There's so much going on it gets hard to breathe

Lumi on maas. Jah, ilus paks valge lumekiht on lõpuks ometi maas, kuid kus on soojus? Kus on rahu ja vaikus? Tavaliselt on nii, et lume tulekuga muutuvad asjad imeväel lihtsamaks, seest läheb soojemaks, mõtteisse saabub selgus ning probleemid hakkavad tasapisi iseenesest laabuma. Seekord on teisiti. Lumi on endaga kaasa toonud vaid külma, ebakindluse ning veel rohkem probleeme. Miski justkui näriks koguaeg sisimas ja ei laseks rahulikult olla. Oh, kuidas tahaks tagasi aega, mil mu suurimaks mureks oli see, mida oma barbie-nukule selga panna. Aega, mil vaid õues turnikatel ronimine tuju heaks võis teha. Aega, mil kõik lihtsam oli.

Meenutasime just Stennuga ühel neljapäevasel õhtul cribis vanu häid aegu. Neid aegu, millal meie maja kõrvalhoone pööningust koogikate lemmik kohtumispaik sai. Ehk cribi algusaegu. Uskumatu, kui palju asju nende nelja aasta jooksul juhtunud on. Nii häid, kui halbu, kuid enamuses siiski häid. Ja mälestusväärseid. See oli nii mõnus aeg, kui cribi põrand praktiliselt ainult madratsitest, tekkidest ja patjadest koosnes. Mäletan neid suveõhtuid, kui me kõik lihtsalt teki alla filmi vaatama pugesime. Ja seda õhtut/ööd, kui me tuled kustus ja hirmust kanged teki alla peitusime, kuna väljast varemetest imelikke kraaksuvaid helisid kuulsime. Ja neid meeletuid suviseid pidusid, mil tants ja hea tuju hommikul kella seitsmeni kestsid. Ja seda talvist aega, mil me kahe nädalaga kilo vesipiibutubakat ära tõmbasime. Aega, mil cribis ainult omad ja kõige paremad inimesed käisid. Vot see oli alles aeg! Kahju, et asjad muutuma peavad või õigupärast juba muutunud ongi. Jah, elu cribis käib edasi, kuid see ei ole enam endine. See ei ole enam sama hea. Vanad näod on asendunud uute ja võõrastega. Õhkkond on teistmoodi. Ka crib ise on aastate jooksul muutunud. Võiks arvata, et muutused on positiivsed, kuid ometi igatseme taga just neid aegu, mil kõik need muutused veel olemata olid.

Läksin eelmisel reedel juba poole kaheteist ajal koju, sest peotuju ei olnud. Ja see pole juba esimene kord, kui nii juhtunud on. Tunnen viimasel ajal aina suuremat vajadust keskkonnavahetuse järele. Ma küll armastan neid tüüpe surmani ja ei jätaks neid kunagi, kuid mul on vaja tihemini sellest väiksest külast välja saada. Mul on vaja vaheldust. Jalutasin just ühel päeval peale tööd lumises vanalinnas ringi, sõin McDonaldsist ostetud friikaid ja kuulasin Michael Buble'd. See tunne, mis mind selle jalutuskäigu ajal valdas, oli nii vabastav. Ma tundsin esimest korda üle pika aja, et saan jälle hingata. Ja ma ei tahaks, et see jääks viimaseks korraks. Mul on vaja õhku. Mul on vaja jälle hingata. Loodan, et uus aasta sisaldab endas neid hingetõmbehetki. Loodan, et saan proovida asju, mida kunagi varem proovinud pole. Et 2012 tuleb the year if firsts. Tegelikult see juba hakkabki vaikselt selliseks kujunema. Sain näiteks esmaspäeval endale oma elu esimese nutitelefoni. Samuti istusin esimest korda elus autorooli. Ja sõitsin. Ja ei ajanud kedagi alla! Nii imelik, aga samas nii loomulik oli autot juhtida. Nagu ma oleks seda juba varem teinud. Palun teeme nii, et autojuhiload saavad üheks neist uutest asjadest, mida osaliseks sel aastal saan. Teeme nii, et see aasta tuleb parem kui eelmine, sest god knows I deserve a break.

