeltki mitte nii ergastav talveuni oli läbi. Või vähemalt ma hakkasin taas jää sulamist nägema. Ja see sulab siiani, tasa ja targu, sundides mind vaikselt uniste silmade tagant välja piiluma. Olen kindel, et mul on veel pikk maa käia enne, kui taas silmad täielikult avada saan, but I'm getting there. Mul on mu raamatud. Ja ma ei kavatsegi lugemist jätta, eriti nüüd, kus see mind nii palju aidanud on. 

Ning isegi muusika hakkab vaikselt mu juurde tagasi tulema. Käin nüüd jälle saatuse (või pigem sisetunde) tahtel WAFis laulmas ning ei saaks oma otsusega rohkem rahul olla. See oli esimene tähenduslikum samm tagasi muusika poole ning üks mu selle aasta targemaid valikuid. Jah, muutused on siiani küll väikesed olnud, kuid kindlasti mitte olematud. Tundsin eile Grammy'sid vaadates ja The Black Keys'i kuulatas üle pika aja taas seda kirge, mida muusika minus kunagi tekitas. Tundsin sama ka täna oma vanemaid rocki albumeid kuulates. Ja see oli imeline. See oli tuttav. See oli mina. Ning ma sain aru, et vahel tuleb tagasi algusesse minna, et mõista kus kõik kaduma läks, et leida taas õige tee ning lõpuks ka see kauakadunud tegelane nimega Mina.

Lõpetuseks üks mõttetera mehelt, kelle sõnad mind hiljuti insipreerisid:

"The wrong way of doing business is the right way of doing art"

-Jack White

The most wonderful time of the year

M-m-m-m-madness

Muse, Tallinn 11/12/2012. Dreams really do come true.

As we roll down this unfamiliar road

Ahjaa, ma veetsin augusti lõpul/septembri algul kaks nädalat Moldovas. Huvitav, et nüüd kus reisist paar-kolm kuud möödas on, vaatan ma sellele tagasi hoopis teise pilguga. Palju helgema pilguga. Mõttega, et tahaks isegi mõnd seal veedetud õhtut tagasi. Mis on irooniline, arvestades seda, et kõik millest ma seal olles mõelda suutsin oli see, millal ma sealt minema pääsen. Jah, aeg teeb mäluga kummalisi trikke. Paneb ebameeldivaid kogemusi unustama, muudab suhtumist tol ajal aset leidnud olukordadesse ning ärgitab asju positiivsemas valguses ja suuremas pildis nägema. Ma olen tegelikult pingsalt seda hetke oodanud, millal ma sealkäigu tõelisest tähendust mõistma hakkan. Miks ma pidin just Moldovasse minema ja oma unistuste reisi Põhja-Iirimaale muusika seminarile katki jätma. Ning (eneselegi üllatuseks) tuleb välja, et põhjuseks on perekond. Ning perekond just nimelt sugulassidemete mõttes. Need inimesed, keda ma (oh seda topeltirooniat) kunagi päris esikohale oma elus seadnud pole. 

Ma olen alati arvamusel olnud, et sõbrad on perekond, kelle endale ise lood. Ja ma arvan seda siiani. Kuid ma olen hakanud ka aru saama, kui oluline on oma päritolu mõista ning sugulussidemete kohta õppida. Ning seda ma ka selle reisi jooksul tegin. Ma õppisin oma tädi tundma. Ning tema kaudu ka isa, kelle kohta ma, olgem ausad, kunagi suurt midagi teadnud pole. Ma ei ole kunagi temaga päriselt koos elanud (välja arvatud see esimene eluaasta, millest mul ühtegi mälestust pole). Samuti pole ma temapoolse suguvõsaga kuni viimaste aastateni üldse läbi käinud. Mitte sellepärast, et me ei tahaks suhelda, vaid sellepärast, et kumbki pool ei ole lihtsalt eriti kontakti otsinud. Seega ma ei ole kunagi täielikult mõistnud, kust ma tulen või kellelt ma teatud näojooned ja isikuomadused pärinud olen. Arvasin pikka aega, et isa puudumine ei ole minu ellu mingit jälge jätnud. Et ma ei ole millestki ilma jäänud. Kuid tuleb välja, et ma olen päris toredate inimeste olemasolust siiani pimeduses olnud. Olnud pimeduses sellest kui palju ühist mul isapoolsete lähedaste sugulastega on. Sellest kui kuradima tore tädi mul on! Mõistsin kohe, kust ma nii mõnegi omaduse pärinud olin. Sain ka ülevamal pool oleva foto järgi tõestust, et ma olen ikka täitsa issi, mis issi tütar (issi vasakul, tädi Valja paremal). Nii et kõikidest ebameeldivatest situatsioonidest hoolimata on mul hea meel, et ma Moldovas ära käisin. See ei tundunud küll tol hetkel kuigi tähenduslik, kuid selgub, et tagasi vaatamine toob vahel asjadesse rohkem selgust, kui arvata oskad. 

