Happy bohmel to you!

Juuni on sünnipäevade kuu. Mis tähendab, et ka sünnipäevapidude kuu. Ja neid pidusid on ikka omajagu olnud juba.  

Siimu 18 

Märksõnad: beershake, klubitants, touche, waterslide, happy bohmel to you

Juuni alguses saime kenasti Siimu juures tema täisealiseks saamise ära tähistatud. Olid sõbrad, oli alkoholi, oli mänge. Oli nii naeru kui pisaraid.. aga enamasti siiski tantsu! Palju, palju tantsu. Igas vormis. Igas stiilis. Aga enamasti siiski "klubitantsu" nagu Siim seda nimetada armastab, mis kujutab endast kõige seksikamaid ja liibuvamaid tantsuliigutusi, mille peale üks mõistus tulla võib. Ütleme nii, et meestele meeldis (kellegi vastu ju pidi liibuma). Pidu jätkus kuni hommikuni ja mõne teise puhul isegi järgmise päevani. Mina aga piirdusin järgmisel päeval pudeli veega. Mõistagi miks. Vähemalt sai bohmel sõprade seltsis minema saadetud. Kõigepealt käisime rannas ning pärast sõime Siimu juures leftover salatit! Ühesõnaga aitäh, Siim! Üle pika aja üks hea pidu koos omade ja kallitega.

Maimpsi 50

Märksõnad: tädi Valli linnupiimakook, mälestusi täis on atmosfäär

18. juunil seadsime kogu perega sammud Martna poole - Maimu 50. juublit oli ju vaja tähistada! Ja uskuge mind, sünnipäevalaps ei näinud päevagi üle kolmekümne välja! Ta oli nagu väike päike, kepseldes koguaeg lauast lauda, tõstes kõigiga klaase, puhudes juttu ja utsitades tantsima. Lisaks sellele tegi ta nii mulle kui ka kõigile teistele noortele tantsupõrandal silmad ette. Uskumatu kui nooruslikud ja elurõõmsad mõned inimesed olla võivad! Ma tahan ka selline olla kui ma viiskümmend saan. 

Pidu ise leidis aset väljas suurte telkide varjus, millede alla oli tipphetkel kogunenud ligikaudu 70 inimest. Funny fact: vähemalt pooled neist olid mu sugulased. Muusikat tegi Raplast kohale tulnud ehtne süldibänd, aga olgem ausad, sellisele külasimmanitaolisele peole ei olekski midagi teistsugust tahtnud. Nii et rikkalike toidukordade vahel sai kenasti üleliigsed kalorid maha raputatud. Tunnen kaasa kõigile, kelle silmad meie absurdseid tantsuliigutusi nägema pidid, sest ma ei mäleta, et oleks kunagi haigemaid liigutusi välja mõelnud, let alone avalikus kohas demonstreerinud. Aga vähemalt oli meil endil lõbus! Lõpuks olid näolihased naermisest totaalselt valusad ning hääl valjust kaasalaulmisest veidi kähisev. 

Kui kõik maitsvad (ja need olid tõesti VÄGA maitsvad) koogid-tordid söödud ning soojendavad teed joodud said hakkasime vaikselt päiksetõusu saatel tagasi kodu poole liikuma. Kuidagi eriliselt mõnus oli koju sõita, klappides Peter Bradley Adams ning aknast avanemas vaade kõige kaunimatele uduga kaetud maastikele. Oleks mul vaid korralik kaamera tol hetkel käepärast olnud. Voodisse maandusin alles kella 5 ajal hommikul.