Veider aga kui ma end rahutuna tunnen, siis leian alati lohutust koristamises. Mulle meeldib asju ära panna ja ringi tõsta, sest see on värskendav. Ma koristan, sest nii tunnen, et oman vähemalt millegi üle kontrolli. Tõstsin näiteks nädala algul oma toas jälle asjad ümber. Isegi vana, kohutavalt mittetahetud õmblusmasin sai muusikakeskuse ja CD'de hoidjana lõpuks rakendust. Mu elu võib küll vahel üks paras segadus olla, kuid mu tuba on see-eest alati korras. Ja juba see toob natukenegi rahu südamesse. Ei tahaks uskuda, et kõik head ajad läbi on (kuigi see hetkel nii tunduda võib). Loodan, et paremad on veel ees ja rabavad mind jalust just siis, kui seda kõige vähem ootan. Tahan ilutulestikku, tahan tormi, tahan äratust!

Tahan rahu

We've been running a sleepless run

Enne kui uuest aastast rääkida saab, tuleb vana aasta viimased sündmused kokku võtta. Minu vana aasta lõpp kujunes siis selliseks.

Kõigepealt tuleb rääkida sellest, et käisin 21. detsembril kauaoodatud PÖFFi vabatahtlike tänuüritusel kohvik Wabaduses. Loomulikult ei pidanud ma oma otsust kohale ilmuda kahetsema, sest sinna oli kokku tulnud kamp kõige toredamaid filmihuvilisi, kelle jällenägemise üle mul siiras heameel oli! Nagu paljud teisedki, kogunesime ka meie oma Artise kambaga ühe väikse laua taha. Ning õhtu nende inimeste seltsis oli äärmiselt meeldiv ja meeleolukas! Väiksed tänukõned, väiksed jutuajamised ning suuuur praad, mille hõrku maitset ma veel siiani mäletan. Ahjukartul, hapukapsas, verivorstid ning punase veini kaste - kas see kõik juba mitte ei kõla kohutavalt isuäratavalt?! Lisaks sellele pakuti veel veini ning maailma kõige taevalikuma maitsega kreemitäidisega kooki. Seriously, palun retsepti! Kui nüüd aga söögist veidike eemale liikuda ja natuke rohkem üritusest endast rääkida, siis mingil hetkel toimus kõigi kohalolijate vahel väike loosimine. Armas oli see, et osa võtsid mitte ainult vabatahlikud, vaid ka põhimeeskonna liikmed ise. Võite juba arvata kui palju nalja meil sai, kui PÖFFi enda eestvedajad PÖFFi meenete uhkeiks omanikeks said või meessoost isikud endale PÖFFi kõrvarõngaid võitsid. Kõige meeldivama üllatusena tuli aga see, et ka minagi endale PÖFFi kõrvarõngad võitsin. Kuna tahtsin neid nii kui nii endale soetada, siis oli see võit igati asja ette. Kokkuvõtvalt väga mõnus õhtu! Ning kuigi ma pidin nende meeldivast seltskonnast juba kella kümne paiku lahkuma, jäi mu südant soojendama meie väike mõte korraldada jaanuaris Artise kambaga filmiõhtu. Till then, my friends, till then!

Vahetult enne aastavahetust jäin ma loomulikult haigeks. Kuid see ei takistanud mul ometi 28. detsembril Johnnyga kokku saamast. Meil oli juba ammu plaan üks mu lugu linti saada ning lõpuks oli meil mõlemal piisavalt vaba aega, et see teoks teha. Nii ma siis läksin oma meeletult valusa kurguga hommikul poole üheteistkümnese bussi peale, sealt edasi Johannese auto peale ning siis Pääskülla Sandri juurde, kelle pool kogu Johannese tehnika oli. Väike soojendav tee hinge alla ja istusimegi maha, et looga tegelema hakata. Mida rohkem me lugu kuulasime ja koos improviseerisime, seda rohkem vaimustusse ma sattusin. Eriti meeldis mulle Sandri improvisatsioon klaveril, mis oli lihtsalt nii hingematvalt ilus, et ma oleks selle lõppedes talle kalli tahtnud teha! Ma ei olnud selles loos varem klaverit ette kujutanudki, kuid nüüd leian, et ilma selleta ei saaks kohe mitte kuidagi. Kahjuks oli Sander sunnitud meid mõne tunni pärast üksi jätma, et tööle minna nii et jäime lõpuks oma ideedega kahekesi. Kui ma parajasti ei laulnud või kitarri ei mänginud, siis pikutasin põrandal

ja õgisin Mynthonit sisse, sest apparently mul oli mõne tunniga päris korralik palavik üles tõusnud. Lisaks sellele levis mu kurguvalu kõrvadesse ja lõpuks ka pähe. Aga hoolimata kõigest sellest saime umbes kaheksa tunniga linti algse versiooni sellest, millest loodetavasti kunagi üks väga hea lugu tuleb. So stay tuned! PS. Sandri emme, võileivad ja tee olid imemaitsvad!

