The-Little-Things-That-Made-My-Day List (23.04 edition)
Paul laenas eksami ajal mult mu princess correction pen'i.
Toomas Kalm mängis McDonaldsis mu kitarri ja tõmbas sellega kogu rahva tähelepanu meie lauale.
Greta alkoholileti ees (parmu häälega): 'Kus laua viin on?!?!' (otsisime oma inglastest sõpradele kingitusi)
Juhtusin kogemata kokku vähemalt viie sõbraga.
Nägin ühte neist üle pika aja laval esinemas.
Ja tegin talle kalli.
Ja kutsusin ennast ise talle külla.
Jõime Gretaga Vabaka mäe otsas pingil hääd pirni siidrit.
Sõbrad kutsusid mind veini jooma.
Saime Kaidu juures hakkama niivõrd võimsa prooviga, et ülevalt korruselt hakati klobistama.
Kõik tundsid ennast üksteise seltsis mugavalt ja õhtu möödus nilbuste ja naeruga.
Sõber tuli mulle vastu oli nõus mind õhtul hilja Kostiverest koju sõidutama.
Bussiga koju sõites oli naeratus näol kuna klappides mängis hää muzz ja kõik päeva insidendid tulid ükshaaval meelde.
Dear friends, thank you for being born.
Monday, March 21, 2011
Don't let your mind get weary and confused
Your will be still, don't try
Don't let your heart get heavy, child
Inside you there's a strength that lies
Don't let your soul get lonely, child
It's only time, it will go by
Don't look for love in faces, places
It's in you, that's where you'll find kindness
Be here now, here now
Be here now, here now
Don't lose your faith in me
And I will try not to lose faith in you
Don't put your trust in walls
'Cause walls will only crush you when they fall
Kuna mu blogi on viimasel ajal totaalses filmivaeguses olnud katsun seda viga nüüd kenasti parandada, rääkides kahest uuemast filmist, mida vaadanud olen.
Esiteks 127 Hours, mille nägin ära tegelikult juba rohkem kui kuu aega tagasi, kuid kuna see on niivõrd hea film, siis ma lihtsalt pean kuhugi oma positiivsed muljed talletama. Lugu siis hobikorras mägironimisega tegelevast Aron Ralstonist, kes oma järjekordsel seiklusel Blue John Canyon'is kaljude vahele kinni jääb, kaasas vaid mõned abivahendid, pudel vett ning ellujäämise nimel tegutsemiseks vaid üks vaba käsi. Seda filmielamust võib kokku võtta ühe tabava omadussõnaga: võimas. Uskumatult kaasa elama panev linateos, mis sisaldab endas nii meelelahutuslikke ja koomilisi, kui ka põnevaid ja traagilisi elemente. Ning kuigi võiks arvata, et 94 minutit järjest James Franco nägu vaadata on võibolla natuke liiast, oli tema tegelane Aron Ralston niivõrd sümpaatne, et mul ei tekkinud kordagi filmi jooksul tüdimust, vastupidi - põnevus koguaeg kasvas.
Loo kulmineerudes tulid mulle endalegi põskedelt alla voolavad pisarad üllatuseks, sest lõpp ju siiski polnud üldsegi nii kurb. Vähesed põnevikud suudavad minus niivõrd tugevat emotsiooni tekitada, kuid 127 tundi sai sellega hakkama. See imes mind nii endasse, et kulus tükk aega enne kui täielikult reaalsusesse tagasi jõudsin. Suurepärane töö režisööri Danny Boyle'i poolt, kes Aroni biograafial põhineva loo ekraanil tõeliselt ellu äratas. Plusspunktid õigete kaameranurkade ja hea montaaži eest. Kiiduväärt on ka soundtrack. Ma kusjuures plaanisin seda PÖFFile vaatama minna, kuid kahjuks olid piletid üks hetk kõik läinud. Kujutan ette, et kinokogemus oleks veel võimsam olnud.
