Invincible

Ma teadsin, et tuleb aeg, kus ma oma nina raamatutest välja pistma pean ning oma meeldivalt tuimast ja pohhuistlikust olekust välja olen sunnitud tulema. Aeg asjade üle järele mõtlemiseks. Õnneks või kahjuks, see aeg on praegu, sest üks asi, mida mul hetkel suurtes kogustes on, see on aeg. Jah, ma olen taas mõtlema hakanud - raske on mitte mõelda, kui enamus viimasest neljast nädalast on möödunud üksinda oma toas voodis lebades ja kaks täpselt samasugust nädalat on veel ees. Lükkasin seda aega tahtlikult edasi, arvates, et sealt ei tule midagi head, kuid ma eksisin. Mu järeldusid tulid ja tulevad siiani üllatusena mulle endalegi.

Täna on mu 29. päev karkudel. Imekombel on aeg hakanud jälle kiiremini liikuma, mitte nagu esimestel õnnetusejärgsetel päevadel, kui ma võisin vanduda, et kuulsin iga jumala sekundi tiksumist. Üks. Teise. Järel. Jälle. Jälle. Ja jälle. Huvitav kuidas vaikus võib vahel ihaldatud pelgupaika pakkuda ja lohutada ning teinekord täiesti hulluks ajada. Ma vihkan neid päevi, kui vaikus on kurdistav. Liiga palju tundeid ja liiga palju aega mõtlemiseks. Võiks arvata, et põlvekedra nihestus ja sidemete rebend on iseenesest piisavalt valusad. Isegi ortopeedil oli kaastundlik ilme, kui ma talle oma jutu ära rääkisin. Kuid mis on veel valusam, on see, et päeva lõppedes olen ma üksi. Jah, mul on perekond ja sõbrad ja ma tean, et nad püüavad mind igal neile teadaoleval viisil aidata, kuid päeva lõpuks olen ma ikkagi üksi. Üksi oma mõtetega. Üksi ja hirmunud. Arstide jutu järgi on mul 50% tõenäosus, et praegune vigastus korduma jääb. Muidugi ma saan trenni tehes lihaseid tugevdada ja seda tõenäosust natuke vähendada, kuid arvestades seda kuidas vigastus algselt aset leidis - tantsides - siis ma ei või mitte kuidagi ette näha teist sama naeruväärset situatsiooni, mil see uuesti juhtuda võiks. Ma olen ettevaatlik inimene. Vahel küll piinlikusttekitavalt kohmakas ja suudan isegi omaenda jala taha koperdada, kuid siiski ettevaatlik. Teinekord liigagi. Ning siin ma nüüd siis olen, kolmas jalavigastus kolme ja poole aasta jooksul. Ja mida ma kõige rohkem kardan, ei ole mitte asjaolu, et ma seda võibolla uuesti läbi elama pean, vaid asjaolu, et ma seda võibolla üksi tegema pean. Ma olen viimase paari-kolme kuuga üsna hästi omapäi hakkama saanud. Võib vist öelda, et ma pole kunagi varem vaimselt nii iseseisev olnud. Kuid sellised ootamatud sündmused ja koormavad tagajärjed võivad ka kõige iseseisvamad inimesed kellegi abikäe järgi sirutama panna. Ja seda mitte ainult sõna otseses mõttes. Vahel aitab lihtne käest kinni hoidmine, kinnitamaks, et oled olemas, palju rohkem kui käe ulatamine inimese trepist alla aitamiseks.

Loomulikult, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Tänulikumaks. Mu austus nende inimeste vastu, kelle elu ongi päevast päeva selline, on tohutult kasvanud. Pärast sama jala pahkluu murdmist peaaegu neli aastat tagasi õppisin varem iseenesestmõistetavaks pidanud asju tõeliselt hindama ja olen üsna kindel, et hindan neid peale praegust kogemust veelgi enam. Kuid see ei tähenda, et teekond paranemiseni selle teadmise võrra kergem oleks. Läheb nädalaid enne kui taas kõndida saan, kuid enne kui lonkamine lõpeb, pool aastat enne kui joosta saan. Sellest tuleb väljakutse. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma tean, et ma saan hakkama, kuid see ei takista mind soovimast, et asjaolud teistmoodi oleksid. Kuigi tuleb tunnistada, et nüüd, kus mul on olnud aega mõelda, olen ka märganud palju asju, mis minu kasuks on toiminud. See oli ju vaid jaanuaris, kui meie kontor kinni pandi ja ma kodust töötama hakkasin. Kodust oma voodist, kust ma praegu vaevata töö tegemist jätkata saan. See oli vaid kuu enne, 25. jaanuaril, kui ma oma sõidueksami läbisin ning load kätte sain ja kuu enne kui ma jälle WAFis laulmas käima hakkasin. Tänu sellele on mul nüüd vähemalt üks kord nädalas põhjus väljas käia, et ma kodus istudes täiesti hulluks ei läheks ning mis kõige toredam - ma olen võimeline end sinna ise sõidutama. Kui varem olid jalutuskäigud mu aeg iseendale, siis praegu on selleks linnasõidud. Mitte päris sama, aga parem kui ei midagi. Vähemalt rooli taga olles ei vaja ma ühegi teise inimese abi. Samuti oli mul plaanis raha kõrvale panema hakata, et endale pärast juhilubade kättesaamist auto soetada. Näib, et mul on nüüd selleks võimalus, sest tänu pidevale kodus olemisele on mu pangakontole juba omajagu raha kogunenud. Elu on täis kummalisi käike, kas pole? Tundub, et isegi kõige selle kaootilisuse keskel võib leida mingisuguseid korrapärasusi.

Kui aga rääkida isiklikest probleemidest ja suhetest teistega, siis olen neil viimasel paaril päeval igasuguste erinevate inimeste ja sündmuste üle püüdnud mõelda ning leidnud end järelduselt, et äkki mul ei olegi vaja nii palju asjade üle mõelda, kui ma arvasin. Äkki mu mõtete vähesus viimasel ajal ei tähendagi seda, et ma probleeme ignoreerin, vaid seda, et mul ei ole tegelikult nii palju probleeme, kui arvasin - et mu elu on lihtne. Seda on imelik öelda, kuid see on tõsi. Kui vigastus välja arvata, on mu elu tagasivaates viimasel ajal tõesti lihtne olnud. Mul on minevikus teab kui palju probleeme asjadest lahti laskmisega olnud - olen üks suurimaid ülemõtlejaid ja -analüüsijaid, keda tean - kuid tundub, et ma olen lõpuks oma tasakaalu leidnud. Saan nüüd aru, et vahel tuleb asi sinnapaika jätta, vahel tuleb olukorda aktsepteerida ja vahel tuleb lihtsalt sel minna lasta. Millegipärast ei osanud ma kunagi arvata, et me kasvame inimestena eluaeg. Uskusin võibolla natukene naiivselt, et inimese mõttemaailm kujuneb täiskasvanuea algusaastate jooksul peaaegu täielikult välja ning siis vaid täieneb aastatega. Kuid tõsi on see, et me muutume koguaeg. Me kasvame asjadest välja, me kasvame inimestest lahku ja me leiame end nii pidevalt võimaluste eest, mida kunagi varem kaalunud pole. Nii et teadvustagem oma tundeid, aktsepteerigem olukorda ja laskem siis kõigel negatiivsel minna. Elu viskab meile kodaratesse piisavalt kive - milleks neid veel ise juurde lisada.

Elutervet mõtlemist!