29. detsember ehk järgmine päev saabus eriti raskelt, kuna valuvaigisti mõju oli kadunud, palavikku täpselt 38 ning iga kord neelatades tunne nagu keegi mulle viiskümmend nuga kõrri ja kõrvadesse torkaks. Värisesin pool tundi teki all enne kuni otsustasin siiski mitte oma tervisega mitte riskida ja töölt koju jääda. Magasin peaaegu terve päeva maha, üritades vähegi tervemaks saada. Õnneks oli mul ka järgmine päev graafiku järgi vaba nii et suutsin vähemalt palaviku alla saada. Õhtu poole tuli nagu kõige kiuste loomulikult Siimult kõne, et kas välja viitsin. Hakkasin juba kindlalt 'ei' ütlema, kui ta mulle väljas olemise asemel hoopis sooja autot pakkus. Sain kohe aru, et ta oli lõpuks oma autojuhiload kätte saanud. Palju õnne veelkord, mees! Nii ma siis pakkisingi end soojalt sisse ja hüppasin autosse. Saime ikka kõiksugu kohtades autoga ära käidud - Kostiveres, golfiväljakute juures, rannas, you name it! Ja ma olen üsna kindel, et me kõik tundsime end mingil hetkel kui ühed parajad ossid, sest me sõitsime enamuse ajast reaalselt sihitult ringi. Aga lõbus oli sellegipoolest. Õhtu sõprade seltsis seevastu väga lõbusaks ei kujunenud. Ainuke tore moment oli see, kui sain ühele härrale teenitult bitchslappi panna (ma usun, et kui Helena oleks näinud, siis ta oleks mu üle uhke olnud). Voodisse jõudsin ma juba kella kahe ajal öösel, kuid nagu ikka tuli uni alles kella poole kuue paiku hommikul. Nii et kokkuvõttes sain enne tööle minekut vaid tunnikese magada.

31. detsembril üles ärkamine oli üks raskeimate killast, teadagi miks. Õnneks pidin tööl olema vaid kella viieni nii et ostsin oma poole hinnaga kleidi ära ja tulin tulema. Aega kodus ettevalmistamiseks oli suhteliselt vähe, kuid suutsin kõigest hoolimata oma ühetunnise unega tuju kuidagi kõrgel hoida. See tähendab hetkeni, mil mu sõbrad otsustasid 45 minutit varem liikuma hakata ja minuga soovidega mitte arvestada. Tõesti tänks, sõbrad! Nii ma siis istusingi veel kaks tundi hiljem ikka kodus, sest kuskilt polnud enam ei autot ega kainet juhti leida. Kuigi olin endiselt üpriski tõbine ja lisaks kõigele ka üsna vihane, võtsin siiski lõpuks poest vajalikud asjad ära ja hakkasin miinuskraadide ja lumega Kätlini poole liikuma. Jumal tänatud, et Rolts mulle poole tee peale vastu tuli ja Uus-Rebalasse ära viskas, sest ma ei kujuta ette, mis tujus ma muidu sinna kohale oleks jõudnud. Igatahes minu saabudes oli suurem osa rahvast juba kohal ja lõbusas olekus nii et otsustasin eelnevalt juhtunust mitte suurt asja teha ning end kiiremas korras teistega samale lainele viia. Lubasin endale pühalikult, et sel hetkel, kui kell kukub, olen rõõmus. Ja seda ma ka lõpuks olingi.

Sain uue aasta saabudes nii palju kallistusi, et raske oleks olnud mitte rõõmus olla! Kellelt üks, kellelt mitu kalli, ning kellelt hoopis õhuskeerutamist ja sõbramusi! Pole vist ühelgi aastavahetusel nii suure armastuse jagamise osaliseks saanud. Tore oli lõppude lõpuks uut aastat vastu võtta nii paljude omade inimeste seltsis. Nemad olid need, kes tegid sellest õhtust/ööst just selle, mis ta oli. Ja uskuge mind, see oli midagi meeletut! Võisin ühel hetkel sügavamõttelist juttu ajada ning teisel end segaseks tantsida. What a night, what a night! Koju hakkasin liikuma umbes poole kaheksa paiku hommikul, täiesti katki rebitud sukkades (don't even ask). Loomulikult jalutasin rahuga pool teed maha enne kui tuli pähe keegi endale järgi kutsuda (burjus inimene pole just kõige teravam pliiats karbis, that's for sure). Igatahes koju ma lõpuks siiski jõudsin, mis sest, et elusa ja mitte eriti tervena. Mis luges oli see, et mul oli tuju endiselt laes!