Hiljuti sai ära vaadatud ka much-discussed psühhothriller Black Swan, mis põhineb kuulsal luikede järve balletil. Mulle on alati sellised psüühikaga mängivad filmid meeldinud. Kõige rohkem avaldas selle filmi juures muljet ilmselt Natalie Portman, kes elas mõlemasse rolli väga hästi sisse. Samuti kasvas mu huvi balletti vastu. Ma ei ole kunagi sellesse eriti soojalt suhtunud, kuid õnneks on olemas sellised filmid nagu Black Swan, mis balletti taas noortemate vaajate tähelepanu alla toovad. Kuna vaatasin seda koos karja sõpradega oli vahepeal raske filmile 100% keskenduda (eriti Natalie ja Mila erootilise stseeni ajal, kui poiste suust kõlas midagi sellist: 'Oi kurat.. see on vist mu lemmikfilm nüüd!'), kuid elamuse sain siiski kätte. Ja tegelikult oligi mõnus vahelduseks teistega oma elamust jagada.
Ma ei imesta, et mõlemad filmid nii mitmele oscarile, baftale ja igasugustele muudele auhindadele kandideerisid - tegemist on ju tõeliste kaasaegse filmimaailma pärlitega.
Nüüd tuleks veel ette võtta The King's Speech ja Blue Valentine.
Nii palju head muusikat on vahepeal välja tulnud, et ma lihtsalt pean seda teiega jagama! Mõned plaadid on küll eelmise aasta lõpust, kuid siiski väärt mainimist.
Esiteks Vaiko Epliku & Kristjan Randalu Kooskõla. Kuigi ma ei ole suurem asi jazzi fänn, siis üllataval kombel ei häirinud mind selle plaadi jazziliku vibe'iga lood absoluutselt. Vaiko vokaal võib vist iga laulu kuulatavaks teha. Eriti avaldas mulle muljet uus versioon loost Hei Sebastian. Kristjani jazzklaver ning Vaiko erinäoline hääl olid ideaalses harmoonias. Eriti mõnus oli, et Vaiko suutis laulda ühel hetkel nii pehmelt ja teisel täie poweriga. Igatahes aranžeeringud olid väga huvitavad ja teistsugused sellest, mis Vaiko & Eliidi plaatidel kuulda võib. Ja kui veel mõelda, et tegemist on laivesitustega, siis on kooskõla tõesti muljetavaldavalt hea.
Edasi välismaale. Mõned kuud tagasi avastasin enda jaoks uue briti bändi nimega Mumford & Sons. NendeSigh No More ilmus küll plaadipoodidesse juba üsna tükk aega tagasi (2009 Oktoober UK's ja 2010 Veebruar USA's), kuid mina avastasin nad alles aasta lõpul nii et see ei loe!!!!!!! See album on lihtsalt ideaalne folk pop album! Sisuga sõnad, kummitama jäävad meloodiad, Marcus Mumfordi briti aktsendi ja käreda hääle kombinatsioon ning eriti mõnusad akustilised kitarriseaded. Kokkuvõtvalt: südamega tehtud muusika. Kuigi sellise hea plaadi pealt on patt lemmikuid välja tuua, teen ma seda ikkagi. Üheks selliseks lemmikuks on White Blank Page (nagu ka mu ühest eelmise aasta postitusest võis näha), aga ka plaadi nimilugu Sigh No More. Ilmselgelt on tegemist bändiga, kes veel palju tähelepanu pälvib ning seda teenitult. Juba on nad oma debüütalbumiga kandideerinud kahele Grammyle ning võitnud Brit Award'i kategoorias Best British Album. Jään huviga nende edasisi üllitisi ootama ning loodan, et jõuan neid kunagi ka Inglismaale kuulama, kuna nende energilised laivid tunduvad lihtsalt hämmastavalt head (veel üks põhjus, miks Inglismaale kolida - as if there weren't enough of those already!).
