Butterflies and busy bees

Uskumatu, kui tegus sügis siiani on olnud. Hoolimata külmadest ilmadest, haiguspuhangutest ja üldisest vihmasest olekust on käsil igasugused huvitavad projektid ning toimumas suured muutused. 

Üks väga palju elevust tekitav ettevõtmine on kindlasti PÖFF, mis näeb taaskord ilmavalgust juba 16. novembril. Eriti põnev on see sellepärast, et olen sel aastal PÖFFil vabatahtlik, mis tähendab saan ligi kaks nädalat oma lemmikajaviite - filmide - jaoks kasulik olla. Vabatahtlike ühisintervjuu Telliskivi Loomelinnakus olid äärmiselt meeldiv ning inimesed, kellega selle käigus tuttavaks sain äärmiselt toredad ja erinäolised. Üks suuremat sorti koolitus leidis aset 29. oktoobril. Koolitus oli tegelikult päris huvitav, kuid kuna ma olin just eelmisel õhtul Steni 17. sünnipäeva tähistanud ning vaid paar tundi magada saanud, oli mul üsna raske ärkvel püsida. Lisaks sellele olin mõni päev tagasi hakanud üle kolme pika aasta taas trenni tegema. Iseseisvalt siis. Bad idea. Bad, bad idea. Suutsin vaid kahe päevaga oma mõlema käe lihased ära venitada nii et lisaks magamatusele piinasid mind ka kohutavad lihasvalud. Ning koolitus kestis viis tundi. VIIS TUNDI. Hea, et ma otsi ei andnud seal toolil istudes. Käed valutasid non-stop ja peaaegu igas asendis. Ma imestan isegi, et ma telefoniga ulatusin rääkima, sest mu käed paindusid tol päeval ja veel mitu-mitu sellele järgnevat päeva vaid 90 kraadi. Isegi magades valutusid käed nii et ma ei saanud paar päeva mitte kummagi külje peal magada ning pidin teatud asendis püsima, et üldse sõba silmale saaksin. Liikudes aga tagasi PÖFFi juurde, siis ma ei suuda seda ära oodata! Kuna olen piletikontrollija, siis on üsna tõenäoline, et saan rohkem filme näha kui ükski teine vabatahtlik. Ja see valmistab mulle vaid head meelt. Nüüd jääb üle vaid oodata töögraafikut ja siis lähebki möll lahti. Nii et kõik PÖFFile!

Teine suur edasiminek on see, et leidsin omale lõpuks töökoha. Alates 15. novembrist seisab teie ees Kristiine Reserved'i uus klienditeenindaja. Te vist ei oska ette ka kujutada, kui õnnelik ma selle saavutuse üle olen! See ei ole küll erialane töö ega ka maksa just kõige rohkem, kuid kuskilt peab ju alustama. Eks näis kuidas ma hakkama saan. Esimesed kaks nädalat saavad ilmselt parajad pähklid olema, sest pean PÖFFi ning töö vahet jooksma. Vähemalt on töögraafik selline, et vabu päevi on vahel nii nädala keskel kui ka nädalavahetustel. Ühesõnaga lõpuks ometi on mul tunne, et liigun elus edasi. Kunagi peab ju täiskasvanuks ka saama. Või noh. Täiskasvanulikumaks. Natuke lapsemeelsust kulub kõigile ära.

Happy Pöffday!

So much has changed

10. klass. Mu väga normaalne sõbranna Liina.

Käisin 21. oktoobril oma kooli kokkutulekul. Naljakas, et kõik oli teistmoodi, aga samas nii endine. Väliselt polnud iseenesest suurt midagi nende kolme aasta jooksul muutunud. Muutus oli toimunud pigem minus. Sisemiselt. Ja sellepärast oligi nii armsalt veider mööda neid koridore jälle kõndida. Minu lennust tulid kahjuks kohale vaid umbes viis inimest ja minu klassikaaslastest ainult Liina, kuid sellest polnud midagi. Me lõbutsesime kahekesi nagu vanadel headel aegadel. Kõigepealt leidis aset klassijuhataja tund Zojaga, kus igaüks tema paljude lendude esindajatest oma kõige eredamatest mälestustest rääkida sai. Seejärel suunduti aulasse, kus oli vilistlaste jaoks kokku pandud väikene kontsertkava. Kontserdi lõpuks olin ma niivõrd näljane, et oleks kasvõi enda ees oleva tooli nahka pistnud. Nii et kohe kui viimane pala esitatud sai lendasin ma otsejoones puhvetisse.