Öeldakse, et su ülejäänud aasta tuleb täpselt selline, nagu see uue aasta esimestel minutitel oli. Mina olin neil esimestel minutitel õnnelik. Kohe päris südamest õnnelik. Nii et here's hoping, et see aasta tuleb midagi erilist. Et see aasta tuleb minu aasta.

To new beginnings!

The war is over

Kui tavaliselt ootan ma jõule kasvõi natukene, siis see aasta tahtsin endale päevast päeva tööl ühtesid ja samu jõululaule kuulates kuuli pähe lasta. Samuti ei pannud ma ühtki jõuluehet oma tuppa üles. Isegi kingitusi oli see aasta raskem leida. Ei tea tõesti, milles asi oli, kuid lõpuks tulid jõulud hoopis teistsugused kui oleksin võinud arvata. Ehk läbi aegade kõige veidramad. Mitte head, mitte halvad, vaid veidrad.

Tsepelliinitegu

Erinevalt enamikest inimestest algasid minu pühadeaegsed pidustused juba reedega, sest 23. detsembril leidis aset väike jõuluistumine mu sekundaarse (kuid mitte vähem tähtsa) perega - koogikatega. Kuna pidasin kõigile eraldi kingituste tegemist ebavajalikuks, otsustasin palju lihtsama ja maitsvama variandi kasuks. Nimelt küpsetasin poistele hoole ja armastusega ühe suure pitsa. Tundub, et nii nemad kui mina jäime tulemusega rahule. Pitsa sai ülimaitsev ning söödi ära lähima 15 minuti jooksul. Kahju ainult, et õhtut sama kiiresti käima lükata ei õnnestunud. Peomeeleolu tuli alles üsna hilistel tundidel, umbes sellel ajal kui Eku ja Siim kuuseotsinguilt tagasi saabusid. Jah, kuuseotsingutelt, sest apparently meil oli seda äkitselt ilmtingimata vaja. Igatahes, kui nad siis lõpuks saabusid, näitasid nad uhkelt ette väikest habrast kuuske. Mis oli nende arust mänd ja mis oli tegelikult kadakas. Nii et meil oli lõpuks hoopis jõulukadakas, mis Briti geniaalse ideevälgatuse järel tagurpidi cribi lakke riputati ning hiljem lapiku laua viina pudeli ning tühjade suitsupakkidega ära ehiti. Kus selliseid asju veel juhtub? Ilmselgelt ainult Koogi cribis.

Rääkides asjadest, mida igal pool ei juhtu, ühel hetkel sai õhtu päris vahukoorene, sest mul oli ju vaja oma geniaalne nali ära teha ja kedagi pihutsatava vahukoorega rünnata. Minu kahjuks lendas see nali kergelt öeldes vastu taevast (ja vastu cribi lage ja lõpuks uksest välja). Oh well. Aga vähemalt said kõik ühe magusa suutäie! Ja lõpuks hakkas ka lund sadama, mis tegi kõigil meele eriti heaks. Kokkuvõttes sai üksteise seltsis rõõmsalt juttu aetud, tantsitud, chuppa-chupsi pulgakomme imetud ning muudki. Ootamatu lõpuga, kuid siiski suuremas osas positiivne õhtu.

Jõulud ajasid naerma vol.1

Jõulud ajasid naerma vol.2

Jõululaupäev saabus uniselt, kuid üldiselt meeldivalt, sest bohmelusehärrast polnud kippu ega kõppu ja ning mind valdas mingi kummaline rahutunne. Ma polnud juba ammu sellist rahu tundnud. Lausa nii ammu, et ma ei mäletanud enam, kui hea see tunne oli. Nii et see aasta ei olnud jõulud mitte ainult pelgalt ametlik ülemaailmne rahuaeg, vaid tähistasid ka mu sisemise sõja lõppu. Sõda oli läbi ja kõik oli äkitselt selge. Nautisin iseendalegi üllatuseks jõule lõpuks ometi rahuliku südamega. Jõululaupäev pere keskis osutus päris meeldivaks.

