The boys of summer have gone

See suvi on endas sisaldanud ühtesid meelejäävamaid ja maagilisemaid õhtuid. Ning need mõned maagilised õhtud on palju väärtuslikumad kui mitukümmend lihtsalt head õhtut.

Olen kogenud asju, mida arvasin, et kunagi ei koge. Olen proovinud asju, mida arvasin, et kunagi ei proovi. Nii mõnigi asi on lõppenud ka halvasti, kuid ometi on sellest alati midagi head tulnud. Olen kohanud inimesi, kelle sarnaseid ma kunagi varem tundnud pole. Olen loonud uusi huvitavaid tutvusi, ja seda kõige ebaharilikemates kohtades. Rüübanud kesklinnas murul Gini, nagu lillelaps ennemuiste. Hänginud linnahalli katusel ja arutlenud selle üle, kuidas elumajad võiksid olla korstendekujulised. Olen ka lähemalt tuttavaks saanud inimestega, kelle imelisusest mul varem aimugi polnud. Inimestega, kellega koos olles on tunne nagu tunneks teineteist juba aastaid. Inimestega, kes mu mõtteid loevad ja lauseid lõpetevad. Inimestega, kes loodetavasti pikaks ajaks mu ellu jäävad. 

See sume suveõhtu, see siidrirüüpamine rööbaste kõrval. See vihmavari. Oh, see vihmavari ja jalutuskäik läbi kaubanduskeskuse! Ning see rumm! See püha inimesi ühendav ja sõdasid lõpetav rumm! Ja see park. See park, kuhu vaid korraks maha istuma pidime, kuid lõppude lõpuks pool ööd veetsime. Veetsime hundirattaid ja kukerpalle tehes. Kuid mitte väga osavaid. Ning piggy-back ride'e tehes! Ja muusikat kuulates ning kõva häälega lauldes. Öist äikesemängu murul pikutades vaadeldes ning kuidas ma saakski unustada - mind lolliks tehes. "Ei, ma ei näe taevas mingit välku!" Muidugi sa ei näinud. Muidugi. Ning see mõnus hommik kergelt maitsetu kakao ja kuiva võileivaga. See maailma kõige veidram film. See kosutav Hes'i eine, mille friikartulitega tuvisid sööta sai ja see coca tops, millesse kaks kõrt sisse õnnestus suruda. Ning see trip sõjaväkke Siimule külla. Oh, kui hea teda taas näha oli! Ning tundus, et ka temal meid. Hiljem jalutuskäik linna tagasi ning randamineku asemel kino Kosmose ees purskaevus jalgadega sulistamine. Kahju ainult, keegi meid Lõuna-Aafrikasse ei viinud. Olime ju hääletamise puhuks nii ilusa sildi valmis vorpinud. Vähemalt jõudsime kinno. Täitsa omal jõul ja täitsa tema kulul vahelduseks.

Uskumatult palju seiklusi! Ja mitte ainult uute inimestega, vaid ka omade ja kõige kallimatega. See suurepärane õhtu linna peal vanade klassiõdedega tüdrukuteõhtut pidades ning hiljem kõige paremaga baaride vahet käies. See õhkkond! Need inimesed! Ning need meeldivad juhuslikud kokkusattumused! Kes oleks arvanud, et uut päeva vanalinna korteri katuseterrassil päiksetõusu saatel tantsides ja viskikokteili rüübates vastu võtame. Elagu spontaansus! Ning oi, see maailma värskendavaim ja ühtlasi ka naerurohkeim jooks läbi paduvihmase Tallinna bussi peale. Kes läbimärgade jalanõudega, kes lausa paljajalu. Kuid isegi Lasnamäe bussis veest tilkudes ning katkise kleidiga istudes, mis oli mul juba pooleldi seljast ära vajumas, olime tol hetkel ühed õnnelikumad inimesed maamunal. Endiselt eelmisest õhtust shvipsis, aga kurat, kui õnnelikud. 

Need on need hetked, mida sellest suvest endaga sügisesse kaasa võtan. Need hetked, mis mulle külmal päeval soojust annavad ning kõige lootusetumal ajal minusse lootust süstivad. 