Ja PS. ma ei koli kunagi soojale maale. Pärast Moldovas 38 kraadises põrgukuumuses (varjus!) viibimist võin julgelt öelda, et eelistan pigem külmetada, kui õhupuudusesse surra. Jep, mina olen selle Eesti "sita suusailmaga", nagu vanarahval kombeks öelda on, päris rahul.

Tervitused Moldovasse!

Your hands are cold

Ma olen nagu kõik teisedki. Tõsi, ma oskan ehk vihmasest ja sombusest ilmast rohkem rõõmu tunda kui keskmine eestlane, kuid see ei tähenda, et ka mina aeg-ajalt päiksepaistet ei vajaks. Nii tobedalt kui see ka ei kõlaks - ja me kõik teame, et see on tõsi - ilm mõjutab vahel inimese meeleolu. See lihtsalt on nii. Vahel positiivselt ja vahel negatiivselt. Veider, aga iga sügise tulekuga löövad mul lained natuke üle pea. See meeletu entusiasm ja lootusrikkad mõtted taanduvad ning muretud päikesepaistelised suvekuud asenduvad äkitselt üksikute ja külmade sügisvihma kuudega. Kuid mida ma viimasel ajal endale teadvustama olen hakanud, on see, et see kole must maa ja need külmad tuuled ei ole tegelikult need asjad, mis mind kurvaks teevad või end üksikult tundma panevad. Ei, need emotsioonid on minus juba algselt olemas. Ilm lihtsalt vahel võimendab neid, tuletab meelde teatud tundeid, seostab ebameeldivate perioodiga elus. Ütlen ausalt, et sügis on alati mu vähim lemmik aastaaeg olnud. Ma isegi ei mäleta, millal viimati sügises värve nägin. Neid päris erksaid ja kirevaid. Kõik, mida olen tundunud, on see, et on külm ei ole enam see meeldivalt karge külm ning värskus ei ole enam see pead hetkega selgeks lööv värskus.

Aga, et mitte väga masendava ja tänamatuna tunduda, tunnistan, et selle kõleda ja porise sügise vahele eksis ära ka mõni päris tore hetk. Näiteks see, kui Siim esimest korda sõjast välja sai. See nädalavahetus, kus me lihtsalt autoga trippima läksime ja hiljem veinist ja rämpstoidust filmi taustal kenasti kõhud ääreni täis saime. Mainimata ei saa ka jätta Crib 2 sündi, mis paar külma sügisest nädalavahetust eriti kuumaks küttis ja meie sisemised tantsulõvid taas valla päästis. Kõige meeldejäävamad olid aga kõik need toredad sünnipäevapeod - Roltsi, Eku, Steni - pluss üks ärasaatmispidu, mis hoolimata asjatutest draamadest (ja selle sügise suurima pohmelli tekitaja tiitli pälvimisest) endas siiski päris siiraid hetki ja meeldivaid jutuajamisi sisaldas. Nendest üritustest omakorda meeldejäävaim oli Steni sünnipäev. Meie kalli Steni kaheksateistkümnes. Peaaegu kõik parimad sõbrad koos, naer, tants, karukallid, totaalne avatus, uued tuttavad, rääkimine varajaste hommikutundideni ning see uskumatu soojustunne, mis sellisel külmal ajal, kui üleüldse, nii harv tulema on. Jah, sügishooaeg on meil alati sünnipäevade poolest väga tegus olnud. Ning see on ainult hea. Sest parimate sõprade seltsis olemine tuletab mulle meelde, et senikaua kui mul on nemad, ma ei ole kunagi täiesti üksi.

