The story can resume

Vaatamata õppimisele ja pühadele olen viimasel ajal eriti usin olnud. Oo jaa, te arvasite õigesti - siit tuleb üks eriti filmine blogipostitus.

Kõikidest viimati vaadatud filmidest jättis kõige sügavama jälje mu hinge Atonement. Üks ilusamaid, aga ka üks häirivamaid lugusid. Seda tunnistas ühes intervjuus ka peategelast Robbie't kehastav James McAvoy. Film ise räägib sellest, kuidas 13-aastane kirjanikupotsentsiaaliga tüdruk Bryony röövib kahelt armastajalt võimaluse õnnele, süüdistades oma õe Cecilia armastatut Robbie't kuriteos, mida ta ei sooritanud. Ehk lühidalt öeldes sellest, kuidas elav kujutlusvõime võib nii mõnegi inimese elu elavaks põrguks muuta. Kaasaarvatud Bryony enda oma.

Aga hoolimata sellest, et teiste seas ära oli kasutatud  ka kõige kulunumat sõja-teemat, olid filmi ülesehitus ja plot täiesti originaalsed. Eriti huvitav oli see, kuidas filmis aset leidnud sündmusi kahest vaatevinklist näidati - üks oli see, kuidas Bryony asju nägi, teine aga reaalsus. Samuti oli huvitav, kuidas Bryonyt erinevates vanustes näidati, aitamaks vaatajail mõista tema arengut.

Mainimata ei saa jätta ka režissööri tööd, kelle panuseta ei oleks stseenid kindlasti nii liigutavad ja täiuslikult emotsiooniküllased olnud. Lisaks kõikidele rõõmsatele ja kurbadele kohtadele, sisaldas see film endas ka maailma kõige erutavamat love making scene'i. (For real). Uskumatult veenev näitlemine + õiged kaameranurgad = superbness. Eriti meeldis mulle see, kuidas detailidele rõhku pandi, sest aitas tegelaste emotsioone veel paremini mõista. Filmil oli ka tugev visuaalne pool - nii jõhkra reaalsuse kui ka idülliliste looduspiltide kuvamisel.

Kui mu arvamus Keira Knightley'st juba peale Pride & Predjudice vaatamist tõusis, siis nüüd ei ole mul enam vähimatki kahtlust tema näitlemisoskuse suhtes. Samuti suutsin armuda James McAvoy'sse (eriti pärast seda, kui sain teada, et ta lisaks kõigele ka veel šotlane on!).

Üle on jäänud öelda vaid üht: Atonement on minu silmis ideaalne draama.

Does this woman ever wear a bra???

Millegipärast on alati kõige raskem kirjutada  nendest filmidest, mis mulle enim muljet on avaldanud. This is not one of them. Sherrybaby puhul ei saa küll kurta halva näitlemise üle (sest Maggie Gyllenhaal on seda tunnustust väärt), ega halva kaameratöö üle, ega nigela süžee üle, kuid minule see film ei istunud. Seda puhtalt sellepärast, et peategelane tekitas minus vastikust. See film oleks ilmselt pidanud mind panema Sherry'le kaasa tundma ning uskuma, et selliseid lõdva püksikummiga endisest vangist narko- ja alkohoolikud on võimelised end parandama, kuid millegipärast tekistas see minus just vastupidised tundeid. Mina leian, et oli ta oma kohutava käitumisega kõik talle langenud 'ebaõigluse' ära teeninud - selle, et teda ei usaldatud oma tütre eest hoolt kandma; selle, et ta oma venna majast ebasobiva käitumise pärast välja visati. Aga eks igal ühel ole õigus omale arvamusele. Nii et see for yourselves.

Järgmiseks vaatasin filmi nimega Easy A. Vahelduseks midagi naljakat. Lugu ise sellest, kuidas ebapopulaarsest tüdrukust sai pärast süütuse kaotamise teesklemist peol üle öö kooli kõige kuumim kõmu teema. Üle pika aja üks värskendav komöödia. Plussina võib kindlasti välja tuua vaimukad sarkasmirohked väljendid, mis filmile tõsiselt vürtsi lisasid. Nii et päris kõiki noortekomöödiad ei saagi maha teha.

Ning lõpetuseks, The Pursuit of Happyness (jah, ma vaatasin seda alles nüüd). Kuna Will Smithi oli raske pärast Men In Black'i tõsiselt võtta, siis ei olnud mul selle filmi suhtes eriti kõrged ootused. Pidin aga järjekordselt oma sõnu sööma, sest see film oli palju intelligentsem kui ma oleks arvata osanud.

See, kuidas Will'i tegelane Chris oma õnne taga ajas, andis mulle mingisuguse tõuke. Tundsin äkitselt, et isegi mina võiks kõva töö ja kindlameelsusega oma unistused teoks teha. Suurepärane näitlemine tema poolt, mis tõi mind filmi lõpus lausa pisarateni. 