Jah, on olnud sündmusterohke suvi, kui mitte ainult sotsiaalelu tasandil, vaid ka töö ja argielu rindel. Esimene suur saavutus on see, et olen peaaegu autoga sõitma õppinud ehk tõenäoliselt lähikuudel autokooli lõpetamas. Tuleb vaid paar lisasõidutundi võtta ja eksamid ära teha ning ongi load käes. Eesmärgiks on ka endale auto soetada, kuid sellega läheb vast rohkem aega. Teine suur saavutus on see, et olen nüüd juba pea et kuu aega uuel töökohal töötanud. Lausa ühel välislähetuselgi käinud. Jah, Reservediga on nüüd lõpparve tehtud. Osalt kerge südamega, sest tundsin seal end viimasel kuul üsna õnnetu ja rahulolematuna, teiselt raske südamega, sest paremaid töökaaslasi ja juhatajat annab leida. Either way, siin ma nüüd siis olen, kõrgharitud ja lõpuks ka kõrgharidusele vastaval töökohal - välissuhete assistent rahvusvaheliselt tuntud firmas. Ning ma ütlen, see on parim tunne maailmas, kui saad hommikul minna tööle, millest sa actually hoolid. Tööle, kus sa end kasuliku ning targana tunned. Tööle, kus on meeldiv õhkkond ja intrigeerivad töökaaslased. Ning muidugi, kus su pingutustele väärilist palka makstakse. Lõpuks ometi olen heal järjel. Suurepärane näide sellest, kuidas negatiivsed inimesed ja kogemused sulle suurteks tegudeks otsustava lükke anda võivad. Nii et aitäh. See suvi on mulle nii palju oma väärtuse kohta õpetanud. Olen pärast negatiivsete mõjutuste seljataha jätmist hämmastavalt palju positiivset enda poole tõmbama hakanud. Tean nüüd, et maailmal on mulle palju rohkem ja palju paremat pakkuda, kui see, millega varasemalt leppisin. 

Elu on taas täis võimalusi ja maksku, mis maksab - ma haaran neist kinni! Kogu jõuga. Sest vaid niimoodi on elu väärt elamist - kui seda täiel rindel elada. 

This is the time of my life.

 

Here with me

'Love is not who you can see yourself with, it is who you can't see yourself without.'

The day the earth stood still

Oli kord selline meeldejääv päev nagu pühapäev, 22. aprill. Ärge oodake siit mingisuguseid erakordseid seike või huvitavaid ütlusi, sest neid lihtsalt ei olnud. See päev oli üks maailma lihtsamaid. Aga vahel ongi lihtsad päevad just need, mis inimese mälestustesse sügavaima jälje jätavad ning kõige erilisemaks osutuvad.

Ärkasime pärast järjekordset tantsu-ja joogirohket õhtut Siimu juures. Kell oli 12, päike paistis, väljas oli vähemalt 16 kraadi sooja ja Siim ja Maarion tegid oma tavalist geipornot. Hommikut võtsime vastu Siimu verandal, kevadpäike õrnalt meie nägusid paitamas ning suvised laulud arvutist taustaks mängimas. Kuna poisid aga peagi natuke remondimehi mängida tahtsid ja autot putitada plaanisid, suundusime meie Britiga senikauaks minu poole end värskendama. Jõudsin vaevu duši alt tulles riidesse panna, kui poisid juba mu tuppa sisse sadasid. Istusime tükk aega aiamaal ja pidasime plaane enne kui lõpuks joale minna otsustasime. Naljade, rõõmsate nägude, sarkasmisõja ning kallistuste keskel oli see kõige veidramalt armsam jalutuskäik, mis mul kunagi olnud on. Siim muidugi mängis meile terve tee oma uue kaameraga fotograafi. Päeva edenedes otsustasime aiamaal väikse grilli kasuks. Kuna aga kellelgi raha polnud, olid nii liha kui muud asjad minu poolt. After all, sõbrad ju teevad vahel üksteisele välja.