Krissu 18

Märksõnad: sexy bitch, Jaromir, tummy ache

Kõige ilusam kleit kapist selga ning Jõelähtme rahvamajja! Uskumatu, et mu väike onutütar ka juba täisealine on.  Mäletan siiani veel neid sünnipäevi, kus ma kõigile ta sünnipäevakülalistele emmet mängisin. Nüüd ei ole enam varsti vanusevahet tundagi. Igatahes jällegi üks mõnus tantsuline sünnipäev. Kui algul kõik kuskil eraldi nurkades istusid, siis hilisteks õhtutundideks oli suurem enamus koos tantsupõrandal jalga keerutamas. Alkohol teeb imesid, ma ütlen. Lausa selliseid imesid, et mõni mees väidetavalt purjus peaga kellekski Jaromiriks muutub, lol. Minu arust suhteliselt tobe, kui inimene endale purjus käitumise õigustamiseks alter ego välja mõtleb, kuid tuleb tunnistada, et tüüp ise oli tore (mõlemad pooled temast siis). Kui viimased tantsud tantsitud, tegin kella 5 ajal hommikul sammud kodu poole. Mõtlesin, et pärast 2 km jalutuskäiku ning värskendavat duši tuleb hea uni, kuid selle asemel tuli kõhuvalu, mis ei lasknud enne kella 11 hommikul magama jääda. Aga vähemalt oli õhtu korda läinud!

Sünnipäevapeod on üldse ühed toredad asjad. Eriti kui sa ei pea neid ise korraldama ega hommikul kõigi järel koristama.

Et tantsu jätkuks hommikuni!

 

I was blind but now I see

On väga häid ja on väga kohutavaid filme. Ja siis on kohutavalt (selle sõna otseses tähenduses) naljakad filmid, mis on täiesti omaette kategooria. Järgnev on üks neist.

Insidious (või Inshitious) räägib perekonnast, kelle poega Daltonit tahavad kurjad vaimud seestada.  Käisin seda juba üsna tükk aega tagasi Kosmoses koos sõpradega vaatamas. Sisenesime loomulikult hea õudusfilmi ootuses, kuid väljusime naerukrampides ning hämmastuses sellest, kui halb üks film võib olla. Kohad, mis oleksid pidanud ehmatama ja shit-in-my-pants õudsad olema ajasid hoopis naerma ning vahel isegi (naerust) nutma. Hetkel, kui vaimude väljaajajast tädi pildil oleva maski pähe tõmbas ja Darth Vaderi astmahingamist imiteerima hakkas  purskasin nii kõvasti naerma, et suust lausa sülge lendas (hea, et keegi mu ees ei istunud).  Ühesõnaga see film oli minu jaoks naeruväärne. Kogu kinoelamust tegi veel naljakamaks see, et külastajate seas oli üks hallipäine vanamees, kes pidevalt suvalistel hetkedel üle terve saali naerma pahvatas. Ja nagu sellest veel vähe ei oleks, siis mingil hetkel hüüatas ta  'Hullumaja!', mille järel praktiliselt terve kinosaal naerust rõkkas.

Aga kui filmi juurde tagasi pöörduda, siis storyline oli iseenesest paljulubav. Astraalprojektsiooni ning deemonite ja kuradite teemal võinuks väga hea filmi saada, kuid probleem on selles, et miski sellest kompotist polnud usutav. Ei näitlemine, ei eriefektid. (Eriti fantaasiavaesed olid dialoogid). Viimase vaatusega mindi nii liiale, et film saavutas minu jaoks tobeduse tipu. Uskumatu, et selliste filmide nagu Saw ja Paranormal Activity tegijatelt  midagi  nii cheesy't tuli. Oli näha, et püüeldi hea õudusfilmi poole, kuid kahjuks ainult püüeteks need jäidki. Kuid kui arvestada seda, et tahtsime lihtsalt minna kinno, kus saaks rahus alkoholi tarvitada, siis ei tohiks vist filmivaliku üle väga nuriseda.

Aga tulles siiski heade filmide juurde, umbes paar nädalat tagasi jõudis mu tähelepanu alla film nimega Unknown. Otsustasin selle endale tõmmata puhtast uudishimust. Nimelt oli see kõige tihemini allalaetavate filmide nimekirja tipus. Õnneks tasus risk end ära. Lugu ise mehest nimega Martin Harris, kellelt pärast autoõnnetusse sattumist identiteet ära varastakse ning kes koomast väljudes kõigele jälile püüab saada. Iseenesest äraleierdatud teema, kuid Unknown suutis selle kuidagi uuele tasemele viia. Üle pika aja üks põnevik, mis mulle tõsiselt meeldis. Piisavalt pinget kogu filmi vältel ning kena twist at the end. Approved.