12. klass. Ajaloo tunni ajal. Endiselt normaalsed.

Kõht täis ja hea olla, trampisime Liinaga mööda koridore ringi, tuletasime igasuguseid naljakaid olukordi meelde, vaatasime Arte ajaloo dokumentaali (millele olid juhtumisi hääled peale lugenud just meie lennu Liina  ja Kaarel) ja kooli albumeid, sodisime ajalooõpetaja Arvise tahvlile ja naersime nii kõva häälega, et terve korrus meie naerust rõkkas. Ilmselt sellepärast tundiski meile treppide peal vastu tulnud Arvis minus ja Liinas süüdlased ära. Oh, how it brings me back.. Õpetajad olidki tegelikult need, keda ma kõige rohkem sellel kokkutulekul näha tahtsin. Eriti tahtsin kohtuda inglise keele õpetajaga, kellele ma lihtsalt pidin mainima, et läksin ülikooli just inglise keelt õppima. Tore oli näha ka selliseid pedagooge nagu mu kunagine eesti keele õpetaja Ingrid Pukk (aka Iki) ning muusikaõpetaja Heldin Raidmaa, kes olid omal ajal mu lemmikud; võib öelda, et on siianigi.

Sooviõhupallid lennutatud, suundusime Liina juurde, kus saime tee kõrvale ta ema (kes on ka meie kooli vilistlane) eriti vägevaid kooliseiklusi kuulata.

All in all, great success!

Oh no more

And after the storm,
I run and run as the rains come
And I look up, I look up,
on my knees and out of luck,
I look up.

Night has always pushed up day
You must know life to see decay
But I won't rot, I won't rot
Not this mind and not this heart,
I won't rot.

And I took you by the hand
And we stood tall,
And remembered our own land,
What we lived for.

And there will come a time, you'll see, with no more tears.
And love will not break your heart, but dismiss your fears.
Get over your hill and see what you find there,
With grace in your heart and flowers in your hair.

And now I cling to what I knew
I saw exactly what was true
But oh no more.
That's why I hold,
That's why I hold with all I have.
That's why I hold.

I will die alone and be left there.
Well I guess I'll just go home,
Oh God knows where.
Because death is just so full and mine so small.
Well I'm scared of what's behind and what's before.

And there will come a time, you'll see, with no more tears.
And love will not break your heart, but dismiss your fears.
Get over your hill and see what you find there,
With grace in your heart and flowers in your hair.

And there will come a time, you'll see, with no more tears.
And love will not break your heart, but dismiss your fears.
Get over your hill and see what you find there,
With grace in your heart and flowers in your hair.

Just another day in paradise

Nagu alati, kirjutan ma oma tegemistest hilinemisega. Nii umbes kahenädalase hilinemisega. Anygays, sain siis lõpuks ühel päiksepaistelisel, kuid äärmiselt tuulisel kolmapäeval Edmondiga kokku ning lisaks intervjuule käisime ka Lasnamäe vahel jalutamas. Aga enne kui ma sellesse teemasse laskun, tuleb ikka ära rääkida lugu sellest, kuidas ma endale sel samal päeval reiele käelabasuuruse verevalumi sain.

Oli ilus päev ning ma olin just linna minemas. Päike paistis. Tuju oli hea. Ja siis ma lendasin vastu bussi armatuurlauda ja sain endale jalale verevalumi. The end. Ei, aga kui tõsiselt rääkida, siis olid asjalood hoopis nii, et liikusin pahaaimamatult bussi etteotsa, et Pae peatuses maha minna ja hoidsin ilusti postist kinni samal ajal oma riideid sättides, kui buss järsku pidurdas ning mind julmalt vastu armatuurlauda paiskas. Pärast lööki jäin bussi trepile istuma ning piirdusin valu väljendamisel igaks juhuks vaid piinlevate grimmassidega. Kuigi, tunnistan, et üle bussi valust karjuda oleks ka päris huvitav kogemus olnud. Bussijuht sellest kõigest ennast väga kõigutatuna ei tundunud, küsis vaid kas sain haiget. Esipingi mutikesed seevastu nägid mu agonised näoilmeid ning vaatasid mu poole väga muretseval pilgul. Aga olgem ausad, muretsemiseks oli ka põhjust. Löök oli ikka päris korralik, sest suurest muhust tekkis paari päevaga hiigelsuur verevalum, mille jäänused siiani mu reit ilustavad. Ning selle kõva tüki lahustamine pidavat veel vähemalt nädal aega võtma. Peab vist õnnelik olema, et ma vähemalt enam ei lonka pärast toolilt püsti tõusmist ning võin juba natuke rahulikumalt hingata, kui kogemata oma jalga kuskile vastu peksan. Aga much appreciated, Harjumaa Liinid.