Kui poisid oma järjekordselt putitamiskatselt naasid saigi grillipidu alata! Küpsetasime liha, hakkisime värske salati koostisosi ning naersime pidevalt minu saamatuse üle kõiki vajalikke asju ühekorraga õue endaga kaasa võtta. Samal ajal rääkisime ka üsna tõsistel teemadel (vähemalt sellise seltskonna kohta). Sain tol päeval nii mõnegi inimese juures hoopis teistsugust külge näha. Õhtu saabudes ilmus lauale loomulikult alkohol ja tõsistest teemadest polnud lõpuks jälgegi. Olles õues piisavalt lollusi korda saatnud, suundusime saunaruumi, kus kohe diivani lahti lükkasin ning sealt vaid hädavajadusel püsti tõusin. Eelmise õhtu bohmelusest oli märkamatult väsimus saanud. Aga ega mul siis magama jääda lastud, oh ei. Mängisime kaarte, pildusime sarkasmi, lamasime naeruväärsetes asendites üksteise peal, lasime Siimul endile saatust ennustada ning naersime nii, et ükski meist pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Ja seda kõike hiliste õhtutundideni. See päev on mul meeles sama värskelt kui eilne. Mäletan siiani Maarioni kainusastet tõestavat poosi seina najal tasakaalu hoida püüdes või Siimu lohutavaid sõnu 'esimene kord on alati valus' samal ajal kui teine härra mind armutult kompromiteerivas poosis kõditas. Kõige rohkem mäletan aga inimeste pilke, naeratusi ning seda siirust, mis neist igal hetkel kiirgas.

Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga see päev on minu jaoks siiani üks selle aasta ideaalsemaid päevi. Nüüd on vähemalt need mälestused lisaks mu mälusoppides ekslemisele ka kuskil kirjas. Olen viimasel ajal üks tänulikkuse pundar ja erandiks pole ka seekord. Aitäh teile, sõbrad! Mis ka viimasel ajal juhtunud poleks, keegi ei saa mult seda päeva ära võtta.

Mäletagem inimeste headust.

I fckn did it

Kuna sõnad on viimasel ajal rasked tulema, siis lasen piltidel enda eest rääkida. Väike intro nende ette sellegipoolest. 

Tahaksin tänada kõiki, kes mind lõputöö kirjutamise ajal innustasid ja moraalselt toetasid. Nende seas nii sõpru, kui ka oma juhendajat, ilma kelle kiituse ning tagantsundimiseta ma kindlasti nii palju pingutanud ei oleks. Panin sellesse paberisse rohkem tööd ja vaeva kui ühessegi teise ning kuigi esialgne hinnang e. retsensendi hinnang oli päris karm, leidis komisjon siiski, et see oli ebaõiglane ja hindas mu tööd B vääriliselt. 20. juunil leidis aset kauaoodatud ülikooli lõpetamine. Kohal olid kõik, keda seal kõige rohkem näha tahtsin. Nii et siin ma olen, värske bakalaureusekraadi omanik, uut töökohta otsimas. Ja esimest korda elus näen ma, et mul on tõesti tulevikku. Mitte tingimata sellepärast, et mul nüüd kõrgharidus on, vaid sellepärast, et ma näen kui palju töö ja vaevaga saavutada võib.

Ametlik pool

Uus sõber mul

Kohustuslik 'I fckn did it' pilt

Smiles for the camera

My faithful shadow

Passing on the wisdom

Things we really remember

Motivatsiooni, eneseusku ning teostustahet!

I thought that you'd be here by now

One for the good days

Öeldakse, et inimene on õnnelik, kui tal on vähemalt paar väga head sõpra. Mul on selles suhtes vedanud, et mul on neid rohkem kui mõni. Ja nad on imelised.

Ma ei karda neile isiklikest asjadest rääkida. Ma ei karda nende ees liiga loll näida. Ma ei karda nende ees oma arvamust avaldada. Ma ei karda nende ees nutta. Teiste sõnadega ma ei karda nende ees mina olla. Ma usaldan neid. Ja see on midagi suurt minu suust öelduna, sest god knows, et mul on inimeste usaldamisega probleeme olnud. Avastan end viimasel ajal tihti neid vaadates naeratamast. Näiteks siis, kui mõned neist kell üks öösel imaginary muusika järgi tekkidesse mässituna õues keldrimäel tantsu teha otsustavad. Või kui nad usinalt rannas palki tõstes trenni teha üritavad. Või siis kui nad valjusti ja valesti Ott Leplandi Kuula venekeelset varianti kaasa laulavad. Või kui nad vabas õhus autost mürtsuva muusika taustal eriti geisid tantsuliigutusi teevad. Aga eriti siis, kui mõnda neist südamest naeratamas näen ja pilkude kohtudes tema pilgu tähendust sõnadeta mõistan. Usun, et inimestele väljaspool meie seltskonda tunduksid nad kui kamp hullumajast põgenenuid. Ja nad ongi erilised, kuid mitte selle sõna halvustavas tähenduses. Nad on heasüdamlikud. Nad on ainulaadsed. Nad on minu inimesed. Ja ma ei tea mida ma teeks, kui ükski neist mul ära kaoks. 