Üks viimase aja põnevamaid filme on aga Limitless. Valmistage end nüüd korralikuks kiidukõneks ette, sest selle filmi puhul ei kavatse ma heade sõnadega kitsi olla. Alustaks sellest, et minu arvates on sellel linateosel üks originaalsemaid plote pärast Inception'i väljatulemist. Nendele, kes ei tea, Limitless räägib kirjanikust, kes saab enda valdusesse ülisalajase ning veel katsetamisjärgus narkootikumi, mis annab talle võime kasutada oma aju 100% ulatuses (mitte 20% ulatuses nagu normaalsele inimesele kohane). Kuna film põhineb tegelikult raamatul (The Dark Fields), saavad filmitegijad tunnustust vaid ekraniseeringu eest. Kuid see pole väikene tunnustus, arvestades seda, et Limitless võlgnebki suure osa oma headusest just ekraniseeringule. Väga hea teostus, põnevad eriefektid, sisukad dialoogid ning uskumatult kaasahaaravad sündmustekäigud. Kui plot'i juurde tagasi pöörduda, siis eriti meeldis see, et lõppu ei saanud ette ennustada; ning see on juba ühe korraliku thrilleri näitaja. Soovitan soojalt. Kõigile!

Ning lõppude lõpuks jõudsin ka ühel vihmasel kolmapäeva õhtul Kumu dokumentaalile. Olin juba jaanuarist saati sellel üritustesarjal kätt pulsil hoidnud, kuid millegipärast ei suutnud end kunagi kodust õigel ajal jalule ajada. Minu õnneks jõudsime kursaõega just selle hooaja viimasele seansile, kus tuli näitamisele Life 2.0. Tegemist on dokumentaaliga, mis jälgib mitme inimese elu, püüdes järk-järgult paljastada seda, kuidas ja kui palju üks virtual reality mäng inimeste elusid tegelikult mõjutada võib.

Kui algul olin agar Second Life mängu lähemalt uurima, siis filmi lõppedes oli suurem osa huvist lahtunud ning asendunud pelglikkusega. See dokumentaal näitas kuidas üks mäng võib saada inimesele olulisemaks ja reaalsemaks kui tegelik elu - ning mina ei kavatsenud riskida üheks neist saamisega. Mul oli nendest inimestest hale. Hale, sest nad ei suutnud lõpuks enam elu väljaspool virtuaalmaailma kontrollida. Neist sai nende avatar, keegi, keda tegelikult olemas pole, samas kui nende reaalne mina elus alla käis. Ain't that sad? Veel kurvem on see, et Second Life saidi loojad väidavad, et virtuaalne reaalsus võib olla meie tulevik. Muidugi arvutid on head meediumid mille läbi inimestega suhelda, kuid miski ei trumpa üle füüsilist kontakti, näost-näkku vestlust. Seega kui see on meie tulevik, siis ma eelistaksin mitte selles elada. Kui aga rääkida mängust endast, siis minus tekitas hämmingut see kui lifelike Second Life tundus. Ikka tükk maad edasi oma niivõrd-kuivõrd eelkäijast The Sims'ist. Sel mängul näis olevat miljon funktsiooni, ning mis kõige huvitavam - tuleb välja, et isegi suured firmad kasutavad seda võimalusena end reklaamida. Lisaks sellele kujundavad inimesed ise mängu ning võivad loodud asjade eest isegi päris elus raha saada. Freaky 2.0.