Helgemate teemade juurde liikudes aga sain sel päeval isegi pärast vähemalt pooletunnise jalutuskäiguga hakkama. Kas pole irooniline, et inglane tutvustas mulle, põlisele eestlasele, mu enda pealinna. Nimelt kui poleks teda, siis ei teaks ma ilmselt siiani, et teiselpool Lasnamäe kanalit ja Kumu on ilus park, mille keskel asetseb üpris suur tehislik veekogu (mida Edmond armsalt 'järveks' nimetas). Igatahes muutus see kant mu silmis tänu sellele vaatepildile palju meeldivamaks. Isegi Edmond oli pargi suhtes positiivselt meelestatud: 'This park makes me want to take up jogging. Even though I don't jog. Ever.'  Pärast väikest tiiru pargis aga suundusime tagasi tema juurde, kus jõime kuuma teed ning lõpuks ka intervjuu ära tehtud saime. Uskumatu, kui palju huvitavat inglastelt eestlaste kohta õppida saab. Näiteks tutvustas ta mulle sellist fenomeni nagu 'The Estonian Face', mis on põhimõtteliselt midagi 'I-don't-give-a-fuck' face sarnast. Ta isegi demonstreeris seda mulle, ning tuleb tunnistada, see on Tallinna tänavapildis üsna levinud ilme. Üldiselt pani ta enamike eestlastele iseloomulike joontega kümnesse. Rääkisime lõpuks igasugustel teemadel, teiste seas ka sellest, kuidas mõnedel suurtel ristmikel liiga palju valgusfoore on. Sain ta juurest tulema umbes 4 tundi hiljem.

Nii et kõigest hoolimata oli ikkagi päris tore päev. Ning meeldejääv, that's for sure. Miski ütleb mulle, et see ei ole viimane kord, kui ma oma jalga omapärasel viisil vigastan (god knows, et see pole esimene kord).

Stay safe, kids.

A real human being and a real hero

Kui keegi juba varem ei teadnud, et Ryan Gosling on mu lemmiknäitleja, ideaalmees ning hero, siis pärast selle postituse lugemist ei tohiks kellelgi enam vähimatki kahtlust olla.  Ta väärib igasugust talle osaks saavat tähelepanu. See mees lihtsalt ei lõpeta oma publiku üllatamist.

Lugesin küll juba varem Drive'i kohta juba häid arvustusi ning olin üpris uudishimulik, kuid see, mille osaliseks ma seda filmi vaadates sain oli enam, kui oleksin oodanud. Seda nimelt sellepärast, et ma ei oleks uskunud, et ükski action film kunagi mu lemmikfilmide hulka oma tee leiab. Ometi aga nii juhtus. Drive, mis põhineb samanimelisel neo-noir romaanil, räägib mehest (Ryan Gosling), kes on päeval kaskadöör ja autoremondilukksepp ning öösel autojuht, kes kurjategijatel sündmuskohalt põgeneda aitab. Tal ei ole nime, teda teatakase vaid kui meest, kes sõidab. Ühel päeval aga armub ta oma naabrisse (Carey Mulligan) ning satub seejärel sündmustekeerisesse, millest on raske eluga välja tulla. See ekraaniteos viis minu jaoks action-filmid täiesti uuele tasandile. See on film, mis erinevalt paljudest teistest sama žanri esindajast paneb rõhku ka karakterite väljaarendamisele. Nagu Gosling ütles, režissöör Nicolas Winding Refn julgeb riske võtta ning see ongi see, millele see film kokkuvõttes oma edu võlgneb. Drive on kui tundeline draama ja pingeline actionfilm ühes; kooslus, mis tihtipeale ilmtingimata ei toimi, kuid siinkohal edu saavutab. Kõik need aegluubis stseenid kombineerituna reiki healing muusikale saranavate lugudega lihtsalt mõjuvad. Isegi vägivaldsed stseenid (ja uskuge, mind neid on palju ning need on julmad) on tänu oma tõetruudusele head. Seda on küll imelik öelda, kuna tegemist on ju ikkagi kellegi tapmisega, kuid nii ta on.