Samuti lasi uue plaadi välja üks mu lemmikuid artiste Sia.We Are Born puhul on tegemist veidike energilisema ning eksperimenteerivama albumiga kui Some People Have Real Problems, kuid see on siiski sama hea Sia. Tema puhul on mulle alati eriti meeldinud tema häälekasutus (see on üks selliseid hääli, mida on raske imiteerida ning seetõttu hakkab paeluma). Loomulikult on kiiduväärt ka see, et ta ise oma laule kirjutab (ilmselgelt võlgneb Christina Aquilera natuke You Lost Me populaarsusest Siale). Märkimisväärt lugude hulka kuuluvad Stop Trying ning Bring Night, Never Gonna Leave ning I'm In Here.
Ning mis oleks üks muusikane blogipostitus ilma McFly'ta. Nende Above The Noise ilmus müügilettidele küll juba eelmise aasta novembris, kuid kuna arena tour tuleb märtsis (ning ma lähen 1. aprillil Wembleyle nende kontsertile), siis on vast asjakohane neid mainida. See album on midagi hoopis teistsugust kui poisid varem teinud on. Kahjuks on sõna 'teistsugune' siinkohal natuke halva maiguga. Kunagisest heast ja rõõmsast pop rock'ist on saanud midagi tantsulist ja tühja. Õnneks on plaadil siiski paar head lugu, mis teevad üldmulje positiivsemaks. Näiteks I'll Be Your Man näitab Tom'i häid vokaale ja on üleüldse väga mõnusa sensuaalse vibe'iga ja meeldejääva meloodiaga laul. Hea lugu on ka viimati singlina välja tulnud That's The Truth. Kuid hoolimata nigelast albumist on raske mitte neid nelja tüüpi armastada, sest kuigi nende stiil on teistsugune, on nad ise ikkagi täpselt samasugused lahedad tegelased.
Ning lõpuks kauaoodatud Radiohead'i uus üllitis The King Of Limbs, mis alles mõned nädalad tagasi internetiavarustesse paisati. Sattusin mõni päev pärast albumi väljatulemist lugema ühte reviewd, millle autor väitis, et See on Kid A ja In Rainbows sünnitis ning et selle plaadiga pole 'mingit uut maad vallutatud'. Well, I beg to differ! See küll sarnaneb In Rainbows'le, kuid on siiski sellest edasiminek ehk siis veel eksperimenteerivam (kui see üldse võimalik on). Igaljuhul huvitav album, millele esimese kuulamisega kindlasti täielikult pihta ei saa. Meeldejäävamad lood on minu arvates Bloom, Lotus Flower, Codex ning Give Up The Ghost, mis on üks mu lemmikumaid tracke sellest albumilt. Haunting vocals, mõnus kitarr - põhimõtteliselt Thom Yorke oma tuntud headuses. Ning mainimata ei saa jätta ka Lotus Flower'i videot, mis taaskord tõestab, et Thom can never really go wrong (nagu üks kommenteerija andekalt nende YouTube'i video alla kirjutas). Epic Ian Curtis-like dancemoves! Sellest on juba ilmunud ka paroodiad (nt. selline, kus taustalooks Bird Is The Word), mis on minu arust päris naljakad. Mõni paandunud Radioheadi bänd ilmselt pahandaks selle üle, kuna kõik Radioheadiga seostuv on ju püha, kuid mina selline pole. Coverid on minu silmis ka täitsa teretulnud nähtus. Kokkuvõtvalt ootamistväärt album. Kõige vingem on see, et nad lasevad väidetavalt minu sünnipäeval, 9.mail, välja special 'newspaper' addition'i (guess I know what I want for mah birthday!).
Külm ja kuum korraga. Veider. Tavaliselt on nii, et kui läheb halvasti, siis ikka väga halvasti, kuid praegu juhtub kummalisel kombel kordamööda nii head kui halba.
