I was blind but now I see

On väga häid ja on väga kohutavaid filme. Ja siis on kohutavalt (selle sõna otseses tähenduses) naljakad filmid, mis on täiesti omaette kategooria. Järgnev on üks neist.

Insidious (või Inshitious) räägib perekonnast, kelle poega Daltonit tahavad kurjad vaimud seestada.  Käisin seda juba üsna tükk aega tagasi Kosmoses koos sõpradega vaatamas. Sisenesime loomulikult hea õudusfilmi ootuses, kuid väljusime naerukrampides ning hämmastuses sellest, kui halb üks film võib olla. Kohad, mis oleksid pidanud ehmatama ja shit-in-my-pants õudsad olema ajasid hoopis naerma ning vahel isegi (naerust) nutma. Hetkel, kui vaimude väljaajajast tädi pildil oleva maski pähe tõmbas ja Darth Vaderi astmahingamist imiteerima hakkas  purskasin nii kõvasti naerma, et suust lausa sülge lendas (hea, et keegi mu ees ei istunud).  Ühesõnaga see film oli minu jaoks naeruväärne. Kogu kinoelamust tegi veel naljakamaks see, et külastajate seas oli üks hallipäine vanamees, kes pidevalt suvalistel hetkedel üle terve saali naerma pahvatas. Ja nagu sellest veel vähe ei oleks, siis mingil hetkel hüüatas ta  'Hullumaja!', mille järel praktiliselt terve kinosaal naerust rõkkas.

Aga kui filmi juurde tagasi pöörduda, siis storyline oli iseenesest paljulubav. Astraalprojektsiooni ning deemonite ja kuradite teemal võinuks väga hea filmi saada, kuid probleem on selles, et miski sellest kompotist polnud usutav. Ei näitlemine, ei eriefektid. (Eriti fantaasiavaesed olid dialoogid). Viimase vaatusega mindi nii liiale, et film saavutas minu jaoks tobeduse tipu. Uskumatu, et selliste filmide nagu Saw ja Paranormal Activity tegijatelt  midagi  nii cheesy't tuli. Oli näha, et püüeldi hea õudusfilmi poole, kuid kahjuks ainult püüeteks need jäidki. Kuid kui arvestada seda, et tahtsime lihtsalt minna kinno, kus saaks rahus alkoholi tarvitada, siis ei tohiks vist filmivaliku üle väga nuriseda.

Aga tulles siiski heade filmide juurde, umbes paar nädalat tagasi jõudis mu tähelepanu alla film nimega Unknown. Otsustasin selle endale tõmmata puhtast uudishimust. Nimelt oli see kõige tihemini allalaetavate filmide nimekirja tipus. Õnneks tasus risk end ära. Lugu ise mehest nimega Martin Harris, kellelt pärast autoõnnetusse sattumist identiteet ära varastakse ning kes koomast väljudes kõigele jälile püüab saada. Iseenesest äraleierdatud teema, kuid Unknown suutis selle kuidagi uuele tasemele viia. Üle pika aja üks põnevik, mis mulle tõsiselt meeldis. Piisavalt pinget kogu filmi vältel ning kena twist at the end. Approved.

Üks viimase aja põnevamaid filme on aga Limitless. Valmistage end nüüd korralikuks kiidukõneks ette, sest selle filmi puhul ei kavatse ma heade sõnadega kitsi olla. Alustaks sellest, et minu arvates on sellel linateosel üks originaalsemaid plote pärast Inception'i väljatulemist. Nendele, kes ei tea, Limitless räägib kirjanikust, kes saab enda valdusesse ülisalajase ning veel katsetamisjärgus narkootikumi, mis annab talle võime kasutada oma aju 100% ulatuses (mitte 20% ulatuses nagu normaalsele inimesele kohane). Kuna film põhineb tegelikult raamatul (The Dark Fields), saavad filmitegijad tunnustust vaid ekraniseeringu eest. Kuid see pole väikene tunnustus, arvestades seda, et Limitless võlgnebki suure osa oma headusest just ekraniseeringule. Väga hea teostus, põnevad eriefektid, sisukad dialoogid ning uskumatult kaasahaaravad sündmustekäigud. Kui plot'i juurde tagasi pöörduda, siis eriti meeldis see, et lõppu ei saanud ette ennustada; ning see on juba ühe korraliku thrilleri näitaja. Soovitan soojalt. Kõigile!