Jõuluvana käis külas

Ärkasin umbes poole ühe paiku päeval ja sain kohe oma toast välja astudes üsna positiivse üllatuse osaliseks. Nimelt olin varem vannituba külastades kuuse kõrval seisvat hiilgelsuurt karpi täielikult ignoreerinud ja nüüd seisis mu silme ees suhteliselt ringitõstetud tuba ja suur uhiuus lameekraantelekas. Mitte, et ma enam eriti telekat vaataks, kuid siiski. Aitäh, Rimtom! Esimene kingitus kätte saadud, tuli hakata sööke tegema. Mitte, et ma oleks midagi teinud, kuid siiski. Tõin edukalt ettekäändeks oma täiesti reaalset 37.5 palavikku ja lõin see aasta vahelduseks kõigele ilma süümekateta käega. Õnneks said söögid ilma minutagi valmis ning saime lõpuks umbes kella kuue paiku lauda istutud. Ning nagu tõelisele Leedu juurtega perele kohane, tõime ka nendel jõuludel tsepelliinid lauale. Kes ei tea, millega tegu on, siis SIIA peale klikkides saate aimu, mida need endast kujutavad. Possibly kõige ebaisutavama välimusega kõige maitsvamad asjad maailmas.

Paar toiduringi tehtud, oli aeg kingid kuuse alla vedada. Ja oi, kui meeletult palju neid sel aastal oli. Lausa nii palju, et need vaevu kuuse alla ära mahtusid. Ja mina isegi ei pannud oma kingitusi sinna alla! Nii et Jõuluvana oli see aasta eriti helde. Ma jäin absoluutselt kõigi oma kingitustega rahule: Gianfranco Ferre In The Mood For Love lõhn, maasikalõhnaline vannisool, küünal, kruus, lühikesed kõrge vöökohaga püksid, retuusid, triibuline kampsun ja Merit Raju raamat Hingele Pai. Aga eriti meeldis mulle mu salapäkapikkude kingitus, milleks oli beebiroosat värvi varrukatega fliistekk Snuggie. Nii armas, kui sõbrad sellise üllatuse teevad ja päkapikumütsides su koduukse taha ilmuvad. Ütleme nii, et tulen nüüd harva kodus olles selle alt välja. Thanks, Sugarplums! Aga kõige rohkem meeldib mulle siiski kingitusi teha, mitte saada. Näha kõigi nägusid kui nad neid avavad. Nii et tegelikult oli hoopis see mu kõige parem kingitus.

Jõulumelu

Katsetan oma uut lõhna

Kelli ja ta uus sõber

Kahju ainult, et me sel aastal oma traditsioonilisele jalutuskäigule ei läinud. Pole juba ammu Jägala Joal käinud. Aga ju siis jääme järgmise aasta peale lootma. Igaljuhul õhtu lõpetasin ma hoopis vähem perekondlikumalt ja päris mittejõululiselt ehk siis Eku juures omade jopedega Stephen King'i Pet Sematary't vaadates. Endiselt üks päris judisemaajav film, mis sest, et 1989 aastal tehtud. Pärast filmi lõppu jätsin aga teised endast sinna maha ning vedasin oma väsinud kolu koju magama. Olin ju endiselt veidike tõbine. 25. detsembril tähistasime jõule edasi teise sugulaspere juures. Märksõnadeks söömine, söömine ja veelkord söömine. 

Lõppude lõpuks võis jõuludega isegi üsna rahule jääda. Ma ei olnud küll 100% õnnelik, kuid ma polnud ka kurb. Ma olin lihtsalt oma rahu leidnud. Ja seda oli rohkem kui oleksin võinud see aasta oodata. 

Happy belated Christmas!

It's gonna be an uphill climb

Täpselt 8 aastat tagasi. 

Selma Ukanene 03.05.1933-04.01.2004

Life y u no give me break?

Tööl käimine on väsitav. Ja ma mõtlen sõna otseses mõttes tööl KÄIMIST. Mu jalad valutavad iga kord kui ma üle kahe päeva järjest tööl olen. Jumal tänatud, et on olemas sellised asjad nagu nädalavahetused, kus jalga (ja mõistust) puhata saab. Või noh, niivõrd kuivõrd puhata, kuna tantsu peab ju ikka saama.

