Some stories aren't black and white

Kes ma olen? Kus ma olen? Kuidas ma siia sain? See on kurb reaalsus, kui avastad üks hetk, et ei tunne enam ennast ära. Sa küll vaatad peeglisse ja näed tuttavaid näojooni, kuid peale selle? Suurt midagi. Ainult tühi kest ja kellegi teise võõrad mõtted. Olen juba pikemat aega enesele kadunud olnud, kuid too moment, kui see mulle täielikult kohale jõudis, ei saabunud kiiresti. Oh ei, see saabus aeglaselt ja hiljem. Palju hiljem. Alles siis, kui ma selle kõva häälega välja ütlesin, sain ma aru just kui kadunud ma olin. Ma ei olnud enam milleski kindel. Ma ei olnud enam mina. Ma kaotasin isegi muusika, ja see oli miski, mis mind siiani kunagi jätnud polnud. Sõbrad, tuttavad, mehed - need tulevad ja lähevad, kuid muusika, ma arvasin, see jääb. Nii et kui ma sellest ka lõpuks ilma jäin, ei tundnud ma enam midagi. Ma lihtsalt olin ja ujusin ühest päevast teise, märkamata mis kell või nädalapäev on. Võiks öelda, et ma jäingi lõpuks oma soovitud talveunne. 

Uputasin end pigem teiste kui enda elusse ning leidsin end peagi inimeste seast, kellest ühelgi nägu polnud - ma hakkasin raamatuid lugema. PALJU raamatuid lugema. Nimelt, ma olen suutnud pooleteise kuuga läbi lugeda üheksateist (kaugeltki mitte nii lühikest) inglisekeelset teost. Mõned head, mõned mitte nii head, ning mõned lihtsalt fenomenaalsed! Arvasin varem, et minust ei saa iial lugejat, kuid tundub, et ma lihtsalt ei olnud seda õiget žanrit leidnud. Nüüd, kus ma selle leidnud olen, ei ole ma kunagi raamatutest ja lugemisest rohkem vaimustuses olnud. Nendest üheksateistkümnest raamatust on eriti erakordsed olnud viis ning ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, kui suurepärased autorid C.J. Roberts ja S.C. Stephens on! Mu absoluutsed lemmikud ja eeskujud juhuks, kui ma ise kunagi raamatut otsustaks kirjutama hakata. Ma olen lummatud teostest, mis mu sisemust vastuoludega ribadeks kiskuda tahavad ning kannatust viimse piirini proovile panevad.

Kui algul oli lugemine mu jaoks pelgalt eneseväljalülitamismeetod, siis ajaga sai sellest hoopis mu eneseväljendusviis (või pigem väljaelamisviis). Tundsin raamatute kaudu seda, mida ei suutnud enam tegelikus elus tunda. Ma võisin reaalselt tunde lugeda. Ükskord lugesin lausa seitse tundi järjest ning paaril teisel korral täpselt nii kaua kuni mul pea ringi käima hakkas ja pilt eest ära kaduda ähvardas. Aga ma olin selleks ajaks lugemisse juba nii armunud, et väsimus ei olnud enam mingi faktor selles lugeda-või-mitte-lugeda dilemmas. Ja nii ma jätkasin. Hiljem avastasin, et lugemisel on ka enesearendamise ja meelte avardamise funktsioon, sest ma leidsin end korraga mõistmast ja tundmast asju, mida poolteist kuud tagasi kindlasti mõistnud ega tundnud poleks. Ja siis sai raamatutest mu päästja. See pikk ja kaugeltki mitte nii ergastav talveuni oli läbi. Või vähemalt ma hakkasin taas jää sulamist nägema. Ja see sulab siiani, tasa ja targu, sundides mind vaikselt uniste silmade tagant välja piiluma. Olen kindel, et mul on veel pikk maa käia enne, kui taas silmad täielikult avada saan, but I'm getting there. Mul on mu raamatud. Ja ma ei kavatsegi lugemist jätta, eriti nüüd, kus see mind nii palju aidanud on. 

Ning isegi muusika hakkab vaikselt mu juurde tagasi tulema. Käin nüüd jälle saatuse (või pigem sisetunde) tahtel WAFis laulmas ning ei saaks oma otsusega rohkem rahul olla. See oli esimene tähenduslikum samm tagasi muusika poole ning üks mu selle aasta targemaid valikuid. Jah, muutused on siiani küll väikesed olnud, kuid kindlasti mitte olematud. Tundsin eile Grammy'sid vaadates ja The Black Keys'i kuulatas üle pika aja taas seda kirge, mida muusika minus kunagi tekitas. Tundsin sama ka täna oma vanemaid rocki albumeid kuulates. Ja see oli imeline. See oli tuttav. See oli mina. Ning ma sain aru, et vahel tuleb tagasi algusesse minna, et mõista kus kõik kaduma läks, et leida taas õige tee ning lõpuks ka see kauakadunud tegelane nimega Mina.

Lõpetuseks üks mõttetera mehelt, kelle sõnad mind hiljuti insipreerisid:

"The wrong way of doing business is the right way of doing art"

-Jack White