Ning lõppude lõpuks jõudsin ka ühel vihmasel kolmapäeva õhtul Kumu dokumentaalile. Olin juba jaanuarist saati sellel üritustesarjal kätt pulsil hoidnud, kuid millegipärast ei suutnud end kunagi kodust õigel ajal jalule ajada. Minu õnneks jõudsime kursaõega just selle hooaja viimasele seansile, kus tuli näitamisele Life 2.0. Tegemist on dokumentaaliga, mis jälgib mitme inimese elu, püüdes järk-järgult paljastada seda, kuidas ja kui palju üks virtual reality mäng inimeste elusid tegelikult mõjutada võib.

Kui algul olin agar Second Life mängu lähemalt uurima, siis filmi lõppedes oli suurem osa huvist lahtunud ning asendunud pelglikkusega. See dokumentaal näitas kuidas üks mäng võib saada inimesele olulisemaks ja reaalsemaks kui tegelik elu - ning mina ei kavatsenud riskida üheks neist saamisega. Mul oli nendest inimestest hale. Hale, sest nad ei suutnud lõpuks enam elu väljaspool virtuaalmaailma kontrollida. Neist sai nende avatar, keegi, keda tegelikult olemas pole, samas kui nende reaalne mina elus alla käis. Ain't that sad? Veel kurvem on see, et Second Life saidi loojad väidavad, et virtuaalne reaalsus võib olla meie tulevik. Muidugi arvutid on head meediumid mille läbi inimestega suhelda, kuid miski ei trumpa üle füüsilist kontakti, näost-näkku vestlust. Seega kui see on meie tulevik, siis ma eelistaksin mitte selles elada. Kui aga rääkida mängust endast, siis minus tekitas hämmingut see kui lifelike Second Life tundus. Ikka tükk maad edasi oma niivõrd-kuivõrd eelkäijast The Sims'ist. Sel mängul näis olevat miljon funktsiooni, ning mis kõige huvitavam - tuleb välja, et isegi suured firmad kasutavad seda võimalusena end reklaamida. Lisaks sellele kujundavad inimesed ise mängu ning võivad loodud asjade eest isegi päris elus raha saada. Freaky 2.0.

Paralleelselt filmiga jälgisin ka publikut. Jõudsin järeldusele, et tasuta filmiseansid ei kutsu alati just kõige meeldivamaid inimesi kohale. Pidin 30 minutit kannatama istuda mehe läheduses, kes lõhnas nagu halvaks läinud pidu. Jumal tänatud, et ta poole filmi pealt lahkus. Huvitav, et seda tegid ka nii mõnedki teised. Kinodes kohustab vähemalt raisatud raha inimest paigal istuma; tasuta filmide puhul ei tunne ilmselt suurem enamus vajadust puhtast viisakusest oma kohale jääda. Minu jaoks oli see igatahes huvitav vaatamine. Pani vähemalt tahtma mõista, mis selliste inimeste peas ringi käib.

Viimaks vaatasin ära ka filmi nimega Winter's Bone, mis äratas minus huvi eelkõige paljude nominatsioonide pärast mainekatele filmiauhindadele. Ja tuli välja, et vähemalt filmi peategelast Ree'd mängiv Jennifer Lawrence oli tunnustust väärt. Filmi tegevustik arenes veidi aeglaselt, kuid samas ei hakanud mul kordagi nii igav, et oleks tundnud kiusatust samal ajal netis surfata. Lugu siis 17-aastasest Ree'st, kes püüab oma isa üles leida, vältimaks maja kaotamist ning terve pere väljatõstmist. Positiivseks küljeks loen kindlasti seda, et filmis kõike väga tõepäraselt ning ilustamata portreteeriti. Kokkuvõttes independent filmi kohta igati korralik saavutus.

Ps. Hoiatan igaks juhuks ette, et veetsin ühel päeval Rotten Tomatoes'i filmiarvustuste lehel hea mitu tundi ning sain jälle ühe korraliku posu filme oma must-see listi. Ya'll probably know what that means - oh yes, more film blogposts! Kahju ainult, et kõiki huvipakkuvaid filme internetist nii kuradi keeruline üles leida on. Aga teades ennast, I will not rest til I've found what I'm looking for. Mainimata ei saa ka jätta, kui põnevil ma Potteri viimase filmi pärast olen! Lisaks avab J.K. Rowling oktoobris uue saidi www.pottermore.com. Nii et on, mida oodata!

Teravate elamusteni, movie peeps!