Vahel soovin, et saaksin talveunne vajuda ning need külmad ajad lihtsalt maha magada. Magada seni kuni tunnen, et midagi jälle oodata on. Magada seni kuni lootus taas tärkab. Kuid tõsiasi on see, et unedemaailmas elamine ei too mitte tagasi maa peale, vaid just lükkab reaalsusest eemale. Süvendab naiivsust ja suurendab ootusi, mis juba niigi kõrgeks aetud on. Iga sügise minekuga mõtlen, et millal küll nukralt pimedast, masendavalt porisest ja jäiselt külmast sügisest ühtäkki soe ja pehme talv saab. Närvesöövast rahutusest kergelt meeldiv närvekõditav rahutus, just hetk tagasi lootusetust olukorrast midagi lootusandvat ning koledast midagi ilusat. Ja iga kord kui lumi maha tuleb on kõik endine. Külm on ikka seesama jäine külm ja värskus midagi sellist, millega seonduvat tunnet justkui kunagi tundsid, kuid enam millegipärast meelde tuletada ei suuda. Aga võib olla nii ongi parem. Sest selleks, et lootus taas tärkaks on esmalt vaja, et see kustuks. Vaja on reaalsusesse naasta. Vaja on oma tundeid endale tunnistada, reflekteerida, asju analüüsida ning taastuda. Ainult nii on kevadel jõudu uuesti otsast alata.

Ilusat talve saabumist!

The boys of summer have gone

See suvi on endas sisaldanud ühtesid meelejäävamaid ja maagilisemaid õhtuid. Ning need mõned maagilised õhtud on palju väärtuslikumad kui mitukümmend lihtsalt head õhtut.

Olen kogenud asju, mida arvasin, et kunagi ei koge. Olen proovinud asju, mida arvasin, et kunagi ei proovi. Nii mõnigi asi on lõppenud ka halvasti, kuid ometi on sellest alati midagi head tulnud. Olen kohanud inimesi, kelle sarnaseid ma kunagi varem tundnud pole. Olen loonud uusi huvitavaid tutvusi, ja seda kõige ebaharilikemates kohtades. Rüübanud kesklinnas murul Gini, nagu lillelaps ennemuiste. Hänginud linnahalli katusel ja arutlenud selle üle, kuidas elumajad võiksid olla korstendekujulised. Olen ka lähemalt tuttavaks saanud inimestega, kelle imelisusest mul varem aimugi polnud. Inimestega, kellega koos olles on tunne nagu tunneks teineteist juba aastaid. Inimestega, kes mu mõtteid loevad ja lauseid lõpetevad. Inimestega, kes loodetavasti pikaks ajaks mu ellu jäävad. 

See sume suveõhtu, see siidrirüüpamine rööbaste kõrval. See vihmavari. Oh, see vihmavari ja jalutuskäik läbi kaubanduskeskuse! Ning see rumm! See püha inimesi ühendav ja sõdasid lõpetav rumm! Ja see park. See park, kuhu vaid korraks maha istuma pidime, kuid lõppude lõpuks pool ööd veetsime. Veetsime hundirattaid ja kukerpalle tehes. Kuid mitte väga osavaid. Ning piggy-back ride'e tehes! Ja muusikat kuulates ning kõva häälega lauldes. Öist äikesemängu murul pikutades vaadeldes ning kuidas ma saakski unustada - mind lolliks tehes. "Ei, ma ei näe taevas mingit välku!" Muidugi sa ei näinud. Muidugi. Ning see mõnus hommik kergelt maitsetu kakao ja kuiva võileivaga. See maailma kõige veidram film. See kosutav Hes'i eine, mille friikartulitega tuvisid sööta sai ja see coca tops, millesse kaks kõrt sisse õnnestus suruda. Ning see trip sõjaväkke Siimule külla. Oh, kui hea teda taas näha oli! Ning tundus, et ka temal meid. Hiljem jalutuskäik linna tagasi ning randamineku asemel kino Kosmose ees purskaevus jalgadega sulistamine. Kahju ainult, keegi meid Lõuna-Aafrikasse ei viinud. Olime ju hääletamise puhuks nii ilusa sildi valmis vorpinud. Vähemalt jõudsime kinno. Täitsa omal jõul ja täitsa tema kulul vahelduseks.