Eelnevad nädalavahetused on selles mõttes üllatavalt rahulikud olnud. Tantsu on küll saanud, kuid tundub, et see pime ja külm sügis-talvine aastaaeg on salaja pugenud ka cribi ja selle asukatesse, sest ükski pidu ei ole viimasel ajal kauem kui kaheteistkümne või üheni öösel kestnud. Ja uskuge mind, see on meie puhul vähe. Sellegipoolest oli üleelmine reede tore. Ja kuna pidin laupäeval tööl olema sobis varakult alustamine mulle eriti hästi. Esimesed kokteilid said kokku klopsitud juba kuue ajal õhtul ning hoolimata kõigest toimuvast oli mul uskumatult hea tuju. Juba mitu päeva. Ja seda haruldast nähtust tuli tähistada. Tantsisime Kristinaga tükk aega minu juures enne kui cribi suundusime. Seal jätkasime samal lainel kuni umbes kaheteistkümneni öösel, mil kõik vaikselt ära vajuma hakkasid ja mul endalgi uni peale tuli. Laupäev saabus raskelt, sest kuigi ma sain varakult voodisse, ei tulnud mul veel mitu tundi und. See eest tikkus uni peale loomulikult selles ühes kohas, kus seda vaja ei oleks olnud - tööl. Peab vist õnnelik olema, et vähemalt jäi bohmelus tulemata. Sain tänu juhatajale töölt varem koju ka nii et õhtu möödus vaikselt cribis poiste pokkerimängu jälgides ja aastavahetuse plaane tehes.

Pärast kahte jumalikku voodis veedetud vaba päeva tulid kolm kõige jubedamat päeva tööl. Reede neist kõige jubedam, sest sain ostuöö möllust tingitud õhupuudusest poes peaaegu astmaatakki. Ilma naljata. Jumal tänatud, et pidin tööl olema vaid kella üheksani ja mitte kaheteistkümneni nagu teine vahetus. Ma ei oleks vist muidu sealt ilmselt elusana koju jõudnud. Kuigi algul mõtlesin, et lähen pärast tööd Kristiinesse allahindlusi uurima, siis pärast kella üheksat oli mul šopinguisu nii totaalselt läinud, et suundusin selle asemel otse marsapeatusesse, kus mind Kristina ning kotipõhjas vedelev ginipudel, mille pausil soetasin, ootasid. Ja uskuge või ei, aga ma jäin sellest ühest väiksest 0,5 liitrisest Ginist shvipsi. Vot mida tähendab magamatus + (üle)väsimus + alkohol. Üldiselt möödusid nii reede kui laupäev minu kahjuks väga rahulikult. Loomulikult juhtub nii ainult siis, kui mul vaba nädalavahetus on ja ma midagi teha tahan. Nii et pärast väikest tantsu ja jutuajamist poistega suundusingi laupäeval koju teki alla. Greta, kes mulle külla oli tulnud ja samuti pidu lootis saada, pidi ka lõpuks leppima, et kõik on väsinud ja tuppa ära tulema. Vähemalt oli meeldiv pühapäeva õhtu. Jõime Gretaga teed ja rääkisime juttu ning pärast Greta ärasaatmist vaatasime poistega õhtul mu juures filmi.

Loodan, et see pime ja külm aeg asendub õige pea lume ning värskete tuultega, sest meile kõigile oleks vaja natukene elu uuesti sisse puhuda. Senikaua tahaks aga lihtsalt kellegi embusesse kerra ära tõmmata ja sealt kuni lume tulekuni mitte välja tulla.

Hoidkem üksteist soojas!

Happy (belated) Pöffday!

Ja saigi see Pimedate Ööde Filmifestival selleks korraks läbi. Millised filmid, millised inimesed, milline uskumatu kogemus! Ilmselt üle mitme aasta kõige tegusamad/ stressirohkemad/ meeldivamad kaks nädalat mu elus. Miks just need omadussõnad? Vastus peitub graafikus:

Ise tehtud, hästi tehtud, või mis? Tegelikult olid asjalood nii, et mul polnud lihtsalt mittemingisugust märkmikku, kuhu asju üles kirjutada nii et otsustasin kõik oma tööd ja tegemised ilusti vanast vihikust väljarebitud lehe peale kritseldada. Ja nagu näha, neid töid ja tegemisi oli omajagu.

Minu jaoks sai PÖFF avapaugu AnimaCampuse loenguga Artises kohe 16. novembri (vara)hommikul kell kümme. Esinejaks Inglismaalt kohale tulnud Loughborough ülikooli Animation Academy direktor professor Paul Wells. Kuna mees ise oli väga muhe ja oskas intrigeerivalt rääkida, oli ka ta loeng sellevõrra huvitavam. Sellegipoolest ei suutnud ma kogu oma tähelepanu talle suunata, sest olin eelmise kahe öö peale kokku vaid neli tundi magada saanud (esimesel puhul ilmselt uue töö alustamise ärevusest ning teisel puhtast oskamatusest varem voodisse minna). Olen enda üle uhke, et suutsin vähemalt enamuse ajast silmad lahti hoida (mis sest, et mõte koguaeg uitama minna tahtis). Pärast pooleteisetunnise loengu lõppu tundsin end veel rohkem zombina kui kunagi varem. Õnneks selgus, et nii palju piletikontrollijaid ei olnudki tol päeval üldse Artisesse vaja nii et mind lasti rahus koju. Hüppasin siis kohe kella ühese bussi peale ning tegin kodus ühe eriti mehise hundiuinaku.