'Don't ever let somebody tell you, you can't do something. /---/ If you want somethin', go get it. Period.' Chris Gardner

Ho ho ho!

Dashing through the snow in a one horse open.. aah, fuck it. Või vähemalt selline tunne oli mul 25. detsembri hommikul, kui ma ligi viis tundi järjest tugeva maovalu käes vaevlesin. Glöggi + coca-cola = never again.

Aga üleüldiselt olid jõulud olid täitsa nauditavad. Pika vingumise peale saime endale 23. detsembril siiski kuuse (sest ilma selleta pole õiged jõulud!) ning mulle jäi au see oma maitse järgi ära ehitida. Jõululaupäeval sai terve päeva jõululaulude taustal sööke vaaritada. Oleks muidugi hea meelega ka lauas istudes muusika mängima pannud, kuid telekat oli suure nõudluse tõttu lihtsalt võimatu välja lülitada. Miks on nii, et peres ei suudeta kasvõi ühte päeva ilma telekat vaatamata mööda saata? Kas tõesti saab vestlusi arendada vaid parajasti eetris olevatest filmidest ja saadetest? Vot just sellepärast polegi mul midagi selle vastu, kui elekter vahel ära kaob. Sest siis vähemalt ei saa iga pereliige vastavalt arvutisse või teleka ette põgeneda, vaid on sunnitud koos olema. Kõige naljakam on see, et need elektrita õhtud/päevad on tavaliselt kõige mõnusamad. Kõik leiavad midagi koos teha ning on rõõmsad. Niimoodi võiks alati olla. Vähemalt läks õhtu edenes asi perekesksemaks. Välja sai võetud lauamängud ning nalja sai hiliste õhtutundideni. Pole midagi paremat kui üks ajusid ragistama panev sõnamäng ning kõrvale tass kuuma glöggi (although nii suurtes kogustes ma seda enam küll kunagi tarbida ei julge).

Jõulukinkide koha pealt nii palju, et otsustasin see aasta teha kingi kogu perele - sellesama sõnamängu. Kuna minu jaoks ei seisne jõulud ammugi enam kinkides, siis leidsin, et ei tasu üle pingutama hakata. Ema mul kurtis mõned päevad tagasi, et jõuludest on tema jaoks see lapsepõlves eksisteerinud maagia ammu kadunud. Kuid jõuludel ei olegi ju oluline maagia, vaid pere, ja koosviibimine, ja üksteise hindamine. That's what it's all about! Ja seda ei tohi kunagi ära unustada. Loodan, et kõigil olid mõnusad pühad ning et uus aasta toob endaga kaasa veel värvikamad ja põnevamad ajad!

Love and peace, yo.

 

The dog days are over

Häbi. Häbi. Häbi. Häbi. Häbihäbi. Häbihäbihäbi. Häbi. 

Nüüdseks on vast kõik aru saanud, et mul on.. häbi. Häbi sellepärast, et ma niiiii pikka aega siia kirjutada jõudnud pole. Ja ometi on niiiii palju juhtunud.

Kõige tähtsam uudis on vast see, et holy fckn god, I have a job!!!! 

Teie ees on Laseringi plaadi- ja videopoe töökollektiivi uusim liige. Ehk teisisõnu - maailma lahedaim klienditeenindaja. Ever. Lisaks sellele, et minu tööks on terve päev muusikaga kokku puutuda (mis on ilmselgelt jube!), on mul ka mõnusad töökaaslased. Ei teagi kumb raskem on, kas 9 tundi järjest jalul olla või päev otsa sarkasmi tulistada. Igav seal igaljuhul veel hakanud pole.  

Teine (ja sugugi mitte vähem tähtis) saavutus oli jala välja väänamine. Jeeeee! Vähe sellest, et kevadel omaenda 20. sünnipäeval parema jala pahkluu murdsin, väänasin ma nüüd Tauri 20. juubelil oma vasaku jala ka välja. Järeldus: Kristina ja sünnipäevad lihtsalt ei sobi kokku. Tooliga üles loopimisel ja tantsimisel on nüüdsest veto peal. Scratch that. Toole võin ma vältida, aga tantsimisest ei loobu ma iial.

See ya later, alligators!