Uskumatult palju seiklusi! Ja mitte ainult uute inimestega, vaid ka omade ja kõige kallimatega. See suurepärane õhtu linna peal vanade klassiõdedega tüdrukuteõhtut pidades ning hiljem kõige paremaga baaride vahet käies. See õhkkond! Need inimesed! Ning need meeldivad juhuslikud kokkusattumused! Kes oleks arvanud, et uut päeva vanalinna korteri katuseterrassil päiksetõusu saatel tantsides ja viskikokteili rüübates vastu võtame. Elagu spontaansus! Ning oi, see maailma värskendavaim ja ühtlasi ka naerurohkeim jooks läbi paduvihmase Tallinna bussi peale. Kes läbimärgade jalanõudega, kes lausa paljajalu. Kuid isegi Lasnamäe bussis veest tilkudes ning katkise kleidiga istudes, mis oli mul juba pooleldi seljast ära vajumas, olime tol hetkel ühed õnnelikumad inimesed maamunal. Endiselt eelmisest õhtust shvipsis, aga kurat, kui õnnelikud. 

Need on need hetked, mida sellest suvest endaga sügisesse kaasa võtan. Need hetked, mis mulle külmal päeval soojust annavad ning kõige lootusetumal ajal minusse lootust süstivad. 

Jah, on olnud sündmusterohke suvi, kui mitte ainult sotsiaalelu tasandil, vaid ka töö ja argielu rindel. Esimene suur saavutus on see, et olen peaaegu autoga sõitma õppinud ehk tõenäoliselt lähikuudel autokooli lõpetamas. Tuleb vaid paar lisasõidutundi võtta ja eksamid ära teha ning ongi load käes. Eesmärgiks on ka endale auto soetada, kuid sellega läheb vast rohkem aega. Teine suur saavutus on see, et olen nüüd juba pea et kuu aega uuel töökohal töötanud. Lausa ühel välislähetuselgi käinud. Jah, Reservediga on nüüd lõpparve tehtud. Osalt kerge südamega, sest tundsin seal end viimasel kuul üsna õnnetu ja rahulolematuna, teiselt raske südamega, sest paremaid töökaaslasi ja juhatajat annab leida. Either way, siin ma nüüd siis olen, kõrgharitud ja lõpuks ka kõrgharidusele vastaval töökohal - välissuhete assistent rahvusvaheliselt tuntud firmas. Ning ma ütlen, see on parim tunne maailmas, kui saad hommikul minna tööle, millest sa actually hoolid. Tööle, kus sa end kasuliku ning targana tunned. Tööle, kus on meeldiv õhkkond ja intrigeerivad töökaaslased. Ning muidugi, kus su pingutustele väärilist palka makstakse. Lõpuks ometi olen heal järjel. Suurepärane näide sellest, kuidas negatiivsed inimesed ja kogemused sulle suurteks tegudeks otsustava lükke anda võivad. Nii et aitäh. See suvi on mulle nii palju oma väärtuse kohta õpetanud. Olen pärast negatiivsete mõjutuste seljataha jätmist hämmastavalt palju positiivset enda poole tõmbama hakanud. Tean nüüd, et maailmal on mulle palju rohkem ja palju paremat pakkuda, kui see, millega varasemalt leppisin. 

Elu on taas täis võimalusi ja maksku, mis maksab - ma haaran neist kinni! Kogu jõuga. Sest vaid niimoodi on elu väärt elamist - kui seda täiel rindel elada. 

This is the time of my life.