Paralleelselt filmiga jälgisin ka publikut. Jõudsin järeldusele, et tasuta filmiseansid ei kutsu alati just kõige meeldivamaid inimesi kohale. Pidin 30 minutit kannatama istuda mehe läheduses, kes lõhnas nagu halvaks läinud pidu. Jumal tänatud, et ta poole filmi pealt lahkus. Huvitav, et seda tegid ka nii mõnedki teised. Kinodes kohustab vähemalt raisatud raha inimest paigal istuma; tasuta filmide puhul ei tunne ilmselt suurem enamus vajadust puhtast viisakusest oma kohale jääda. Minu jaoks oli see igatahes huvitav vaatamine. Pani vähemalt tahtma mõista, mis selliste inimeste peas ringi käib.

Viimaks vaatasin ära ka filmi nimega Winter's Bone, mis äratas minus huvi eelkõige paljude nominatsioonide pärast mainekatele filmiauhindadele. Ja tuli välja, et vähemalt filmi peategelast Ree'd mängiv Jennifer Lawrence oli tunnustust väärt. Filmi tegevustik arenes veidi aeglaselt, kuid samas ei hakanud mul kordagi nii igav, et oleks tundnud kiusatust samal ajal netis surfata. Lugu siis 17-aastasest Ree'st, kes püüab oma isa üles leida, vältimaks maja kaotamist ning terve pere väljatõstmist. Positiivseks küljeks loen kindlasti seda, et filmis kõike väga tõepäraselt ning ilustamata portreteeriti. Kokkuvõttes independent filmi kohta igati korralik saavutus.

Ps. Hoiatan igaks juhuks ette, et veetsin ühel päeval Rotten Tomatoes'i filmiarvustuste lehel hea mitu tundi ning sain jälle ühe korraliku posu filme oma must-see listi. Ya'll probably know what that means - oh yes, more film blogposts! Kahju ainult, et kõiki huvipakkuvaid filme internetist nii kuradi keeruline üles leida on. Aga teades ennast, I will not rest til I've found what I'm looking for. Mainimata ei saa ka jätta, kui põnevil ma Potteri viimase filmi pärast olen! Lisaks avab J.K. Rowling oktoobris uue saidi www.pottermore.com. Nii et on, mida oodata!

Teravate elamusteni, movie peeps!

 

"Sometimes the worst thing for somebody's heart could be loneliness."

Brighter than sunshine

Äratuskõne neljapäeval kell 11 hommikul:

Siim: Tsau, mis teed?

Kristina: Hakkan vaikselt ärkama. (Tegelikkus: Magasin magusalt seitsmendat und.)
Siim: Randa viitsid?
Kristina: Jaa, ikka!

Ja olingi poole tunniga krapsti püsti ning valmis randa minema.

Pole midagi paremat kui see aasta kõige esimene rannaskäik. Eriti kui minna sellise seltskonnaga, kellega naer ja lõbu alati garanteeritud on.

Ainuke mure oli see, et valisime randa minemiseks kõige külmema päeva. Selle asemel, et rätikutel lamada nagu rannas tavaks on, mässisime end ühel hetkel hoopis nende sisse, et sooja saada. Lõpuks siiski leidsime  ühe tuulevaikse künkataguse nii et saime oma vajaliku d-vitamiini koguse ikkagi kätte. Ja seda sõnamängu seltsis. Poleks kunagi arvanud, et päevitamine nii hariv võib olla (kui muidugi välja arvata kõik need imaginary külad Lõuna-Eestis, mille olemasolusse Siim meid agaralt uskuma panna püüdis).

Juba randasõit ning tagasitulemine olid seiklused omaette. Kuna praktiliselt terve tee Neeme randa on paranduses ehk üleskaevamise tõttu suhteliselt ebaühtlane, siis targad inimesed ikka naljalt sinna madalapõhjalise autoga ei läheks. Aga ega meie siis targad pole! Ütleme nii, et pärast sellist sõitu oleks võinud arvata, et Siimu auto põhi on kui sõelapõhi, kuid ilmselt olid helid hullemad kui tegelikud kahjustused, sest jõudsime siiski elusate ja tervetena koju. Auto ka.