Pöfftastic

PÖFF võib küll juba läbi olla, kuid sealt saadud filmielamused on mul sama värskelt meeles kui eilne päev! (tavaliselt oleks siin naerukoht, kuid filmide peale on mul tõesti üllatavalt hea mälu)
 

Esimene kahest filmist, mida vaatamas käisin, oli Never Let Me Go. Lugu futuristlikust ja utoopilisest ühiskonnast, kus organidoonorluse eesmärgil kloonitud inimesed pole sugugi ebatavaline nähtus. Hoolimata selle filmi fiktsionaalsest taustast on rõhk aga hoopis draamal. Olulisim mõte, mis minu arvates sellest filmist  läbi kumab on see, et klooniks olemine ei tähenda tunnete puudumist. Ka neil on hing. Ka nemad tunnevad rõõmu. Ka nemad tunnevad valu. Ka nemad armastavad. See lugu on ideaalne näide sellest, kuidas maailm toimiks siis, kui inimesed üksteist enam inimlikult ei kohtleks. Ehk siis kahtlema peaks hakkama hoopis inimese enda hinge olemasolus, mitte vaid klooni omas.

Mõte inimeste kloonimisest ja nende kasutamisest organidoonoritena kuni nad aeglaselt ja valuliselt surevad on küll õõvastav, kuid minupoolne respekt samanimelise raamatu autorile Kazuo Ishiguro'le, kes kloonimise ideele niivõrd originaalselt läheneda oskas, et see film isegi mind vaatama kutsus. Kui see oleks action või sci-fi võtmes kirjutatud, siis poleks see mu silmini ilmselt kunagi jõudnud, aga draamaga tabas ta küll kümnesse.

Teist filmi, nimega That Evening Sun, saaks mõningal määral saaks isegi Never Let Me Go'ga võrrelda, kuna mõlemad räägivad sellest, kui raske on kaotusega leppida ning eluga edasi minna. Hallipäine Hal Holbrook  tegi vaatamata kõrgele eale suurepärase etteaste. Eriti mõnusaks tegi selle kinoelamuse veel asjaolu, et seanss Kosmose väiksest saalist Coca Cola Plaza A.le Coq-i sviiti tõsteti. Karta on, et kasutasin juhust ja tõmbasin end suures tugitoolis mõnusasti kerra. Väga sümpaatne indie film.

Ja lõpetuseks üks pöffiväline film, mida lihtsalt ei saa mainimata jätta - Shutter Island. Üks muljetavaldavamaid psühho-thrillereid, mida siiani näinud olen. Ma armastan filme, mis suudavad mind kogu aja ootusärevuses hoida ning mille lõppu ette ennustada ei oska. Kõik, mis ma ütlen on see, et tahaks juba näha, mis filmirolli Leo järgmisena vastu võtab, sest viimasel ajal on ta valikud laitmatud olnud!

Heade filmide terviseks!

We can dance until we die

Tantsimine, kuldaväärt seltskond, lumeinglid, pisangi kokteilid - need on vaid mõned märksõnad kirjeldamaks selleaastast Arbavere pidu!

Ei mäletagi millal viimati terve õhtu naeratus näol oleks olnud. Samuti ei mäleta ma millal viimati end tantsupõrandal täiesti vabaks oleks lasknud (minu siiras vabandus nende ees, kelle silmadele mu totrad tantsuliigutused valu põhjustasid). See õhtu oli just see, mida ma vajasin. Midagi maagilist. Midagi, millele tagasi mõeldes naeratus näole tuleb. Võib öelda, et väljend 'Kes pole Arbaveres käinud, pole tudengielu näinud!' peab kenasti paika.

Ning kui eile öösel sai Arbaveres sai lumeingleid tehtud, siis täna öösel tuli ka selle talve esimene kelgusõit ära. Ei, te ei lugenud valesti. Kell 1:40 tuli õnnelik lumeinimest meenutav Kristina õnnestunult väljast kelgutamast. Elu tuleb endal ise põnevaks teha!

Cause life without fun is a meaningless one!

Aia!

August Hundi, Iirise ja Aidese kontsert ehk muusikasotsioloog välitöödel.

Kui Aidese ja Iirise kontserdid minult suuremat tähelepanu ei pälvinud, siis August Hunt sai seda piisavalt kõigi kolme eest. Lõppude lõpuks olingi ju just huntide pärast sinna kohale läinud. Ja pettuma ma ei pidanud. Catchid lood, muhedad bändipoisid, mõnus lavaline olek ja isegi natuke vabastiilis tantsu ja räppi. Kokkuvõttes, igati viis pluss esinemine. Minu arust väga austusväärne, kui artistid oma töö ja vaevaga oma asja tehes kusagile jõuavad. Sest sellise töö viljad on teadagi kõige magusamad! Ja ma olin juba täiesti unustanud, kui vabastav tantsimine olla võib. Äitäh, et mulle meelde tuletasid, Korter!

Väike shout out ka Piretile ja Egele, kes mu väsimusest tingitud oh-so-awesome huumorit kella pool 7ni hommikul pidid kannatama! I love it when I make absolutely no sense!

Järgmise korrani!

Aiden Grim Show

Hey Aiden, give us a smile!

And finally.. 

Cheers, mate!

(PS. Love you with all my intensity)