Näiteks esmaspäeval nautisin ma üle pika aja linnaskäiku. Päike paistis, tuju oli hea ning kõik tundus minevat erakordselt hästi.. senimaani kuni pidin jätma hüvasti oma elu esimese mobiiltelefoniga. See oleks justkui saatus olnud. Mu käekell jäi just eelmisel õhtul seisma ja seetõttu pidin esimest korda elus mobiilikellale lootma. Ning kuna mul on linnas olles harjumus kella vähemalt iga 10 minuti tagant vaadata, siis käis mobiil koguaeg taskusse ja taskust välja - eks ta niimoodi mul sealt välja kukkuski. Siinkohal õnnitlused venepederussjale, kes mu pooleldi vigase vetsupotist läbikäinud telefoni üles korjas ja endale võtta otsustas!
Aga tegelikult oli see teadmine, et keegi selle leidis, mingil määral kergenduseks, eriti kuna ma mingil hetkel arvasin, et lasin telefoni äkki kogemata avalikus WC's potist alla (as I had dropped it in the toilet before, several years ago). Nii et oli hea saada kinnitust sellele, et päris nii osav (loe: loll) ma siiski pole. Leinamine kestis ainult mõne päeva - olin nagunii plaaninud endale uut telefoni osta. Küll aga on tüütu uuesti kõigi sõprade telefoninumbreid küsida.
Kõigi lõputööga seonduvate raskuste ning muude segaduste keskel otsustasin aga, et vähemalt ühe plaaniga ma enam viivitada ei taha. Nii et tegin endale lõpuks kolmapäeval tatoveeringu ära. Teadsin juba 2 aastat, et endale neid laulusõnu tatoveerida tahan, kuid ei jõudnud kunagi nii kaugele, et actually kellegagi ühendust võtaks ning asjaga tegelema hakkaks. Nüüd saan selle punkti taha ilusti linnukese kirja panna. Kuna tegemine ise minimaalselt valus oli võin üsna kindlalt väita, et viimaseks see tatoveering ilmselt ei jää. Nagu öeldakse, kus on, sinna tuleb juurde. Ja ma ei hakka endale keelama asju, mida tahan.
Ning viimaks - mul on märtsiks lennukipiletid Londonisse ja tagasi! Mis tähendab, et saan veeta 5 päeva koos kahe eriti laheda britist sõbraga, käia McFly kontserdil and basically have the time of my life! Loodan, et see annab mulle piisavalt motivatsiooni, et kooliasjadega ühele poole saada, sest lõputööga on raskem kui oleks võinud arvata.
Reede õhtu möödus endiste klassikaaslaste seltsis, keda polnud juba tükk aega näinud. Vein, suupisted ja mõnus jutuajamine. Hiljem hakkasin mõtlema, et huvitav kes on rohkem muutunud - nemad või mina? Või oleme me kõik muutunud? Sest kõik tundus teistmoodi. Ühised huvid ei olnud enam nii ühised ning jututeemad olid pigem pinnapealsed kui sügavamõttelised. Aga kuigi nii mõnelgi neist oli elus suuri muutusi toimunud (kes oma partneriga kokku kolinud, kes kihlatud, kes täiskohaga tööl ja kes omab oma korterit), ei tundnud ma, et ma oleks kellestki maha jäänud või et minu muutused oleks kuidagi vähem tähtsamad. Ma ei ole küll korteriomanik ega täiskohaga töötaja ega kellegi tüdruksõber, kuid ma olen teine inimene kui varem. Ma olen muutunud ja ma ei ole pidanud selleks uude rolli astuma. Kuid olenemata sellest, et kokku sai punt täiesti erinevaid inimesi, oli meil siiski koos lõbus vanu aegu meenutada (after all, minevik ju muutu, kui siis vaid see kuidas sa asju reflekteerid). Ning mul on hea meel, et kõik inimesed ei ole ühesugused, sest alles erinevate inimestega kokku puutudes saad teada, kes sa ise oled. Või vähemalt, kes sa kindlasti ei ole.
Sizzling Saturday aka 'Ziitamuni aeg on käes, vaata vaid ja näed!'