Järgmine randaminek oli juba kahe autoga, mis on ilmselt mõlemad kokku ka kõrgemad kui Siimu auto (just kidding!). Jõudsime eile ära käia nii Kaberneeme rannas kui ka sõita mööda eriti kahtlast ja halba metsateed pidi Neeme randa. Kui Kaberneemes oli vesi külm, siis Neemel sain juba jalgupidi vees käia. Mõtlesin hetkeks isegi, et läheks ujuma, kuid tuul oli siiski piisavalt külm ja tugev, et see mõte eemale peletada. Pärast natukest päevitamist, jalgpalli tõksimist ning palju naeru olime lõpuks umbes kella kuueks õhtul rahulolevalt kodus. Ning kuna kõigil vaheaeg on, istusime veel vähemalt kella poole 2ni öösel üleval ning mängisime pokkerit (jah, mina mängisin ka).

Hello, Summertime!

Welcome to my world

Killuke minu maailmast ja selle sõnuseletamatust maagiast.

Still alive for you, love

Thank god for Bon Iver!

Nende uus samanimeline album tekitab minus iga kuulamisega aina rohkem positiivsust. Maagiline. Rahustav. Out of this world beautiful! See plaat on viimasel ajal igal jalutuskäigul mu kaaslaseks, mu lohutajaks, mu elustajaks olnud. Mul on kahju, et see album enne õiget ilmumistähtaega internetti lekkis, kuid mul ei ole kahju, et ma selle endale internetist alla tirisin ning kuulata otsustasin. Pigem oleks kuulamata jätmine patt olnud.

Eriti meeldivad mulle plaadilt Perth, Wash. ja Beth/Rest. Perth'il on alguses kummaliselt joovastav kitarrikäik, Wash.'i klaveri ja Vernon'i hääle kombinatsioon tekitavad minus alati tunde, et kõik saab korda ning Beth/Rest'i meloodia ja kitarrikäigud on niivõrd ilusad, et mul on raske isegi oma emotsioone sõnadesse panna. See laul kõlab täpselt nagu see oleks mõnel varasemal sajandil ilmunud, ent sellesse on põimitud midagi uudset ja põnevat. Eriti kõrvupaitav meloodia on fraasil 'danger has been stole away'. Tunnen seda kuulates iga kord, et hõljun kuskile kõrgemale tasandile. Uskumatult mõjuvõimas album.

Tahaks nii lisada Beth/Rest'i siia lõppu, kuid kuna need laulud pole veel kuskil juutuubitaolistel saitidel avaldatud, siis jääb mu blogiposititus selle võrra vaesemaks. Aga kõik seadusekuuletud inimesed, kellel  uudishimu ei luba kauem oodata, saavad selle siiski endale hõlpsasti alla sakutada, kui vaja.

Mõnusat seaduserikkumist/kuulamist!

I won't stand to be disparaged

Kõigil meist on väiksena olnud mõni kompleks, mingi lapsepõlvetrauma, mille mõju on vahel (kui mitte tavaliselt) isegi täiskasvanueas tunda. Või vähemalt, ma arvan, et kõigil on midagi säärast juhtunud. Võib olla isegi loodan, sest siis ei ole ma kõiges selles üksi. Ma ei tea küll kas seda päris traumaks nimetada saab, kuid kompleks on see kindlasti. Üks paljudest kompleksidest, mis mul väiksena olid.