Mainimata ei saa jätta ka näitlejate tööd. Ryan Gosling on oma rollis lihtsalt fenomenaalne. Järjekordne teistsugune ja väljakutsuv roll ning suurepärane ümberkehastumine. Ma mäletan, ta rääkis ühes intervjuus, et see on tema 'hero' movie. I couldn't agree more. Ta on küll technically kuritegude kaasosaline ning saadab filmi jooksul üsna verdtarretavaid tegusid korda, kuid vaatamata kõigele on ta kangelane. Tema tegelane ütleb küll filmi jooksul vaevu kolm sõna, kuid ometi on ta intrigeeriv. Kõige huvitavam on minu arust see, kuidas Ryan oma rollideks valmistub. Kui Blue Valentine'i ajal elas ta samas majas ja sama eelarvega nagu tema filmi peategelane, siis selle filmi võtteplatsil ehitas ta näiteks auto ise nullist uuesti kokku. Uskumatu, kui pühendunud üks näitleja olla võib. Ta mitte ainult ei näitle, vaid kehastub täielikult ümber oma tegelaskujudeks. Nagu Ryan ise ühes intervjuus ütles, ta ongi kõik need  tegelased, keda ta filmides mängib; lihtsalt mõne rolli jaoks tuleb teatud osasid endast maha keerata ning teisi rohkem esile tuua. Samuti meeldib mulle tema juures ta alandlikkus ja tagasihoidlikus. Mees, kes ennast ise väga atraktiivseks ja tohutult andekaks ei pea, on vaid selle võrra veel atraktiivsem ja ta talent selle võrra hinnatum. Ootan juba huviga Ides Of March'i. Senikaua aga lahutan meelt tema vanemate filmidega, millest kaks on mul juba ootel.

Ja lõpuks tuleb mainida ka filmi soundtracki, mis on sama hea kui film ise. Selle autoriks on Red Hot Chili Peppersi trummar Cliff Martinez ning iga track sobib iga Drive'iga nagu valatult.

Enjoy le awesomeness:

New kids on the block

Viis uut sarja, millele sel hooajal kindlasti pilk peale visata tasub.

Esiteks The Secret Circle. Tegemist on värivärske teen drama/supernatural drama/horror žanrisse kuuluva sarjaga, mis põhineb samanimelisel raamatusarjal. The Secret Circle esilinastus CW telekanalil 15. septembril ning sai nii kriitikutelt kui tavavaatajatelt üsna head vastukaja. Lugu keerleb teismelise Cassie (Britt Robertson) ümber, kes pärast oma ema surma Chance Harborisse kolib ning avastab, et nii mõned tema klassikaaslased kui ka ta ise on nõid. Sounds corny, right? Aga tegelikult pole. Vaatamata noortele osatäitjatele ja sarja kiirele tempole võib see sari siiski sind juba esimese osaga oma võrku püüda, nagu juhtus minuga. Põnevad ja paljulubavad storyline'id, sümpaatsed tegelaskujud ning hea tegelastevaheline keemia. Kui vampiiride teema pole mulle kunagi väga huvi pakkunud, siis nõiad on mind juba sellest ajast saati paelunud kui vana hea Charmed Eesti telekanalitel jooksis. Samuti oli meeldiv jälle Britt Robertsoni aktsioonis näha. Loodame, et selle sarja eluaeg on pikem kui Britt'i eelmisele sarjale Life Unexpected saatuseks saanud lühikesed kaks hooaega. Ei tahaks uuesti olla tunnistajaks sellele, kuidas järjekordsele lemmikule vesi peale tõmmatakse.

