Esiteks 127 Hours, mille nägin ära tegelikult juba rohkem kui kuu aega tagasi, kuid kuna see on niivõrd hea film, siis ma lihtsalt pean kuhugi oma positiivsed muljed talletama. Lugu siis hobikorras mägironimisega tegelevast Aron Ralstonist, kes oma järjekordsel seiklusel Blue John Canyon'is kaljude vahele kinni jääb, kaasas vaid mõned abivahendid, pudel vett ning ellujäämise nimel tegutsemiseks vaid üks vaba käsi. Seda filmielamust võib kokku võtta ühe tabava omadussõnaga: võimas. Uskumatult kaasa elama panev linateos, mis sisaldab endas nii meelelahutuslikke ja koomilisi, kui ka põnevaid ja traagilisi elemente. Ning kuigi võiks arvata, et 94 minutit järjest James Franco nägu vaadata on võibolla natuke liiast, oli tema tegelane Aron Ralston niivõrd sümpaatne, et mul ei tekkinud kordagi filmi jooksul tüdimust, vastupidi - põnevus koguaeg kasvas.
Loo kulmineerudes tulid mulle endalegi põskedelt alla voolavad pisarad üllatuseks, sest lõpp ju siiski polnud üldsegi nii kurb. Vähesed põnevikud suudavad minus niivõrd tugevat emotsiooni tekitada, kuid 127 tundi sai sellega hakkama. See imes mind nii endasse, et kulus tükk aega enne kui täielikult reaalsusesse tagasi jõudsin. Suurepärane töö režisööri Danny Boyle'i poolt, kes Aroni biograafial põhineva loo ekraanil tõeliselt ellu äratas. Plusspunktid õigete kaameranurkade ja hea montaaži eest. Kiiduväärt on ka soundtrack. Ma kusjuures plaanisin seda PÖFFile vaatama minna, kuid kahjuks olid piletid üks hetk kõik läinud. Kujutan ette, et kinokogemus oleks veel võimsam olnud.
Hiljuti sai ära vaadatud ka much-discussed psühhothriller Black Swan, mis põhineb kuulsal luikede järve balletil. Mulle on alati sellised psüühikaga mängivad filmid meeldinud. Kõige rohkem avaldas selle filmi juures muljet ilmselt Natalie Portman, kes elas mõlemasse rolli väga hästi sisse. Samuti kasvas mu huvi balletti vastu. Ma ei ole kunagi sellesse eriti soojalt suhtunud, kuid õnneks on olemas sellised filmid nagu Black Swan, mis balletti taas noortemate vaajate tähelepanu alla toovad. Kuna vaatasin seda koos karja sõpradega oli vahepeal raske filmile 100% keskenduda (eriti Natalie ja Mila erootilise stseeni ajal, kui poiste suust kõlas midagi sellist: 'Oi kurat.. see on vist mu lemmikfilm nüüd!'), kuid elamuse sain siiski kätte. Ja tegelikult oligi mõnus vahelduseks teistega oma elamust jagada.Ma ei imesta, et mõlemad filmid nii mitmele oscarile, baftale ja igasugustele muudele auhindadele kandideerisid - tegemist on ju tõeliste kaasaegse filmimaailma pärlitega.
Nüüd tuleks veel ette võtta The King's Speech ja Blue Valentine.
No comments:
Post a Comment