Järgmine päev algas juba palju positiivsemal noodil, kuna suutsin vähemalt poole oma unevõlast edukalt ära kustutada. Siiski pidin end juba poole kahese bussiga linna vedama, sest piletid vajasid kontrollimist. Või kas siiski vajasid? Sain Artisesse kohale jõudes taaskord teada, et mind polnud sinna vaja ning seekord oli mul sellest üsna kahju. Kartsin juba, et mind saadetakse jälle koju, kuid selle asemel suunati mind hoopis ümber Coca-Cola Plazasse, kus oli aset leidmas PÖFF'i avafilmi esilinastus. Loomulikult ähvardati ka seal ühel hetkel, et mu abi polegi vaja, kuid lõppkokkuvõttes sain siiski rakendust. Umbes kakskümmend minutit enne filmi algust võis mind näha koridori ning 300-kohalise saali vahet jooksmas, sest igale istmele oli tarvis väike kingipakike toimetada. Milline tempo! Õnneks leidis see lugu õnneliku lõpu ning saime peagi inimesi saali sisse laskma hakata. Ning kuigi olin juba enne tööle asumist sellega leppinud, et filmi nägema ei pääse, pistis meie üllas vabatahtlike koordinaator minu üllatuseks mulle pileti pihku ning ütles, et lähme ka vaatama. Nii et aitäh, Maret!

Nüüd aga filmist ise. Ning selleks oli - trummipõrin! - Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1. Surprised? I bet you are. Kui täiesti aus olla, siis ma olin päris rahul sellega, et seda vaatama pääsesin. Kehvapoolsed filmid kehvapoolseteks filmideks, aga mulle meeldib, kui tean igasugustel teemadel kaasa rääkida (isegi Twilighti puudutavatel teemadel). Ning pealegi, kes see ohmoon tasuta esilinastusele ära ütleks? Film oli igatahes enamvähem see, mida ma sellest ootasingi (või ei oodanud pigem). Kõigist eelnevatest osadest kõige viisakam, kuid siiski mitte piisavalt hea. Kuigi tuleb tunnistada, et naerda sai rohkem kui kunagi varem. Nii naljakatel kohtadel kui ka nendel, mis ei olnud tegelikult naljakatena mõeldud. Või oli asi selles, et minu ees olevas reas istus naine, kes umbes iga viiteist minuti järel üle terve saali kõva häälega naerma puhkes (ja seda isegi siis, kui filmis midagi remotely naljakat ei toimunud)? Olgu kuidas oli, kinoelamus sai meeldejääv. 4/10

Pärast hullumeelset nädalavahetust (millest ühes eelnevas postituses kirjutasin) oli taas PÖFFi aeg käes. Ning lõpuks sai äranähtud ka üks tõeliselt naljakas film. Nimelt Sunflower Hour. See mock comedy oli täiesti vitamiinilaksu programmi nime vääriline, sest pärast saalist väljumist olid mul suunurgad ikka täiesti kõrvuni. Oma madala eelarve kohta uskumatult hea saavutus! 7/10. Küll aga ei saa sama öelda ainukese filmi kohta, mida selle sama nädala teisipäeval Artises vaatamas käisin. Kokkuvõtvalt jutustas Beauty (Skoonheid) nimeline Lõuna-Aafrika/Prantsuse/Saksa film väga venimat lugu kõige koledamast ja karvasemast veel kapist väljatulemata geimehest, keda ma eales kinolinal näinud olen. Kuigi film polnud juba algusest peale ei stoori ega ülesehituse ega teostuse poolest eriti paljutõotav, lootsin ma lollike ikka, et sealt midagi head lõpuks tuleb. Oi, kuidas ma eksisin. Just sel hetkel kui arvasin, et see film enam halvemaks minna ei saa, vägistas peategelane oma noore õe(või venna?)poja ära. Mul ei ole absoluutselt midagi geide vastu, kuid see stseen oli minu jaoks lihtsalt liig. Tagantjärgi mõeldes oleksin pidanud juba sel hetkel saalist väljuma, kui esimesed ebameeldivad geipornostseenid aset leidsid. Vaieldamatult PÖFFi kõige halvem kinoelamus. Lausa nii halb, et võttis terveks päevaks filmiisu ära. 1/10