Laupäeva hommikul sai kenasti ennast kell 9 hommikul Madlena juurest jalgadele aetud selleks, et autoga koju saada ning seal veel mitmeks tunniks voodisse maanduda. Ülejäänud pool päeva kulus selleks, et ennast uuesti korda seada ning juba oligi aeg tuisu saatel linna Telliskivi loomelinnakusse rännata. 5 eurtsi eest sai seal ikka korralikult mussi. Kõik artisid küll päris minu maitse polnud ning mõned jätsid lausa täitsa külmaks, kuid õnneks olid kohal ka vanad hääd tuttavad näod, kelle pärast sinna kohale mindud saigi. Hundite live oli järjekordselt kiiduväärt. Pärast üldiseks müraks sulanduvat muusikat oli hea kuulata midagi vähe energilisemat ning meloodilisemat. Nad olid ka üks vähestest bändidest, kes võtsid vaevaks publikuga rohkem suhelda. Minu lemmik oli aga - dundundunnnn! - Malcolm Lincoln. Seal oli küll mix up bändidega ja suured nihked ajakavas, kuid Mälköm oli seda ootamist väärt! Olin neist sama vaimustuses, kui tol külmal 2009 detsembri õhtul Polymeris, kui neid esimest korda laivis nägin. Rokkisin ja laulsin kõigest jõust kõiki lugusid kaasa. See oli täpselt see, mida mul pärast sellist pikka õhtut oli vaja, sest kuigi minu ümber siblisid ringi mitukümmend inimest, olin ma ikkagi suurema osa ajast täiesti üksi. Ja mitte vabatahtlikult. I guess that's what happens when you expect too much. Kuigi ma leian, et see pole palju küsitud, et sõber minu tunnete ja soovidega arvestaks. Ja tegelikult ei peaks ma seda üldse küsimagi, sest tõeline sõprus juba iseenesest eeldab, et hoolitakse teineteise heaolust. Aga selle asemel, et muutusi oodata, püüan ma nüüd pigem võtta asju nii nagu nad on - ju meil siis on lihtsalt väga erinevad arusaamad. Nothing less, nothing more. Nii säästan ma nii ennast kui ka oma sõpru väsitavatest ja ei kusagile viivatest aruteludest. See ongi pikkade öiste jalutuskäikude juures hea, et saab kõik selgeks mõeldud. Ja Telliskivist Greta majani oli omajagu maad nii et jõudsin lisaks kõigele selle tunni aja sees ka kõva häälega tänavatel laulda ning tee peal statoilist ostetud kabanossi süües omale ketšupit juustesse ajada. Nii et kokkuvõttes success!
Sunny Sunday
Äratus saabus sellega, et päike paistis täpselt silmaauku. See oli üks neist hommikutest, kus kõik halb oli eilnepäev ning ärgates oli mõnusalt palju energiat! Pärast hommikusööki (mis leidis aset küll kell pool 4 päeval) oli minek Õismäele, külla oma isapoolsetele sugulastele. Kuna nad on venelased, siis oli suhtlemine natuke keeruline, sest kuigi ma saan vene keelest aru, ei mõista ma seda eriti rääkida. Sellegipoolest on mul hea meel, et läksime, sest on tore teada, kust ma pärinen. Saime näha vanu pilte issist ja mulle öeldi, et ma pidavat lausa tema nägu olema. Ega ma ei teagi, kas see on vale või õige, sest mina tean teda vaid pildi pealt. Aga kui meil ongi sarnasusi, siis loodetavasti piirduvad need ainult välimusega. Igaljuhul lubasid nad meile 9.mail ehk minu sünnipäeval külla tulla. Kui nendega kontakti jääme, siis kes teab, ehk õpin ükskord vene keelegi ära!
Selle nädalavahetuse saavutus oli aga see, et magasin üle pika aja võõras kohas hästi. Ja mitte lihtsalt hästi, vaid lausa väga hästi! I guess there's hope for me after all! I love my bed though ning sellesse maandumine pühapäeva õhtul oli ju-ma-lik!