Tundsin juba üsna noorena, et ei ole füüsilistel aladel kuigi tugev. See tunne süvenes veelgi kui alustasin kooli, sest järsku hakati kehalise kasvatuse tunnis kõiki füüsilise tugevuse järgi järjestama. Nii kaua kuni ma mäletan, valiti mind alati viimasena või ühena viimaste seast kellegi meeskonda, ja ega see ei muutunud ka keskkoolis. Minu enda tiimi saamine oli nagu karistus ülejäänud tiimi liikmetele. Ma ei olnud kiire jooksja, ei hüpanud palju kaugust jne, kuid eriti nõrk olin ma just pallimängudes. Kui toimus palliviskekauguse mõõtmine, siis alati oli kusagilt naeru või alavääristavaid kommentaare kuulda selle kohta kui vähe ma viskasin. Rahvastepallis olin alati see, keda kõik sihtisid, eriti kõige tugevamad mängijad. Kuna sain sellest mängust alati mõne sinika, siis tänasin jumalat kui mingil ajal (seitsmendas klassis vist) enam rahvastepalli mängida ei lubatud. See aga ei takistanud mul ka edaspidi vigastusi saamast. Ühes kehalise tunnis (kes see enam teab, mis klassis see oli) murdsin palli püüdes oma sõrmeluu. Palli ei visanud loomulikult mingi tavaline tüdruk, vaid klassi tugevaim korvpallur, kes nüüd USA's samal alal kärjääri teeb. Nii hakkasin ma palle veel rohkem kartma. Omaette mängides sain hästi hakkama, sest ei tundnud mingit pinget paremaid oskusi omada, kuid teiste ees üritasin alati end ületada. Ja tavaliselt lõppes see sellega, et ma murdusin pinge all ja sain millegagi kehvasti hakkama ning minu üle taaskord naerdi.

Keskkoolis suutsin end kehka tunnis isegi natuke mugavamalt tunda. Ilmselt  juba seetõttu oli juba pinget vähem, et meil oli tüdrukute klass. Ning füüsilistel oskustel polnud ka enam nii suurt tähtsust kui alg- või põhikoolis. Üritasime pigem kõiki mänge lõbusaks muuta ning mitte neid liiga tõsiselt võtta. Juba see aitas mul end vabamalt tunda. Kuid sellegipoolest olin õnnelik, kui kehaline kasvatus keskkooli lõpuga läbi sai. Mõtlesin, et jumal tänatud, et ma ei pea enam kunagi sellist alaväärsustunnet tundma, mida tundsin siis, kui sain mingil alal enamikest kehvemad tulemused ja mu üle poolsalamisi või avalikult naerdi.

Nüüdki, kui mõned päevad tagasi kohalikul mänguväljakul ühe tüdrukuga poiste seltsis jalgpalli tagusin, mõtlesin, et asjalood on muutnud. Algul ma ei julgenud isegi hakata palliga mässama, kuid suutsin lõpuks  siiski oma alaväärsuskompleksid alla suruda ja mõtlesin what the heck. Ja kõik oligi tore! Mind pigem julgustati ning õpetati kuidas paremaid lööke teha. Olin enda üle päris uhke, et julgesin üle mitme aasta palli uuesti kätte võtta, ja veel kõigi nähes. Arvasin tõesti, et the curse is broken! Kuni tänaseni.. kui  võrkpallimängu käigus enda peal  taaskord naeruvääristavaid pilke tundsin, teiste muigeid nägin ja naeru kuulsin ning oma oskusi mõnitavaid kommentaare kuulma pidin. Ja ühe hetkega kerkisid mul esile kõik kehalise kasvatusega seonduvad halvad mälestused. Ma valetaks kui ütleks, et ei tundnud ennast alavääristatuna. On väga vähe asju mille peale ma haavun, võib isegi öelda, et ainult paar üksikut asja, ja ometi suutsid nad torkida just ühte neist valusatest punktidest. Kuid asi on loomulikult minus, mitte nendes.  Mina olen see, kellel kompleks on. Kes teab, oleks nad teadnud kui sügavalt see jookseb, oleks nad ehk veidi peenetundelisemad olnud. Igajuhul ütleme nii, et selleks oleks ime vaja, et ma julgeks uuesti palli kätte võtta. Ja sellest on kahju, sest mulle hakkas just jalgpall meeldima ja ma usun, et teiste õpetussõnade ja julgustamisega oleks mu oskused vaid parenenud. It's not that I completely suck at sports, I just don't do well under pressure. Võtan endale eesmärgiks rohkem I-don't-give-a-fuck attitude'i harjutada. God knows I need it more than anyone else.

Ja jumal tänatud, et on teisi valdkondi, kus ma olen vähemalt sama hea, kui mitte parem kui teised.

I will not stand to be disparaged.