Teiseks tuleb rääkida uuest põnevussarjast Ringer. Yes, ladies and gents, Sarah Michelle Gellar is back! Ehk topeltkoguses Buffyt teie ekraanil! 13. septembril ilmavalgust näinud sari räägib üksteisest võõrdunud kaksikõdedest Siobhan'ist ja Bridget'ist (mõlemat mängib Sarah Michelle Gellar), kes pärast kuut aastat taas kokku saavad ning oma suhteid kokku lappida proovivad. Ühisel väljasõidul merele kaob Siobhan aga müstiliselt ära. Bridget, kes FBI ning palgamõrtsuka eest põgeneb, eeldab, et ta õde on uppunud ning näeb selles olukorras oma viimast võimalust normaalsele elule. Nii ta asubki oma õe kohale. Kuid sellega Bridgeti mured alles algavad. Olin algul üsna skeptiline selle sarja suhtes, kuid lõpuks sai uudishimu eelarvamustest siiski võitu. Ning õnneks oli üks tuttav nägu sarjast Life Unexpected ka kohal. Always a pleasure, Kristopher Polaha! Igatahes suutis  pilot minus niivõrd palju huvi äratada, et sikutan endale nüüd igal kolmapäeval esimese asjana üles ärgates uue osa internetiavarustest alla. I admit, storyline on veidi cliché - kaks õde, üks vaene ja allakäinud, teine rikas ja ennasttäis - kuid selles sarjas on midagi, mis vaatama kutsub.

Kolmandaks, oh so charming Zooey Deschanel ja tema New Girl! See 20. septembril teleekraane vallutanud komöödia räägib ekstsentrikust Jess'ist, kes pärast karmi lahkuminekut kolme poissmehe juurde kolib. Ning nii imelik kui Jess ka poleks, tuleb välja, et tema toakaaslased on isegi ühed parajad fruktid. Üle pika aja midagi väga värskendavat komöödiamaastikult. Eriti meeltmööda on mulle see, et naljade taustaks ei kõla mingisugust publiku naeru (mulle on alati selline naerutamine veidi sunniviisilisena tundunud). Selle asemel laseb New Girl vaatajal ise otsustada, kas ta peab mingit kohta naljakaks või ei. Seems only fair. Väga sümpaatne ja armas sari, mis on erinevalt paljudest teistest teleekraanidel jooksvatest komöödiatest ka tegelikult komöödia tiitli vääriline.

Neljandaks, hiigelsuure eelarvega ja much-discussed Terra Nova. Selle 26. septembril esilinastunud sarja keskmes on Shannonite perekond, kes tuhandete teiste inimeste seas aastal 2149 surevalt planeedilt Maa 85 milllionit aastat varasemasse perioodi ümber asustatakse ehk teisisõnu need õnnelikud, kellele uus võimalus elule antakse. Pole ime, et Terra Nova enda alla nii palju raha matab -  see ju lausa kubiseb eriefektidest! Kuid need eriefektid on see-eest ka väga veenvad. Siin sarjas võib näha igasuguseid elukaid, dinosaurustest kõiksugu eelajalooliste röövlindudeni, ja uskumatu detailsusega. Kõige huvitavam on aga see, et vaatajatel avaneb võimalus näha korraga nii tulevikku kui ka minevikku, mis olgugi, et põhinevad kohati vaid oletustel või fantaasial, pakuvad sci-fi ja mystery fännidele siiski põnevust. Ühesõnaga, kui pooleteisetunnine pilot sind endasse ei ime, pole see sari ilmselt sinu jaoks.

Ning viimaks tulikuum Suits (ehk maakeeli pintsaklipslased). See comedy/drama on küll juba ühe hooaja jagu Ameerika telekanalitel jooksnud, kuid siiski kvalifitseerub uuena. Tegemist on veidi ebatraditsioonilise plot'iga sarjaga. Nimelt räägib see suurepärase visuaalmäluga ülikoolist väljalangenud Mike Ross'ist (Patrick J. Adams), kes nurjunud narkotehingu järel juhuse tahtel advokaadibüroos eduka Harvey Specter'i (Gabriel Macht) juurde tööle saab. Teiseks sellepärast, et see dünaamiline duo on ekraanil lihtsalt nii charming ja seksikas, et hoia ja keela! Isegi sarja algusmuusika on seksikas, mis siis veel tegelaskujudest rääkida. Suurepärased dialoogid, huvitavad lood, teravmeelne/witty huumor ning eriti särisev tegelastevaheline keemia ehk igati 10/10. Ootan huviga uut hooaega!

Teiste seas on ka palju sarju, mis taas sel hooajal ekraanile naasesid. Näiteks the new and improved Two and a Half Men, endiselt seksikas Private Practice, endiselt hilarious The Big Bang Theory ja endiselt endine 90210. 

Elagu sügishooaeg!