Üks mu väga häid sõpru läheb juba paari nädala pärast sõjaväkke ja ma siiani ei kujuta ette, mida ma ilma temata tegema hakkan. Ta on meie seltskonna tugipost ning vaatamata kõikidele asjaoludele ning meie segasele ajaloole pärast viite aastat endiselt üks olulisemaid inimesi mu elus. Leian end üldse tihti mõtlemast, et mis siis saab, kui kõik ükshaaval eri suundadesse liikuma hakkavad. Kas me suudame sama tihedalt kontakti hoida? Vastus sellele on, et tõenäoliselt mitte. Seepärast võtangi meie ajast koos alati viimast. Et siis, kui saabub see aeg, kus me üksteist aina harvemini nägema hakkame, midagi meenutada oleks. Filmis Meet Joe Black oli selle kohta ilus tsitaat: 'If we lucky maybe we got some nice pictures to take with us.' Tundub, et mul on vedanud, sest mul on juba praegugi pilte, mida endaga igavesti kaasas kanda. Ja seda suuresti tänu neile inimestele.

Head sõbrad on harvad, seepärast ei kavatsegi ma kurvastada, kui kunagi lahku kasvama peaksime, vaid rõõmustan selle üle, et nad mul üldse olemas olid.

Aitäh teile.

 

Come what may

Palju on juhtunud nende paari kuuga, kui ma siia kirjutanud pole. Olen jõudnud vahepeal oma bakalaureusetöö ära esitada ja kaitsta, 23. aastaseks saada, parimate sõprade sünnipäevi tähistada, esimest korda see aasta rannas käia, inglasi võõrustada, autokooli sisse astuda ning ülikooli ära lõpetada. Elutempo on viimasel ajal nii kiire olnud, et ei ole isegi puhkuse ajal puhata jõudnud, ning see on masendav. Sõpradega koos aega veeta ning uusi asju kogeda on küll tore olnud, kuid ma tunnen, et vajan sellest kõigest hetkeks pausi. Väikest hingetõmbeaega. Kasvõi ühte päeva iseeendale, kus end korralikult välja magaksin, aiamaal musta teega hommikut tervitaksin, pärastlõunal oma lemmikpaikades jalutamas käiksin, hiljem hea pika kuuma duši võtaksin ning õhtul voodis mõnd kaua tahaplaanile lükatud iseseisvat filmi vaataksin. See on naljakas ja kummaline, et just siis, kui end rutiinist välja murrad, tekib uuesti vajadus nende tuttavate ja näiliselt ebaoluliste tegevuste järele, ning sa mõistad äkitselt, et need samad tähtsusetud tegevused ei olegi tegelikult nii tähtsusetud. Elu koosneb olulistest ja vähem olulistest sündmustest ning sellel on põhjus, miks need mõlemad meie elus aset leiavad - et me erinevusi tunnetaksime. Ja et me neid erinevusi tunnetades igasuguseid elu aspekte hindama õpiksime.

Ma küll ei tea, kas usun saatusesse, kuid leian, et kõik juhtub põhjusega. Iga otsus ning iga tegevus viivad kuhugi. See muutus, mis nende asjade tagajärjel aset leiab, ei pruugi küll kuigi suur olla, kuid see on oluline. Poleks ma argipäeva rutiinist välja murdnud, ei oleks ma tõenäoliselt avastanud, et vajan neid lihtsamast lihtsamaid rutiinseid tegevusi niisamuti kui spontaanseid. Ja et aeg iseendale ning üksinda olemine on vahel parim asi, mida inimene tahta võiks.

Hinnakem elu.