Järgmine PÖFFielamus leidis aset alles mitmed päevad hiljem ühel unisel laupäeval ning seekord oli tegemist igati positiivse elamusega. See film jäi kahjuks mu esimeseks ja viimaseks filmiks Põhja-Ameerika indie programmi raames. The Last Rites Of Joe May jutustas siis lugu mehest, kes avastas haiglast välja saades, et teda on viimaste kuude jooksul surnuks peetud ning et ta korter ja auto on omavoliliselt maha müüdud. Indie filmide suure austajana leidsin sellest kõik mida ühest indie filmist tahta võib. Hea storyline, head näitlejad ning hea filmimuusika. 7/10. PÖFFi viimasel päeval vaatasin ära lausa kaks filmi. Esimeseks neist oli Islandi film Undercurrent (Brim), mida tahtsin vaatama minna puhtalt sellepärast, et see Islandi film oli. Kalapaadil töötavate meeste lugu ei olnud just kõige paeluvam, kuid see-eest avanes mul võimalus kuulata Islandi keelt ning saada aimu sellest, mis nende filmimaastikul toimub. Loodan, et satun teinekord vähe põnevama filmi otsa. 4/10. Viimaseks filmiks sai The Importance Of Tying Your Own Shoes (Hur många lingon finns det i världen), mis kujutas endast inimõiguste programmi raames näidatavat Rootsi komöödiat, mille keskmes on kamp omanäolisi puudega inimesi ning nende eest hoolitsev Alex. Hea mõte, kuid ainult rahuldav teostus. Kahju, sest sellest filmist oleks midagi väga head saanud kui asju nii lohakalt ja etteaimatavatalt lahendatud ei oleks. Positiivse asjana võib välja tuua selle, et filmi jooksul sai omajagu naerda. Ehk siis tegelikult oli tegemist siiski üsna sümpaatse filmiga. 5/10. 

PÖFFi lõpufilmile, milleks oli The Tree Of Life, ma kahjuks ei jõudnud, kuna täitsin siis veel endiselt vabatahtlike kohustusi, kuid sellest polnud hullu - olin seda filmi nii kui nii juba kuu aega varem arvutist näinud. Ehk siis siit vihje, et varsti tuleb veel üks väga väga hilinenud filmiblogi. PÖFFi ametlikul afterpartyl viibisin ma täpselt 15 minutit, kuna autoga kojusaamise võimalus tundus tol hetkel ahvatlevam kui väsinuna peol viibida. Olin tegelikult Nokia Kontserdimajas juba enne peo algust, kuna lõpufilmi seanss veel endiselt käis ja inimesed alles seadsid asju üles. Nii et techically ma ei viibinudki mingil 'peol'. Jõudsin just veiniklassi laualt võtta kui telefon taskus helisema hakkas. Mis siis muud kui kulistasin kähku klaasi alla, ütlesin tee peal Maretile tsau ning suundusin auto peale. Selline oli siis 2011. aasta PÖFF minu jaoks. Kahjuks jäi tänu tööle üsna mitu head ja huvitavat filmi nägemata ning siis kui need vähesed vabad päevad olidki, eelistasin kodus olla, kuid nähtud filmidega jäin üleüldiselt rahule. Tean, et kinoelamus on alati võimsam, kuid loodan, et saan arvutist neid filme järele vaadates peaaegu samaväärse elamuse osaliseks. Ritta on neid seatud mul juba üsna mitu: We Must Talk About Kevin, Win Win, Another Earth, Bellflower, The Cave Of Forgotten Dreams ja 50/50. Must. See. Each. One. 

Inimestest nii palju, et ma ei ole vist kunagi olnud koos nii suure kamba tegelastega, kes minu armastust independent filmide vastu jagaksid. Või kes oleksid nii sõbralikud ja nii elavad. Väga värskendav vaheldus igavale argielule. Õnneks on tulemas selline tore asi nagu vabatahtlike tänuüritus, kus avaneb taas võimalus kõiki neid suurepäraseid inimesi näha. Can't wait!

Järgmise PÖFFini!

Your love is my drug

So sweet, yet so sinful
So bad, but so good
You've torn down the walls
And slayed me for good

 Hello again, colours

Hello again, air

To hell with the caution

To hell, I don't care

The sight of your sight

And the clutch of your clutch

 The way that you smell

And the way that you touch

Had made me believe

That I'd learned how to fly

To bring me back down
It was only a high

My thoughts and my dreams

They are no longer mine

Detoxification

Has left me deprived

Goodbye, good intentions
Goodbye, all that's sane
Good nights turned to nightmares
Good times down the drain